äärde ja sirutas elektrijuhtme vaatamiseks kaela välja.
„Selge lugu,” kuulutas ta. „Otsustas loole lõpu teha. Kaval väike lurjus. Pistis selle üleval pistikusse, lasi üle ääre, siis tuli alla ja hüppas sisse. Kui elektrišokk teda ei tapnudki, oli vähemalt kindel, et see lööb ta piisavalt kauaks teadvusetuks, et ta jõuaks uppuda.”
„Ei,” ütles Kincaid peaaegu tahtmatult. „Ei, seda ta ei teinud. Keegi tuli siia, kui tema oli juba mullivannis. Tõenäoliselt oli ta seljaga rõdu poole, sest suuremad pihustid on selles seinas. Keegi pistis väga ettevaatlikult selle asja pistikusse ja viskas alla. Isegi kui Sebastian nägi seda kukkumas, poleks ta jõudnud enam välja ronida.” Ta ei hakanud lisama, et kalorifeer pidi vette sattudes lühisesse minema – elektrilöök ei saanud kesta üle mõne sekundi.
„Ja kust te seda kõike teate, noormees? Teil on mingi läbinägemisvõime?” Nash pöördus ja põrnitses Kincaidi oma nööpsilmadega. „Mulle näib see enesetapuna. Vaadake ta riideid, korralikult kokku pandud. Tüüpiline.”
„Ei. Ta oligi korralik. Ma ei kujuta ette, et ta oleks kunagi oma riided lihtsalt hunnikusse visanud. Tõenäoliselt oli see tema tavaline käitumine. Ta ei teinud sellest saladust, et talle meeldis õhtul viimase asjana basseinis käia. Ma võiksin vanduda, et te ei leia juhtmelt ega pistikult sõrmejälgi. Enesetapjad tavaliselt kindaid ei kanna. Ja ta polnud enesetapja tüüp.”
Sellega saavutas ta Nashi tähelepanu. „Te olete oma faktides järsku väga kindel, noormees. Mulle tundus, nagu oleksite te mu inspektorile just äsja öelnud, et olete siin viibinud ainult päeva. Nii lühikese aja kohta õppisite siis härra Wade’i küll õudselt hästi tundma, näib mulle.” Hääl oli nüüd pehme, sõbralikult tögav.
Kincaid tundis, kuidas käed rusikasse tõmbusid. Ta sundis end vaikima – kõik, mida ta saanuks öelda koos Sebastianiga veedetud aja kohta, oleks kõlanud nõrgalt, naeruväärselt, sentimentaalselt. Jäi üle mängida Nashi enda reeglite järgi. Ta naeratas ja lausus rahulikult: „Ma olen väga tähelepanelik. See ongi mu töö, inspektor, kui te juhtumisi unustasite.”
Mida Nash võinuks sellele mitte just tagasihoidlikule aukraadi rõhutamisele vastata, jäi kuulmata, sest piirkondlikust keskusest saabus sündmuskoha ekspertide meeskond. Kincaid märkas kergendusega, et vähemalt nii palju Nash siiski jagas, et läks eemale ja lasi neil segamatult töötada – tulemustesse tal küll erilist usku ei olnud. Fotograaf seadis oma valgustuse ja varustuse harjunud kergusega üles ja hakkas laipa pildistama. Kohtumeditsiini esindas blond jänesehammastega mees. Ta kandis lühikesi pükse, määrdunud sportsärki ja tenniseid ning näis õhukesi latekskindaid kätte tõmmates täiesti kohatuna. Ta kükitas Sebastiani riiete juurde, just nagu Nash oli teinud, ja hakkas neid osavate sõrmedega lappama. Patoloogi polnud näha. Kincaid ootas, kuni Peter Raskin hetkeks vabanes, ja küsis temalt: „Kus teie meedik on?” „Ilmselt teisel väljakutsel. Kutsuti kohalik arst. Tavaliselt pole see hea mõte, aga antud juhul pole tõenäoliselt vahet.” „Kas te olete siis oma pealikuga nõus? Et see on enesetapp?” „Ei. Seda ma ei öelnud.” Raskin põikles kõrvale ja Kincaid nägi tema silmis huumorisädet. „Lihtsalt et keha esialgne vaatlus ei anna tõenäoliselt palju ning piirkonna patoloog teeb lahangu, kui ta selleni jõuab. Näete,” osutas ta peaga klaasuksele, „sealt teie doktor tulebki.” Ainult must arstikott, mida naine paremas käes hoidis, aitas temas arsti ära tunda. Ta kandis kollakasrohelist dressi ja jooksukingi ning niisked juuksed kähardusid tema südamekujulise näo ümber. Fotograafiga tegelev Nash polnud teda veel märganud. Raskin läks teda tervitama ja Kincaid järgnes samm tagapool ning sirutas samuti käe, et vastata naise kindlale käepigustusele. „Ma olen Anne Percy.” Ta pööras pilgu nende nägudelt Sebastiani liikumatule kogule ja siis jälle tagasi. „Kas te pidite mind ootama? Ma tulin kohe, kui kuulsin. Ma käisin jooksmas,” osutas ta vabandavalt oma riietele, „enne hommikust vastuvõttu.” Väikelinna perearst, mõtles Kincaid, harjunud pigem perekondlike surivoodite kui mõrvapaikadega, ning kohmetu lobisemine täitis sama ülesannet, mis politsei patoloogi must huumor. „Mis siin juhtus? Kes ta oli?” Ta vaatas rääkides Kincaidi poole, kes Raskini vaevumärgatava noogutuse järel ka vastas: „Sebastian Wade, siinne juhataja asetäitja. Surma asjaolud on, hmm, kahtlased.” Ta tabas Raskini kiire kulmukergituse ning hakkas selles ära tundma lõbususe märki. „Elektrilöök või uppumine elektrilöögi tagajärjel. Tõenäoliselt millalgi eile hilisõhtul.”
