olulisem ratsionaalsest ja objektiivsest tõest. Maailmavaade muutub jagatuks ja ühendavaks inimeste vahel peamiselt jagatud kogemuste põhjal. Palgatöölisel ja ettevõtjal, mõisnikul ja talupojal, monarhil ja kodanlasel, rikkal ja vaesel, mehel ja naisel, mitte ainult et ei pea, vaid enamasti ka ei ole ühte ja jagatud arusaama sellest, milline on hea ühiskond või „milliste prillidega” on õige ühiskonda mõtestada, kuna ka nende elulised kogemused erinevad üksteisest. Tõde elust ja ühiskonnast on – vähemalt arenenud ühiskonnas – kogemuslik ning kogemuste erinevuste tõttu tekivad ühiskonnas loomu-päraselt ka jagunemised erinevatesse maailmavaatelistesse gruppidesse.
Järgnevalt käsitlen põgusalt ideid, mida pean käsitletavate ideoloogiate puhul kõige olulisemateks. Alustan „vanimatest” ideoloogiatest – liberalismist, konservatismist ja sotsialismist; seejärel, peale kommunismi ja fašismi kui revolutsiooniliste ideoloogiate, lõpetan kristliku demokraatiaga, mis erandina ei kuulu otseselt „vanade ideoloogiate” hulka ning tekib „traditsiooniliste ideoloogiate” ajastu lõpul ehk vahetult pärast Teist maailmasõda.
Liberalism lähtub eelkõige individualismist ja vabast turust. Inimene peaks saama olla vaba, kuid vaba mitte ainult orjusest, rõhumisest ja ahelatest, vaid vaba ka oma meelsuselt, teadvuselt ja võimetelt. Vabadus eeldab seega ka isikupärast eneseteadvust, autonoomsete otsuste tegemise võimet ning võimete hulgas ka julgust end isikupäraselt teostada. Inimene, kelle „valikud” on kammitsetud sellest, mida riik, isa, mees, kuningas, enamus, avalik arvamus, mood, reklaam, tavad, ühiskondlikud (sh „hea isa” või „seksika naise”) stereotüübid ja rollid ette kirjutavad, ei ole autentselt ja isikupära-selt vaba. Et kaitsta inimeste individuaalset vabadust, on liberalismil eriliseks aateks sõna- ja arvamusvabadus ning antipaatia tsensuuri ja meelsuskontrolli vastu. Ei ole traditsiooni, uskumust, hoiakuid, eluviise ja moraali, milles ei võiks kahelda ja mida ei võiks arvustada, niivõrd kuivõrd arvustatakse ratsionaalselt ning oma arvamust peale ei suruta.
Sellise maailmavaatelise hoiaku nõrkuseks on, et see on sotsiaalselt efektiivsem arvustaja ja lammutajana, mitte ülesehitaja ja sidususe loojana. Kui kõikide kõiki veendumusi võib vaidlustada – näiteks usuvabaduse tingimustes on mistahes isiku või grupi usk üleühiskondlikult võttes ükskõik, keegi ei pea mitte ainult uskuma samamoodi, vaid võib ka mitte uskuda ja mainitud usust üldse mitte hoolida – on veendumuste omamisel juba iseenesest väga kõrge hind ning jagatud veendumuste kujunemine raskendatud. Vastastikku jagatud veendumustel ja arusaamistel aga inimkooslused alates perekonnast, sõprussuhtest kuni ühenduste, kogukondade ja kultuurideni koos just püsivadki. Üheks suureks tugevuseks on aga käsitlus inimese õnnest. Vaid inimene ise tunnetab, mis täpselt teda õnnelikuks teeb ja millises koguses ning ka oma õnne suunas pürgida saab vaid ta ise. Keegi teine ei saa teda püsivalt õnnelikuks teha ega suuda ka teada, mis teda õnnelikuks teeb.
