summa. Ühiskond ei seisa igast inimolendist kõrgemal, vaid on üksikisikute, perekondade, ettevõtete, institutsioonide, normide ja kultuuri – isiku juurte ja lähtepunktide summa. Seega usuvad konservatiivid, et ühiskonda ei saa taandada lihtsalt suvalisele üksikisikute kogumikule. Konservatism ei võrdsusta riiki ega poliitilist kogukonda ühiskonnaga, vaid väidab, et iga riik koosneb tohutust hulgast väikestest ja suurtest mineviku- ja olevikukogukondadest, mis on omavahel seotud ja mis üheskoos moodustavad äärmiselt keeruka organismi.
Seetõttu tahavad konservatiivid vabadust, kuid see peab olema ühendatud ühiskondliku vastutusega, mis on suurem kui seadusega kehtestatud kohustused. Konservatiivid soovivad reformida selleks, et säilitada, kuid eelistavad, et reformid tulenevad miljonite inimeste vabast valikust, mitte poliitilistest käskudest ja otsustest. Konservatism on ilmselgelt vastu vasakpoolsele plaanimajandusele, mis käsitleb inimesi mutrikestena kollektiivi plaanides. Konservatism on vastu fašismile ja rassistlikele ideoloogiatele, mis mõõdavad isiku väärikust väliste kriteeriumide alusel, ja lihtsustatud majanduslikule liberalismile, mis ei mõista, et inimesed vajavad vabaduse sisustamiseks kultuuri.
Konservatism erineb sotsiaaldemokraatiast, sotsialismist ja liberalismist. Isegi oma mõõdukates variantides lähtub sotisaaldemokraatia ideest, et tugeva riigivõimuga saab luua parema ühiskonna ning seetõttu alahindab sfääri, mis tuleks jätta üksikisikutele ja väiksematele kogukondadele. Sotsialism on radikaalne, kollektivistlik emantsipatsionistlik ideoloogia, mis rõhutab majanduslikke raamistikke ja seetõttu alahindab nii kultuuri kui ka traditsioonide osa ühiskonnas. Sotsialism ei ole end kunagi kokku sobitanud üksikisiku vabaduse või asjaoluga, et ühiskond peab seetõttu aktsepteerima inimestevahelisi erinevusi. Lihtsustatud majanduslik liberalism peab üksikisikut ratsionaalseks tegutsejaks, ilma kultuuri või ajaloota inimeseks. Seetõttu alahindab liberalism inimeste vajadust kogukonna järele ja ühiskonna vajadust poliitiliste meetmete järele, millega hoitakse ära vaba turumajanduse negatiivsed tagajärjed.
Riigi ja turu toetajate vaheline poliitiline lõhe on liiga lihtsustatud ega võta arvesse paljusid tänapäeva tähtsaid probleeme. Üleilmastumise kiiluvees kogeme varjatud ebakindlust, mis tegelikult tuleneb kuuluvuse ja kogukonnatunde kaotamisest. Kosmopoliitse üleilmastumise ideoloogia, mis keskendub vabadusele ja lõpututele võimalustele, ei ole arvesse võtnud asjaolu, et ühiskonda kuulumine ja traditsioonid on olulised muutuste ümbritsemiseks turvalisuse raamistikuga. Muutus ilma seaduspärase põhjenduseta on sama, mis ilma langevarjuta kaljult alla hüppamine.
* Kogu artikkel loetav trükiväljaandes.
Konservatiivse ideoloogia kujunemine ja ajalooline areng
Mart Nutt
Tänapäevane konservatism tähistab maailmavaadet ja ideoloogiat, mis ühendab väärtuspõhise arusaama ühiskonnast, parempoolsuse ja demokraatia. Eesti keeles võiks konservatismi igati nimetada ka alalhoidlikkuseks. Et erinevates keelekeskkondades ja kultuuriruumides elavad inimesed sellest paralleelist ühtviisi aru saaksid, oleks otstarbekas seda ka pidevalt meelde tuletada.
Kui väärtuspõhisust, parempoolsust ja demokraatiat konservatiivse ideoloogia kontekstis pisut lahti mõtestada, siis näeme, et need parameetrid on ühest küljest olnud võrdlemisi jäävad, kuid teisest küljest pidevas arengus ja muutumises. Väärtuspõhisus kuulub lahutamatult kokku traditsioonidega. Väärtused kujunevad ajas ja on püsivad ehk seega konservatiivsed. Väärtused ei saa olla relatiivsed või kiires muutumises, nagu mõni muu ideoloogia armastab rõhutada, vaid need kannavad endas inimeste ajaloolist mälu, kombeid, veendumusi, põlvkondlikku järjepidevust ja püsivat arusaama sellest, mis on õige ja mis vale. Kuid inimesed muutuvad, ühiskond muutub ja seega muutuvad ka väärtused ning muutub ka konservatism. Seega pole konservatism kivistunud, vaid ajas arenev ideoloogia, säilitades aga kindla vundamendi, millel põhinevad veendumused. Konservatism on vastu voluntaristlikele otsustele, kampaanialikele ümberkorraldustele ja vägivaldsetele muudatustele ühiskonnakorralduses, kuid toetab igati ühiskonna kaasajastamist. Kaasaegne konservatism vastandub samavõrd reaktsioonilisusele kui sotsialismile ja liberalismile.
