kadumise ja globaalse elatustaseme langusega. Konservatiivse majanduspoliitika põhimõtetest kinnipidamine oleks sellist olukorda võinud ära hoida.
See kõik lükkab ümber ideoloogiate lõpu teooriad ja näitab, et ideoloogiad küll pidevalt muutuvad, kuid ideoloogiline vastasseis ei kao kuhugi. Alalhoidlikkus on olnud alati individuaalsem kui sotsialism. Seega ka riigiti mitmekesisem. Niisiis ei saa alalhoidlikkus Eestis olla sama, mis Suurbritannias, Ameerikas, Saksamaal või isegi Soomes. Alahoidlikkus areneb alati koos ühiskonnaga, tõrjudes voluntaristlikke eksperimente, kuid viies järjekindlalt ellu vajalikke uuendusi. Seega ei saa alalhoidlikkus Eestis olla ka sama, mis see oli sada või isegi kümme aastat tagasi. Seepärast ei olegi kunagi olnud ühtset ja universaalset konservatismi teooriat ega ideoloogiat. Ja see omakorda tõestab, et maailm ei saa elada ettekirjutatud mudelite järgi, mille on keegi „geenius” kabinetivaikuses välja mõelnud.
Ismid ja erakonnad: liberalism, konservatism, sotsialism, fašism, kommunism ja kristlik demokraatia
Alar Kilp
„Ismid” viitavad „traditsioonilistele”, universaalsetele ja kõikehõlmavatele „vanadele” ideoloogiatele, mis olid poliitika mõtestamisel olulised alates Prantsuse revolutsioonist kuni Teise maailmasõjani. 1960ndatel täheldati üsna üksmeelselt „vanade ideoloogiate ajastu lõppu”, mida ilmestas ühelt poolt nii uute ideoloogiate (feminism, ökologism, usuline fundamentalism, multikultuursus) lisandumine vanade kõrvale kui ka olulised muutused vanades ideoloogiates endis. Parlamentaarse poliitika teostamine ja poliitika mõtestamine muutus oluliselt eelkõige tänu saavutatud kõrgemale materiaalse heaolu tasemele ning uutele massikommunikatsioonivahenditele (toimus üleminek trükikultuurilt visuaalsele meediale). Kui varem ideoloogiad võitlesid üksteisega ainsa, kõikehõlmava ja õige üleühiskondliku mõtestaja ja kontrollija positsiooni pärast, siis nüüd sai indiviidi valikuvabadus ja valikute paljusus enesestmõistetavaks normiks nii lähisuhtes, religioonis kui ka maa-ilmavaates, mistõttu poliitika keskendus terviknägemustelt rohkem üksik-küsimustele, stabiilsetelt sotsiaalsetelt klassidelt grupi-identiteetidele ning kodanike valimiskäitumine grupi või klassilojaalsusest maailmavaatelisele valikule ja muutlikule erakondlikule eelistusele.
Kui sotsiaalmajandusliku arengu kõrgem tase ja uute kommunikatsioonivahendite tulek avasid uksed liberaaldemokraatlikule ideoloogiate „turule” – nii võiks öelda olukorra kohta, kus maailmavaate kui toote pakkujaid on mitu, valiku ja selle „headuse” üle otsustab kodanik suveräänselt ise kui vaba valikut teostav tarbija, tooteid turustatakse eelkõige toote mainet kujundades eesmärgiga võita võimalikult suurt nõudlust ning toote pakkumine on otseses sõltuvuses nõudlusest –, siis traditsioonilised ideoloogiad tekkisid olukorras, kus üksteisest isoleerunud külaühiskondadest koosnevast traditsioonilisest ühiskonnast sai linnastuv ning üks, ühine ja jagatud industriaalühiskond. Ideoloogiad olid nii vahendiks kui ka tulemuseks selles protsessis, milles tekkisid sotsiaalselt solidaarsed klassid, jaotuvus klassidesse oli suhteliselt stabiilne ja staatiline, sotsiaalsetest klassidest lähtusid nii ideoloogilised võitlused, parteisüsteemid kui ka poliitika teostamine.
Erinevad klassid ja grupid järgisid küll erinevaid ideoloogiaid, kuid lisaks arenevale riiklikule haridus- ja üleühiskondlikule haldussüsteemile, tekitasid ja hoidsid alal ühiskondlikku sidusust ka uut liiki maailmavaateline mõtlemine, taju ja käitumine. Vastanduti ideoloogiliselt küll teiste gruppide või klassidega, kuid siiski tajuti selgelt ka kuulumist ühte ühiskondlikku ja kultuurilisse tervikusse. Ideoloogiad olid seega gruppide ja klasside eneseteadvuse ja ühiskonna mõtestamise viisiks, mis külaühiskondades ei olnud võimalik ega veel ka vajalik ning mis industriaalühiskonnas aitas tagada ka ühiskondlikku sidusust.
Ideoloogiatest sai seega kõige mõttekam ja vajalikum viis, kuidas mõtestada inimsuhteid ja ühiskondlikku korda. Ideoloogiad ühendasid kogukonda nii, nagu traditsioonilises ühiskonnas oli seda teinud kristlus ja tavad-traditsioonid, kuid varasemast religioonist erinevalt tekkis ideoloogiaid kohe alguses mitu, mitte üks. Kuna ideoloogiad tekkisid vastandumistes, olid igaühel neist omad pooldajad ja vastased, igal ideoloogial on omad atraktiivsused pooldajate jaoks ning omad põhjused kriitikaks vastaste poolelt.
