Ma olen sihtannetuse baasil tegutseva kliiniku direktor, me uurime harva esinevaid viirushaigusi. Meie patrooni naine suri CJ kätte ja ta on pühendanud end selle ravi otsimisele.” „Mis on CJ?” küsis Kincaid. „Või peaksin ma seda teadma?” „Vabandust. See tähendab Creutzfeldti-Jakobi tõbe. Tekitab orientatsioonihäireid, lihaskrampe, enneaegset dementsust. Ja tapab. Arvatakse, et selle põhjustajateks on prioonid.” Kincaidi küsiva pilgu peale ta täpsustas: „Prioonid on viirustest väiksemad, koosnevad ainult valgust ilma oma DNAta. Muudavad terveid valke endasarnaseks, et paljuneda. Näib, et prioonid on inimese normaalse valgu PrP nakkav väärastunud vorm… armas aeg, ärge tehke välja. Ma unustasin end. Võiks ometi arvata, et selleks ajaks olen ma juba midagi õppinud. Ma olen sellist klaasistunud pilku sageli näinud.” „Kas teie kliinik on Londonis?” „Oxfordis. Me oleme tegelikult üsna väike asutus ja Miles elab maja ülemisel korrusel.”
„Miles?”
„Miles Sterrett. Tema naise järgi on selle nimi Julia Sterretti Kliinik. Naine oli üsna noor, kui see haigus teda tabas, ning mees oli muserdatud. Ta enda tervis ei taastunudki täielikult ja viimasel ajal näib see olevat hakanud kiiremini lagunema. Arst ütleb, et tegemist on väikeste insultidega.” Hannah rüüpas veini, Kincaid jälgis tema pilku ja jäi samuti kamina juures rippuvat, jahti kujutavat gravüüri vaatama. Hobuste pikkadel kogudel liikuvad varjud meenutasid talle kunagi nähtud koopajoonistusi.
Naine pani klaasi käest ja naeratas talle, vahetades teemat: „Ja teie? Penny ütles, et te olete mingit sorti riigiametnik.”
Kincaidil tekkis kiusatus ja ta andis sellele järele. „Ebamäärane riigitöö. Palju paberitega õiendamist.” Talle tundus, et on New Scotland Yardist miljoni miili kaugusel, ning ei tahtnud õhtu kena mulli katki torgata. Saagu hiljem mis saab.
„See ei sobi teile. Võib-olla te olete tegelikult spioon.”
Kincaid naeris. „Jumal hoidku, ei. See oleks siis küll tüütu mõõga ja mantli bürokraatia.”
Hannah kortsutas kulmu – kulmude vahele tekkisid tillukesed kurrud – ja kohendas oma lauanõude asendit millimeetri võrra. „See tuletab mulle meelde… Tähendab, see mõõga ja mantli osa. Minu korterisse murti umbes poole aasta eest sisse. Ei võetud just palju, ainult mu kell, odav fotoaparaat, mõned väikesed ehted. Aga kõik oli läbi tuhnitud. Mu laud, kõik mu kapid. See oli äärmiselt ebameeldiv tunne. Ma olin õudselt vihane, aga samal ajal tulid mulle judinad ihule, kui mõtlesin, et keegi soris mu asjades. Isegi mu aluspesus. See on tõesti tobe,” lisas ta pisut häbelikult.
„See pole ebatavaline,” ütles Kincaid. „Enamik inimesi tunneb nii viha kui ka rüvetatust ning võtab aega, kuni need tunded kaovad.” Professionaalne kinnitus tuli automaatselt, kogemusele tuginedes. Oma karjääri algusaastatel oli ta töötanud sissemurdmistega ja rahustanud omajagu segaduses inimesi – peaaegu eranditult oli neil raskem taluda privaatsuse rikkumist kui omandi kaotamist. Hannah vaatas teda huviga ja hingas juba sisse, et küsimust esitada.
See tegi asja veidraks, mõtles Kincaid. Kes tahtis siin topeltmängu mängida? Kaalutletud teemamuutus võiks aidata õhtuga toime tulla, tuli ainult hoolega jälgida, et ta enam midagi sobimatut ei ütleks. „Näib, et meie ettekandja tahaks meid siit välja pühkida. Kas läheme?”
Nad kohtusid taas Followdale’i eesõuel, seistes kohmetult Hannah’ uue Citroëni ja Midgeti vahel. Selline võrdlus tekitas Kincaidis tunde, et ta peab oma vana sõbra välja vabandama. „See meeldib mulle,” ütles ta teeseldud tõsidusega. „Iga ja ilu käivad käsikäes.” Hannah naeris ja kerge kohmetus kadus. „Ja sedapuhku on ilu küll ainult vaataja silmades.” Õhtu oli septembri kohta tavatult mahe ja udune, õhk tundus peaaegu palsamina. Kincaid leidis, et ei soovi veel õhtu lõppemist. „Väike ring aias, enne kui sisse läheme?” „Jah, hästi,” vastas Hannah ja nad jalutasid seltsimehelikus vaikuses. Valgus oli aias laialivalguv ja varjudeta, valged kivilõvid rinnatisel kumasid udus tontlikult. Nende ees kõrgus Suttoni mägi, tume kühm taeva taustal. Nad peatusid jalgraja lõpus ja vaatasid tagasi maja poole. Alumise korruse akendest paistis kollane valgus ja korraks vilksatas tuli ka tühjas sviidis, aga nii lühidalt, et Kincaid pidas seda pigem silmapetteks. „Me oleme naabrid, kas te teadsite seda? Me peaksime võistlema, kumma vaade on parem. Cassie kinnitas, et minu oma on parim kogu majas.” „Mulle ütles ta sedasama,” lausus Hannah. „Te peaksite mulle oma rõdult deklameerima, keskööl luuletust lugema.” Ta naeris, sirutas siis käed pea kohale ja keerutas end rajal kummalise sundimatusega. „On olnud imetore õhtu. Mul oli selle puhkuse suhtes kahtlusi. Mõtlesin, et see võib olla… tobe plaan. Oh, ma ei suuda seletada, see oleks liiga keeruline. Aga järsku on mul tunne, et kõik läheb hästi. Ilmselt te mõjute positiivselt.” „Ma pole kindel, et see on kompliment,” ütles Kincaid heatahtliku naeratusega, kuid kaalus samas, kes või mis võis olla selle elevushoo põhjuseks, sest ta ei uskunud, et see au võiks läbinisti talle kuuluda.