„Ta leiti siitsamast?”
Peter Raskin võttis jutujärje üle. „Härra Kincaid leidis ta hommikul ujuma tulles.”
„Oh.” Anne Percy näis hetkeks segadusse sattuvat. „Aga mulle jäi mulje, et te olete samuti politseinik.”
„Olengi,” vastas Kincaid, „aga puhkusel. Siin külalisena.”
„Noh, ma ei tea, millega ma teid aidata saaksin – peale surmatunnistuse.” Ta avas koti ja põlvitas Sebastiani laiba kõrvale. „Kehatemperatuurist pole surmahetke kindlaks tegemisel kasu, kangestumise astmest samuti.” Painutanud tasa Sebastiani lõtva kätt, tõmbas ta õhukesed latekskindad kätte. „Ma teen lahkamise, siis saan teile midagi konkreetsemat öelda.”
Kincaid tundis veidrat ebamugavust, just nagu oleks kohatu vaadata Sebastiani keha lõhkumist, ning ta pöördus kõrvale, kui doktor Percy oma tööd alustas.
Cassie Whitlake seisis ukseavas, kammimata ja korratu. Tema puhul näis kerge lohakus juba šokeeriva segadusena. Tammelehe värvi juuksed olid kõrva taha lükatud. Pluusisaba oli otsapidi seeliku vahelt väljas ja paljad jalad oli ta pistnud kulunud tuhvlitesse. Tema tavaliselt kahvatukreemikas näonahk oleks praeguse kahvatuse kõrval tundunud lausa punetusena.
Kincaid oli pööranud pilgu basseini tagaküljelt, tundes, et on piisavalt kaua pirtsutanud. Pealegi korvas Anne Percy vaatamine ebamugavustunde, mis tuli tegevusest, mille arst oli Sebastianiga ette võtnud. Ukse avanemist polnud Kincaid kuulnud.
Cassie hoidis ukse metallkäepidemest kinni nagu ankrust, pärani silmad ainiti tema ees avanevat pilti vahtimas. Mis kuradi pärast polnud keegi konstaablit ukse juurde saatnud, mõtles Kincaid, astudes lähemale lihtsalt selleks, et taolised asjad ei korduks. Ta puudutas naise kätt. „Cassie.” Naine polnud tema poole vaadanud, kogu tähelepanu oli basseini ääres toimuval. Anne Percy võttis hoolikalt kindad käest ja sulges oma koti, öeldes vaikselt midagi Peter Raskinile. „Cassie,” kordas Kincaid, „lubage, ma saadan teid…”
„Ei. Mis juhtus? Mis temaga juhtus? Tal polnud õigust. Oh, see väike pede.” Tema näol hakkasid veerema pisarad, aga Kincaidile tundus, et rohkem vihast ja ehmatusest kui kurbusest. „Milleks tal õigust ei olnud?” „Ta tappis enda, eks ole? Siin. Pidi seda just siin tegema, jah? Lihtsalt kiuste. Jeesus, mida ma nüüd ütlen… kuidas ma seda seletan…” Puhas raadiodiktori hääldus oli jahmatusega välja veninud, pikad täishäälikud reetsid Lõuna-Londoni päritolu. „Kellele?” küsis Kincaid. „Juhtkonnale. Mina vastutan, mina pean tagama, et sellised asjad ei juhtuks. Ja teie…” ta vaatas esimest korda Kincaidi poole, „te olete neetud võmm! See härja moodi konstaabel ütles, et te olete politseinik ja „aitate neid nende juurdluses”. Ise te sellest ei rääkinud. Mida te siin tegite – hiilisite ringi ja nuhkisite meie järele?” „Vabandage, Cassie. Sel ajal ei tundunud see kellegi asi olevat, millega ma endale elatist teenin.” Naise tähelepanu triivis temast eemale, tagasi Sebastianile, ja hääl tõusis muret tekitavalt. „Millal ta ära viiakse? Kõik ju näevad. Ja miks on kõik kinnisse ruumi kogutud nagu kurjategijad?” Anne Percy tundis läheneva hüsteeria ära ja tuli lähemale, vahetades Kincaidiga pilgu. „Ma olen doktor Precy. Kas ma võin…” „Ma tean, kes te olete.” Cassie tõmbas käe Anne’i puudutuse peale eemale. „Ma ei vaja abi. Ma ei taha mingeid rahusteid.” Oli näha, et ta püüdis end kokku võtta – sulges hetkeks silmad ja hingas sügavalt sisse. Punetav ja higistav konstaabel Trumble tuli klobinal kahhelkividega kaetud trepist alla ja pidurdas klaasukse juures. Kincaid pidi Cassie pehmelt kõrvale nügima, et uks lahti käima mahuks – sel korral naine ei võpatanud tema puudutusest. Trumble vaatas inspektor Nashi otsides närviliselt ringi ja puhus kergendustundega õhku välja, kui paistis, et kohe ei saagi sõimata. „Kõik on korras, konstaabel.” Lähemale