Ideoloogiatest said kui „prillid”, millega vaadates tekkis vaatlejal ühiskonnast lihtsustatud, korrastatud ja selge pilt. Pelgalt oma silmadega ringi vaadates ei „näe” inimesed „kogukonda”, „ühiskonda”, „kodanikuühiskonda”, Euroopat, rahvust, kultuuri, Lääne tsivilisatsiooni ega maailma. Selliseid ettekujutusi inimkooslustest või ettekujutletud inimkooslusi ei ole võimalik nähagi ilma „prillideta”, mis niiviisi ühiskonda mõtestavad. „Prillide” analoogia pole mõeldud ideoloogiate halvustamiseks. Vastupidi, ilma ideeliste „prillideta” ei ole inimesed kunagi hakkama saanud. Olgu nendeks „prillideks” ideoloogiad, religioonid, teaduslikud analüüsid või filosoofiad – ilma nendeta ei ole inimestel võimalik hoomatavalt „reaalsust” tajuda. „Prillid” kaardistavad, üldistavad ja lihtsustavad keeruka, kompleksse, oma olemuselt suuremal määral seosetu, seaduspärasusteta ja kaootilise inimühiskonna lihtsaks üldiseks „reaalsuseks” umbes samamoodi, nagu gloobus esitab lihtsustatud kujul maakera. Tulemuseks olev „reaalsus” ei ole ratsionaalne tõde, sest ratsionaalselt, objektiivselt ja ühemõtteliselt ühiskonda ja inimsuhtluse kõiki tahke (näiteks inimloomust, seksuaalmoraali, õiglust, vabadust jms) lõpuni analüüsida ja tõestada polegi võimalik. Küll aga on inimeste, gruppide ja ühiskondade ideoloogia kõige tõepärasem ja reaalsem kirjeldus sellest, kuidas vastavad inimkooslused ise tajuvad end kultuuri, ühiskonna ja inimkonna osana.
Inimesel, kel on vastavad „prillid peas”, läheb pilt mitte üksnes selgeks, vaid kaootiline mitmevärviline pilt muutub selgelt must-valgeks, kus on paigas nii hea ja halb, kui ka see, kuidas on õige kõike mõista: inimloomust, õiglust ja ebaõiglust inimsuhetes ning ühiskonnas ja maailmas toimuvat. Vaid selget maailmavaadet omavad inimesed – isegi siis, kui see maailma-vaade on usuliselt fundamentalistlik või ideoloogiliselt äärmuslik –, on palju paremas olukorras maailmavaateta inimestega võrreldes.2 Iseäranis sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste kriiside ajal vajavad inimesed olukorraga toimetulekuks selget ja lihtsat taju ning tunnetust oma olukorrast ja „iseendast” ehk identiteedist üksikisiku, grupi, klassi või ühiskonnana.
Maailmavaatelised veendumused toimivad lõppeks küllalt lihtsal kujul – inimesed usuvad „madalatesse maksudesse”, minimaalsesse riiki, sotsiaalsesse õiglusesse või rahvusesse ja rahvuskultuuri üsna sama lihtsal moel, nagu kunagi usuti, et Jeesus Kristus sündis neitsist ja on ainus tee Jumala juurde. Uskumuse ja veendumuse teeb elujõuliseks ja tugevaks see, kui ta aitab indiviidil, grupil, kultuuril või ühiskonnal positiivselt ja korrastatult mõtestada olnut, olevat ja tulevat, kui ta toetab positiivset mina-pilti (identiteeti ja enesehinnangut), aitab seada mõtestatud eesmärke ning pürgida nende suunas. Kõige efektiivsem uskumus on selline, millesse suhtutakse kui reaalsuskirjeldusse ehk mille enesestmõistetavus on niivõrd suur, et seda ei teadvustatagi isikliku või grupiviisilise „uskumusena”. Näiteks eestlastena me „ei usu” end olevat eurooplased. Kui meilt küsitaks, kas ja kui piisava tõestusmaterjali alusel me usume end olevat eurooplased, me kahtleks küsija terves mõistuses. Ja hästi teeme. Me oleme eurooplased samamoodi, nagu Jeesus sündis neitsist. Arutelu ja analüüsi, väite ja põhjenduse, erinevate arvamuste ja tõlgenduste alates kaotab uskumus automaatselt oma elujõu. Ratsionaalne, objektiivne ja teaduslik analüüs lagundaks jagatud uskumused.
Nii usuliste kui ka ideoloogiliste uskumuste toimimise puhul polegi kuigivõrd oluline, kas nendes sõnastatud eesmärkideni jõutakse või mitte. Uskumused toimivad alati „siin ja praegu” ehk need mõtestavad olevikulist hetke teekonnal, kus me antud hetkel oleme. Kas jõutakse või kui realistlik on jõuda heaoluriigini, kommunismini, tuhandeaastase aarialaste riigini, „vendluse, võrdsuse ja vabaduse” ühiskonnani, surmajärgselt taevariigi või paradiisini, on alati olnud teisejärguline. Eestlastena me usume ühisesse kultuurilisse päritolusse ning Eesti kultuuri ja rahva säilimisse. Meie usu tugevusest sõltub meie kultuurilise mina-pildi, eneseteadvuse ja sihitunnetuse tugevus ning ka see, kui selge tunnetusega me oma teekonda käime. Teekond ise on palju olulisem selgest arusaamisest teekonna alguse ja lõpu kohta. Me ei vaja tõsiteaduslikku, detailset ja ratsionaalset