ringid silmade ümber andsid talle öise välimuse ja lillatriibuline harjassoeng näis ta mossis ilme loomuliku jätkuna. Kincaid müksas Sebastiani ja ütles vaikselt: „See on Angela? Ehk oleks parem, kui te läheksite ja prooviksite tema tuju parandada. Ma olen kindel, et saan ise hakkama.”
„Hästi,” vastas Sebastian. „Näeme.”
Kincaid kahetses seda peaaegu silmapilkselt. Ümber sohva lähenes talle naine teksakleidis, relvaks otsustav naeratus. Ilmselt oli ta seda võimalust oodanud, mõtles Kincaid ja vaatas põgenemisteed otsides ringi. Talle jäi silma kõhklevalt ukseavas seisev naine. Naine kandis kreemikat roosimustrilist, siidjast riidest pükskostüümi, mis oli väga sobivaks taustaks tema silmatorkavale, kandilisele välimusele. Puuduv teadlane, mõtles Kincaid, ent enne, kui ta jõudis teha sammu sinnapoole, oli Maureen Hunsinger tal juba kallal nagu heade kavatsuste tõusulaine.
Hannah leidis sisenedes, et pidu juba käib, ning manas näole lahkelt ootusäreva näo – või vähemalt lootis, et see tal õnnestus. Ta läks baarileti juurde ja segas endale viski, suutmata seejuures meenutada, millal tal oli viimati vaja olnud alkoholist julgestust otsida. Tema kõrval valas endale suure klaasi magusat šerrit kohevam õdedest MacKenziedest, kelle pehmed hallid juuksed moodustasid näo ümber ebakorrapärase aupaiste, just nagu oleks ta tugeva tuule kätte sattunud. End Hannah’ poole kallutades tõstis Penny klaasi ja sosistas vandeseltslaslikult: „Eriliselt hea. Ja mida,” jätkas ta süütu usalduslikkusega, „te arvate meie uusimast täiendusest, preili Alcock? Me kohtusime temaga täna pärastlõunal poes, võluv noormees, väga viisakas. Cassie ütleb, et ta on valitsuse ametnik, midagi õudselt igavat. Teda vaadates seda küll ei arvaks.” Hannah järgis Penny pilku ja nägi ruumi teises otsas pikka meest seinale toetumas – ta oli sinna surutud nagu liblikas nõela otsa ilmselt heal järjel, kuid tobedat kleiti kandva naise poolt. Ta ei näinud ametniku moodi välja. Nägus, kolmekümnendate keskel või veidi üle, iirisekarva pruunid juuksed sassis ja nina pisut viltu. Ta kuulas Maureeni, näol heatahtlikku huvi väljendav ilme, kuid Hannah tajus temas valvsust, sisemist rahu, mis eristas teda ülejäänutest. „Kincaid,” ütles Penny. „Tema nimi on Duncan Kincaid.” Hannah vaatas kõrvale ja riidles endaga naeruväärse mõttelennu pärast ajal, mil tal oli pakilisemaid muresid. Siis, just nagu tema suhtumist tajudes, pöördus Kincaid tema poole, vaatas talle otsa ja naeratas. See oli Cheshire’i Kassi muie, ühtaegu vallatu ja mahe, täiesti relvitukstegev. Cassie ilmus oma tavalise vaikse tõhususega Hannah’ kõrvale, kõigepealt teavitas tema tulekust ta terav, karge parfüüm. See meenutas Hannah’le põlevaid puulehti. „Ma usun, te tutvusite preili MacKenziega täna hommikul? Lubage, ma tutvustan teile veel mõnda külalist.” Cassie täitis oma elukutselise võõrustaja kohuseid täiuslikult, just nagu Hannah oli seda juba ette teadnud. Kohtumine, mida ta nii palavikuliselt oli igatsenud, toimub kergelt ja sundimatult nagu iga teinegi juhuslik kohtumine. Ta ei tohi ainult mingi keelevääratuse või kontrollimatu liigutusega end reeta. Tema kõhulihased olid nii pingul, et tal oli raske hingata. Ta sundis end lõdvestuma ja sügavalt hingama, sundis end Cassie kombel rabedalt naeratama, öeldes: „Jah, see oleks meeldiv.”