Teda äratas lindude vilistamine ja piiksumine. Need hääled tulid avatud klaasuksest koos päikesevalgusega, tõusid ja langesid tüünes õhus. Kincaid pööras teise külje ja tõmbas teki üle pea, siis ringutas ja vaatas kella. Kell oli seitse.
Pärast Hannah’le head ööd soovimist oli ta täies riides sohvale magama jäänud, lamp põles ja raamat oli tal rinnal. Sellise tavatult veedetud öö kohta tundis ta end üllatavalt värskena. Oli piisavalt aega, et enne hommikusööki ujumas ja duši all käia, ning siis tundus tulevat ideaalne päev Yorkshire’i orgudega tutvumiseks. Jätnud kortsus riided voodile hunnikusse, tõmbas ta ujumispüksid jalga ja froteest hommikumantli selga ning väljus paljajalu oma sviidist.
Majas valitses täielik rahu – ei lõhnanud kohvi ega peekoni järele, suletud uste tagant ei kostnud vestlussuminat. Ta peatus hetkeks koridoris, nautides hommikust rahu ja äsja tagasivõidetud hea füüsilise vormi tunnet.
Ta lükkas rõdule viiva ukse lahti. Ehk pole basseinis veel kedagi…
Kuskilt alt kostis kime, terav ulgumine. Hädas loom, kutsikas või kassipoeg, oli ta esimene mõte, ent koos täie teadvusega tuli ka mõistmine, et see õnnetu kisa kuulus inimesele. Ta kiirustas trepist alla ja lükkas ukse lahti.
Kaks last kössitasid koos astmetel, mõne jala kaugusel basseini mullitavast otsast.
Sebastian Wade’i alasti keha õõtsus tasakesi nendepoolses otsas, mullitavate pihustite tekitatud lõputus keerises.
4. PEATÜKK
Sebastian hulpis, nägu allapoole, nahk hiirekarva ja kollased juuksed hõljumas nagu meriroosi ogad, see andis talle loomuvastase liikuvuse. Vastupidi Kincaidi esimesele muljele olid tal siiski troopilise lillemustriga ujumispüksid jalas. Vastupidav elektrijuhe väänles üle esimese korruse rõdu ja kadus keerlevasse vette. Kincaid suunas vait jäänud lapsed tagasi, uksest välja. Nende nägudel oli ikka veel ehmatus ja ta leidis, et ei mäleta nende nimesid. Ta kükitas nende ette ja ütles leebelt: „Olge siin. Vett ei tohi puudutada. Saite aru?” Nad noogutasid tõsiselt ja ta jättis nad sinna, kiirustades ise kolme astet korraga võttes rõdule. Üle rinnatise ulatuv juhe oli kaugema ukse juures pistikus. Kincaid haaras juhtmest läbi hommikumantli hõlma kinni ja tõmbas selle välja ning sidus ümber rõdu tugiposti. Peatunud korraks, et lapsi julgustada, naasis ta basseini juurde, võttis hommikumantli seljast ja alustas laiba veest välja toomise ebameeldivat tegevust. Sebastiani nahk tundus lõdva ja vettinuna. Kincaid oli surmaga palju kokku puutunud, kuid ikka veel üllatas teda, et selline raskestihoomatav asi nagu elu olemasolu nahas võib olla nii positiivne kogemus. Sebastiani keha oli – vastupidi suuremale osale surnutest – soe, soojem kui tema oma, ihu aga nagu või, kippus käest libisema. Kaenla alt haarates õnnestus Kincaidil ta lõpuks välja vinnata; Sebastian libises vaikse lurtsatusega basseini ümbritsevatele tellistele. Kincaid keeras ta selili ja kontrollis elumärke, aga kuumas vees ligunenud keha oli kiiresti lagunema hakanud, nii et see oli ilmselgelt asjatu. Basseini uks läks lahti ja ta kuulis, kuidas keegi õhku ahmis. Ta ajas end maas põlvitades sirgu ja pühkis vaistlikult käsi vastu külgi. Emma MacKenzie seisis ukse juures ja hoidis kõvasti lingist kinni. Jumal tänatud, et see on Emma ja mitte Penny, mõtles Kincaid. „Armas jumal. Sebastian. Ta on surnud, eks ole?” Hääl oli üllatavalt