Tihtipeale ei ole ühist arusaama, mida mõista parempoolsuse all. Konservatiivsel – liberaalsel teljel on see konservatiivsus. Turumajandus – käsumajandus teljel on see turumajandus. Isikuvabadus – kollektivism teljel on see isikuvabadus. Eraomand – riiklik (ühiskondlik) omand teljel kindlasti eraomand. Kultuuri säilimine versus majanduslik pragmatism suhtes aga kultuuri säilimine. Rahvuslus – internatsionalism teljel aga rahvuslus. Seda loetelu võiks pikalt jätkata, kuid kui kõikide alternatiivide parempoolsed pooled kokku liita, saame küllaltki selge raamistiku konservatismile. Konservatismi võimelisuse tõttu ajas muutuda ja ühiskonnas kohaneda on seda kohati nimetatud ka järjepidevaks liberalismiks. Nagu me allpool näeme, ei olegi selline hinnang väga vale, kuigi ei pruugi tõsikonservatiividele meeldida.
Demokraatia on ühiskonnas võrdlemisi noor valitsemisvorm. Demokraatia juured on küll juba Vana-Kreekas, V sajandi Ateenas enne Kristust, kuid meelevaldne oleks kõrvutada vana-aja ja kaasaegset demokraatiat. Konservatiivsus on olnud mõnedel etappidel skeptiline demokraatia kiire laienemise suhtes, kuid samas sellega hästi kohanenud ja kujunenud demokraatia kõige tugevamaks väärtustajaks. Just konservatiivid seisid kõige selgemalt vastu XX sajandi inimvaenulikele ideoloogiatele: kommunismile, natsionaalsotsialismile ja fašismile. Seega kuulub konservatism vastupidiselt nii mõnelegi arvamusele kaasaegsesse, modernsesse ühiskonda, kuid tal on selgelt ajalooline ulatus. Paljuski on konservatism kaasaegsem kui sotsialism. On ju sotsialistlikud (sund)võrdsustamisideed vanemad kui meie ajalooteadvus. Meieni on jõudnud selliseid utoopiaid vanadest idamaadest ja Vana-Kreekast. Mõnevõrra rohkem hiliskeskajast ja varasest uusajast. Tänapäevase pilguga lugedes neid pööraseid ideid inimühiskonda ümber korraldada ja inimesest kujundada mutrike sotsiaalses masinavärgis, nagu väljendusid Mably, Morelli, More „Utoopias” ja Campanella „Päikeselinnas”, on sotsialismi algideed päris hirmuäratavad.
Konservatism ei olegi tekkinud õigupoolest kui ideoloogia, vaid kui vastuseis pöörastele ideoloogiatele. Mõttevooluks on see ehk kujunenud pika aja vältel, järk-järgult, olles pidevas muutumises ja arenemises. Konservatismi alguseks võiks tinglikult pidada Inglismaa 1688. aasta revolutsiooni, mille käigus sündis konstitutsiooniline monarhia, lubati esmakordselt opositsiooni olemasolu ja sellele laoti esimene kaasaegse demokraatia vundament. Võib tunduda paradoksina, et kaasaegse alalhoidlikkuse ideed kandsid kuni XIX sajandi keskpaigani pigem viigid kui toorid, kes end liberaalideks pidasid, toorid aga jäid pigem reaktsiooniliste ideede taha. Kaasaegne alalhoidlikkus ongi pigem segu liberaalsest majandusest ja konservatiivsetest väärtushinnangutest.
Konservatismi kui mõttevoolu teket on seostatud Edmund Burke’i (kes ise oli liberaalne Briti parlamendisaadik ega pidanud end sugugi konservatiiviks) Prantsuse revolutsiooni vastase terava pamfletiga „Mõtteid Prantsuse revolutsioonist” (1790). Ent paradoksina sai Burke’ist konservatismi isa, kuna konservatismi mõistet hakati samastama Prantsuse revolutsiooni vastaste ideede ja tegevusega. Sellest ajast on üks konservatismi mõiste sisu olnud vastuseis revolutsioonidele ja ühiskonna vägivaldsele ümberkorraldamisele. Burke tegelikult ei eitanud muutuste vajadust ühiskonnas ja samuti mitte Prantsusmaal, kuid rõhutas, et need ei tohi aset leida vägivaldselt ja läbimõtlematult. Ühiskond peab arenema stabiilselt, tuginedes traditsioonidele ja varasemale pärandile ning kogemusele ja iga-suguste muutuste valgusel tuleb säilitada nii palju endistest väärtustest kui võimalik. Revolutsioon aga lõhub väärtused ning viib ühiskonna varem või hiljem türanniani. Muudatused ühiskonnas peaksid saama alguse ülevalt, valitseva eliidi läbimõeldud tegevuse tulemusena, mitte aga valitsemise põhimõtteid tundva lihtrahva spontaanse algatusena. Briti 1688. a võimu-vahetust pidas Burke vajalikuks ja tõi seda eeskujuks, kuidas on võimalik viia ühiskonnas läbi ümberkorraldusi ilma suuremate vapustusteta. Burke pidas ühiskonda koos hoidvaks jõuks eetikat ja moraali ning nägi hea arengumudelina Briti teed, kus ühiskond on järkjärgult suutnud vajalikud muutused läbi viia, säilitades paindliku monarhiavormi ja traditsioonid, kuid vältides vägivaldseid revolutsioonilisi vapustusi.
Burke’ist alates on konservatismile õigustamatult hakatud külge kleepima mainet, et see on ideoloogia, mis on suunatud kõigi muutuste vastu ja seda mõistetavalt konservatismi ideeliste vastaste – algul liberaalide