3. PEATÜKK
Tüüne õhk oli täis puusuitsu ja küpsetamise lõhnu. Kincaid nuhutas hindavalt, kõndides mööda lühikest rada parkimisplatsilt Carpenter’s Armi poole. Maureen Hunsingeri loeng vetikate ja tofu kasulikkusest oli tekitanud reetliku nägemuse auravast lihapirukast, krõbedatest friikartulitest ja küpsetatud õuntest vahukoorega. Cassie oli soovitanud seda kohta kui jõukamate kohalike lemmikkõrtsi ja rasket ust lahti lükates sai Kincaid ka aru, miks see nii on. Sisustus võis ju olla maitsetult ilutsev, kuid baari juures massiivses kivikaminas põlevad halud mõjusid kutsuvalt. Ta võttis baarist kruusi kohalikku õlut ja seadis selja kamina poole sooja, söögiga polnud enam kiiret. Pühapäeva õhtu oli tavapäraselt vaikne ja kõrtsituba üsna tühi. Kincaid rüüpas õlut ja vaatas uudishimulikult ringi. Mõned alalised kliendid lobisesid baarimehega järgmisel päeval Catterickis toimuvatest traavivõistlustest. Kõrtsitoa kaugemas otsas istus üks naine väikese laua taga, lugemisprillid ninal, ja uuris menüüd. Ta tundis ära Hannah Alcocki, kuigi kokteilipeol polnud nad jõudnud tutvuda. Peaaegu kõigi ülejäänutega oli Cassiel õnnestunud teda tutvustada, kuid Hannah oli varakult ja üksi minema lipsanud. Nüüd luges naine pingsalt menüüd ja mõeldes, et vahelejätmise parandamiseks ei pruugi paremat võimalust tekkidagi, kõndis Kincaid tema poole. Kui ta laua juures peatus ja ennast tutvustas, tõstis Hannah Alcock üllatunult pilgu. Kincaidile tundus, nagu oleks ta näinud naise näol pettumusvirvendust, enne kui too talle naeratas, kuid see oli nii põgus olnud, et ta otsustas seda pigem ettekujutuseks pidada. Naine võttis prillid eest ja peitis need kiiresti kotti. „Väike edevus,” vabandas ta. „Iga on teinud prillid hädavajalikuks, kuid ma pole nendega harjunud. Kas tulete minu seltsi?” „Tänan. Öeldakse, et kõigepealt tulevad lugemisprillid, siis aga, enne kui arugi saad, kannad juba bifokaale. Ergutav mõte, kas pole?” „Jumal hoidku.” Naine naeris. „Sel juhul võib mu edevusest saada tõsine ebamugavus. Ma tean, kes te olete – sealt peolt. Penny MacKenzie oli teist üsna sisse võetud.”
„See tunne on vastastikune. Penny on armas, aga paistab, et tema õega mul suuremat edu ei ole. Mul tekib tunne, nagu oleks mul kodune töö tegemata või särgisaba pükstest väljas.”
Hannah naeris. „Ma tean seda tunnet. Kas te olete esimest korda siin?”
„Jah, ja sedagi vaid oma nõbu suuremeelsuse tõttu. Ja teie?”
„Jah. Ma saabusin täna hommikul. Tundus hea mõttena,” ta tegi pausi ja Kincaidile tundus, et naine oli algul kavatsenud öelda midagi muud, „proovida teistsugust puhkust. Ma olen alati…”
„Vabandage, preili. Teie roog on valmis.” Ettekandja piilus kahtlevalt Kincaidi poole. „Kas see härra…”
Kincaid tõusis püsti, tundes end narrilt liigsena. „Ärge laske end minust segada…”
Hannah sirutas käe ja puudutas tema rannet. „Ei, ei. Oleks tobe, kui me mõlemad üksinda sööksime. Jagage minuga lauda. Mulle meeldiks seltskond, ausalt.”
„Kui te nii arvate…” oli kogu viisakas keeldumine, millega Kincaid välja oskas tulla, järsku tundus mõte üksinda söömisest üsna rusuvana.
Lihapirukas vastas igati ootustele, koorik oli kuldne, sees oli aga lisaks hakitud lihale ja neerudele ohtralt veini ja seeni. Seeni oli kohe küllaga, sest nad olid eelroaks võtnud maja eripakkumise, paneeritud ja õlis küpsetatud seened pasteediga. Maureen Hunsinger, mõtles Kincaid rahulolevalt, oleks tõsiselt kohkunud.
Hannah oli söönud oma küpsetatud forelli delikaatse täpsusega ja seadis nüüd kahvli ja noa taldriku keskele, kenasti kõrvuti nagu surnud sõdurid. Ta piidles Kincaidi üle oma veiniklaasi serva. „Kas te olete abielus?”
„Lahutatud.”
„Lapsi?”
Suu täis, raputas Kincaid lihtsalt pead.
„Saate siis hästi läbi?”
„Tüüpiliselt.” Ta kehitas õlgu ja kuulis oma hääle kajas kibedust. Teda üllatas, et see ikka veel nii teravalt torkas. Möödas oli lõpuks ju piisavalt palju aega, et aeg haavad paraneksid. Ta oli olnud siis Bramshillis täiendusõppel, võtnud vastu kutse ühele Oxfordi peole ja langenud nagu võsu kirve all. Victoria. Peene kondiga ja pimestavalt hele (nagu päikesevalgus valgel marmoril, oli ta naisele kord öelnud poeetiliste liialduste hoos, mida nüüd oli piinlik meenutada), suhkruvatti meenutavate juustega ja tõsise ilmega, mis oli temas siis huvi äratanud. Kooskõla kestis vähem kui kaks aastat. Ta oli ju ometi õppinud ilmeid ja kehakeelt lugema, kuidas sai ta siis nii pime olla? Puudumised loengutest, lõpetamata väitekiri, selgituseta eemalviibimised – ja naise tõsine ilme teisenes läbimatuks barjääriks. Kui muutumise kogu ulatus lõpuks ta ületöötanud ja kurnatud teadvusse jõudis, oli olnud juba liiga hilja. „Vabandust.” Hannah’ hääl kutsus ta tagasi. „Ma poleks pidanud küsima.” Kincaid naeratas ja raputas endalt hetkelise sünguse. „Ma arvan, et oleks võinud hullemini minna. Aga teie?” „Vanatüdruk. Hea termin – väga kirjeldav.” „Mitte teie puhul. Vanatüdruk meenutab mulle hallipäist vanaema ja sellele kirjeldusele te