et mõni lisaminut mingit täiendavat kahju teeks. Keegi peab jääma laiba juurde. Kui ma saadan nad üles vanemate juurde, on nood välkkiirelt siin all, aga mida vähem segadust siin enne politsei tulekut tekib, seda parem.”
Emma mõtles hetke, surudes hajameelselt oma kokkukeeratud käterätti keha vastu. „Hästi,” ütles ta; jälle oli tunda ta varmast asjalikkust. Tema saunasandaalid platsusid kividel, kui ta lahkus.
Emma oli talle midagi küsimata kuuletunud. Noh, mõtles Kincaid, varsti läheb sellega keeruliseks. Esinedes kellenagi, kes ta polnud, oli ta end lolliks teinud, ja nüüd tuli tagajärjed välja kannatada. Politseiniku vaistud olid talle sügavale sisse kasvanud, neid polnud lihtne vaigistada. Ta tundis juba seda nakatavat kõrgendatud tähelepanu, mis kaasnes iga uue juhtumiga. See pole minu juhtum, pidi ta endale tulise otsustavusega meenutama. See siin polnud tema piirkond ja kohalikud poisid peaksid teda vaid tüütuseks, Scotland Yardi kutsumata sekkumiseks. Ta ei tundnud siin kedagi, Hannah võib-olla välja arvatud. Ta ei soovinud nendega mingit lähemat tutvust ja, kurat võtaks, ta ei sekku sellesse. Südametunnistus torkas. Sebastian oli talle meeldinud. Järsku tundis ta end tühjana ja häirituna.
Sel vaiksel ajal, mis jäi avastamise ja ametliku tegevuse vahele, jõudis temani, et mingil määral oli ta saanud emotsionaalse vapustuse. Laibaga kokku puutudes tundis ta alati haletsust ja viha, kuid oli õppinud neid endast eemal ja eraldi hoidma. Kunagi varem polnud tal tegemist olnud inimese laibaga, keda ta oli puudutanud ja kellega vestelnud alles mõne tunni eest. Järsku tundus, et seda on vaja kuidagi eristada, mingi isikliku liigutusega tunnistada. Ta põlvitas jälle maha ja puudutas korraks Sebastiani paljast õlga.
Ta võpatas, tema enda märg nahk jahtus pärast esimese adrenaliinipuhangu möödumist kiiresti. Ükskõik mis veidrat hõimlust ta Sebastianiga ka tundis, igal juhul polnud surm tema vastutusel, tal polnud siin rohkem ametlikku võimu kui süütul kõrvalseisjal. Ja kuna ta ei saanud Sebastian Wade’i heaks enam midagi teha, läks ta sisse laste juurde.
Küla konstaabel saabus õige pea, ikka veel mundrikuube kinni nööpides. See oli suurt kasvu noor mees ümmarguse punetava näo ja pisut vasikat meenutava ilmega. „Et siis, mis siin oli selle basseini uppunud härrasmehega?” „Ta ei uppunud,” ütles Kincaid. Ta viipas konstaabli kannul sisenenud Emmale, et too laste juurde jääks, ja avas konstaablile basseiniukse. Kui see nende järel sulgus, jätkas ta: „Ta tapeti elektrivooluga. Ma oletan, et mingi väiksemat sorti seadmega. Ma võtsin üleval juhtme seinast välja, enne kui ma ta veest välja tõmbasin, aga ei vaadanud, mis seal juhtme otsas on.” „Te liigutasite laipa, härra?” Ta vaatas kaldale sattunud vaala kombel basseiniserval lebavat Sebastiani ja Kincaidile tundus, et tema nägu kaotas pisut oma punetusest. „Muidugi ma liigutasin laipa, mees. Ma pidin kindlaks tegema, kas ta on surnud.” Kincaidi ärritumine käivitas konstaablis ametliku väärikuse. Ta ajas end oma mitte just väikeses pikkuses sirgu, võttis välja märkmiku ja pliiatsi ning kõigutas end pisut kandadel. Ta köhatas, kontrollides, kas hääl kajab ikka õigesti. „Ja kes teie olete, härra?” Paraku limpsas ta pliiatsiotsa, enne kui selle paberile pani, hajutades nii mulje pädevusest ja autoriteedist, mida ta oli tahtnud luua. „Mu nimi on Kincaid. Ma olen politseinik, Scotland Yardi peainspektor. Ma olen siin puhkusel ja sattusin olema esimene, kes hommikul siia tuli – lapsed välja arvatud. Ja nemad, jumal tänatud, ei puudutanud midagi.” Ta oli teada saanud, et laste nimed olid Bethany ja Brian ning nad olid omal käel sviidist lahkunud, kui vanemad alles magasid. „Et uurima minna,” oli seletanud Brian, kel oli kalduvus sisistada läbi esihammaste vahel oleva tühimiku. „Me arvasime, et see mees ujub ja et ta jaksab ikka väga kaua hinge kinni hoida. Aga ta ei tulnud ega tulnud pinnale…” „Ja ta paistis üldse kuidagi imelik,” lisas Bethany. „Me ei teadnud, et see oli Sebastian – me ei näinud ta… ja siis hakkas Brian nutma.” Ta vaatas venda põlglikult, kogu vanema õe üleolek oli tagasi, kui õudus oli ära kõrvalruumis. „Kas meil tuleb pahandusi?” Briani väike nägu oli krimpsus, pisarad kohe ligi, ja Kincaid kiirustas nende kartusi hajutama. „Ma arvan, et te olite mõlemad väga vaprad ja väga vastutustundlikud. Ma olen kindel, et teie emme ja issi on teie üle uhked ning niipea, kui politseinikud siia jõuavad, viib keegi teid üles vanemate juurde.”
Konstaabel näis olevat otsustanud, et Kincaid ei saa suuremat kahju tekitada. Lõpuks oli ta ju niigi olnud arvestatava aja laibaga kahekesi. „Ma olen konstaabel Rob Trumble, härra. Ma pean Mid-Yorksi helistama. Kui teil midagi selle vastu pole…”
„Ei. Tegutsege.” Kincaid viipas talle, kui mees lahkus, ja seisatas kahtlevalt Sebastiani laiba kõrval. Mis asi see siiski oli, mida kasutati, kaalus ta. Võtnud oma hommikumantli, libistas ta end sooja vette. Katnud käe riidevoldiga, sirutas ta käe allapoole ja kergitas juhtme otsas olevat objekti. See oli portatiivne kalorifeer, umbes naiste käekoti suurune – ja kui ta midagi väga segamini ei ajanud, oli ta näinud üht sellega väga sarnast Cassie hallil metall-laual.
Põnevusest ja tähtsusest punetades andis konstaabel Trumble Kincaidile loa kuivatamiseks ja riietumiseks, Emmale aga laste tagasiviimiseks nende sviiti. Kincaidil polnud mingit tahtmist kohtuda Mid-Yorkshire’i kriminalistidega märjana, poolpaljana ja ilma dokumentideta. Polnud mingit mõtet asetada end meelega psühholoogiliselt kehvemasse seisu. Ta hõõrus rätikuga juuksed kuivaks, tõmbas teksad jalga ja luitunudsinise puuvillase sviitri selga. Tossud jalas, rahakott ja võtmed turvaliselt taskus, tundis ta end piisavalt kindlalt. Alles poolel teel basseinitrepist alla tuletas tühi tunne kõhus meelde, et hommikueinet polnud ta veel söönud.
Oma tuppa naastes oli teda üllatanud, et kell on alles kaheksa, hommik edenes oma mõõdukal sammul. Tunni aja tagune rahulik paljulubavus oli nagu teise universumisse kadunud. Majas algas liikumine. Ta kuulis uste avamise helisid, tajus liikumist ümbritsevates tubades. Kohalikel politseinikel tuli nüüd külalised kähku kinni pidada, enne kui nood oma päevastele rännakutele siirduvad.
Kincaid läks Trumble’i juurde basseini äärde vaiksesse surnuvalvesse, ja kui saabus vaneminspektor Bill Nash inspektor Peter Raskini saatel, oli tal riiete üle hea meel. Nash oli kiilanev, käkras riietega tüse mees, pealtnäha rõõmsameelne kääbus südamliku Yorkshire’i aktsendiga ja väikeste mustade silmadega, mis olid külmad ja läbipaistmatud nagu bituumenijärved. Nash tõrjus pakutud töötõendi sõrmenipsuga tagasi ja Kincaidil oli tunne, et tema hindamiseks ja kõlbmatuks tunnistamiseks piisas esimesest viiest sekundist. „No nii,” venitas Nash, „üks Scotland Yardi moekatest meestest, kel pole muud teha kui teiste inimeste asjadesse nina toppida. Õige sobiv meie jaoks. Kuidas te sattusite nii õigel ajal sündmuskohal olema, noormees?” Kincaid surus maha silmapilksest vaenulikkusest tekkinud soovi vastu torgata ja sundis end mõistlikult vastama: „Kuulge, inspektor, see oli puhas juhus. Mul pole mingit soovi teie kapsamaale trügida, aga mulle meeldiks kõrvalt vaadata, kui ma ette ei jää.” „Jahah. Ärge siis jääge.” Nash näis mõistvat, et Scotland Yardi vanema ametniku sündmuskohalt minema käsutamine poleks poliitiliselt otstarbekas, aga külalislahkust ta hääles ei olnud. Ta uuris laipa mõtliku aeglusega. „Härra Sebastian Wade, jah? Juhataja asetäitja. Endine juhataja asetäitja, ma ütleksin.” Ta seisis vaikselt mõtiskledes veel hetke, siis aga nagu ärkas. „Peter, võta härra Kincaidi ütlus, et ta saaks mängima lipata.” Rõhk oli „härral” ja Raskin kõõritas tema poole, tõmbas siis märkmiku välja ning kutsus Kincaidi seina äärde puust pingile istuma. Pärast tutvustamist polnud ta sõnagi lausunud. Teinud nüüd kõrvalpilguga kindlaks, et Nash on hõivatud, kergitas ta Kincaidile kaastundlikult kulmu. Raskin oli sooniline noor mees kitsa, tõmmu, raskemeelse näoga ja kulmude kohale langeva, romantilisele kangelasele sobiva tumeda juukselokiga. Kincaid jagas oma tähelepanu vaiksel häälel esitatud küsimustele vastamise ja Nashi jälgimise vahel. Trumble saadeti külalistega tegelema. „Trumble, eks ole? No nii, sa kogu nad nüüd kõik elutuppa kokku, tahavad nad seda või mitte, ja hoia neid seal. Kui keegi on lahkunud, siis tee kindlaks, kuhu nad läksid ja millal nad lahkusid. Selge?” „Söör,” vastas Trumble entusiasmi kaotades. Kincaid tundis talle kaasa. Mehe lühikese karjääri kõige põnevam sündmus, tema aga saadetakse lapsehoidjaks ega näe, kuidas profid kuritööpaigal töötavad. Samas oli ta liiga kogenematu, et jälgida külaliste reaktsiooni uudise kuulmisel või hoolega kuulata, mida nad kokku kogutult üksteisele ütlevad. Nash teda ei juhendanud. Ütluse andmine, mitte võtmine