Et vabad inimesed vajavad üksteisega suhtlemiseks ja erimeelsuste lahendamiseks ka ühiseid reegleid, on indiviidide õiguste piiramine paratamatu, kuid seda tehakse inimeste nõusolekul ning vastavalt kehtestatud seadustele (mitte omavoliliselt), mis kohtlevad kõiki ühtmoodi. Liberalism algas, kui vaba turumajandust pooldavad kodanlased vastandusid feodalismiaegse absolutistliku võimukorraldusega (kirik, aristokraatia, monarhia). Kui esimesed liberaalid olid kodanlased, siis nende järel on järjest enamad ühiskondlikud klassid ja grupid soovinud poliitilise võrdsuse ja vabaduse laienemist ka neile. Kui „jõukad valgenahalised mehed” said majanduslikult vabaks ja poliitiliselt võrdseks ning olid veel vastu „vaeste meeste”, naiste ja musta-nahaliste poliitilisele võrdsusele, võitlesid „vanad liberaalid” sisuliselt „uute liberaalide” vastu. Seaduse ees ja poliitilistelt õigustelt võrdseks saada on hiljem soovinud ka seksuaalvähemused ja kultuurilised vähemused. Võtmeküsimus nendes vastandumistes on olnud: „Kas nad (orjad, naised, homoseksuaalid, omandimakse mitte maksvad mehed) saavad ise hakkama?” Või vajab ori toimetulekuks orjapidajat, naine meest, mustanahaline valgenahalist?
Liberalismi jaoks on oluline ka küsimus sellest, mis kuulub erasfääri (mis on eraasi) ja mis avalikku sfääri (mille osas on vaja üldkehtivaid reegleid). Inimest ennast puudutavas peaks ta olema oma valikutes ja õnnetaotlustes vaba. Tänasel päeval usutakse valdavalt, et ühiskonnad on muutunud järjest vabamaks ning valikute hulk on järjest laienenud. Näiteks abordi ja samasooliste abielu legaliseerimisel muudab riik sisuliselt abordi ja abielupaaride seksuaalse orientatsiooni eraasjaks ehk inimeste vabaks valikuks, mille puhul selle valiku headus pole avalikult reguleeritud ning kõik ühiskonnaliikmed on kohustatud sallima kõiki, kes legaalselt lubatud valikuid teostavad. Teiselt poolt aga reguleerivad ja piiravad arenenud (ja „vabadeks ja liberaalseteks” peetavad) riigid inimeste valikuid mitmetes valdkondades – nt suitsetamine ja alkoholi tarbimine – suuremal määral ja viisil kui vähem arenenud ühiskonnad.
Konservatismi esimene lootus oli, et areng liberalismi, sotsialismi ja demokraatia suunas on ajutine ning vana režiim (monarh, aristokraatia, kirik, seisused) tuleb peagi tagasi.3 „Kunagi olnud” valitsemiskorrad ei „tule tagasi” päris samasugusel kujul, kuid aastasadade jooksul välja kujunenud ja seetõttu toimiv ühiskondliku korra mudel nägi ette kirikut, mis õpetas ja hoidis alal ühiskondlikke väärtusi, monarhi, kes kaitses korda ja omandit ning aristokraate, kes kaitsesid ühiskonda despootlike kuningate ja lihtrahva türannia eest.
Kui liberaalid uskusid, et ühiskonna toimimiseks vajalikud moraalsed sidemed tekivad „vaba turu toimimise” kaasnähtustena ning peaksid olema inimeste endi otsustada, rõhutasid konservatiivid religiooni osatähtsust ühiste uskumuste ja väärtuste ning inimestevaheliste moraalsete sidemete alalhoidjana. Religiooni väärtustab konservatism kultuurilise traditsioonina, mitte isikliku veendumusena või usuliselt motiveeritud poliitikana. Isiklikud usulised veendumused pole poliitikas kuigivõrd olulised, usulistest veendumustest tulenev radikaalne poliitika võib aga ühiskondlikku korda ja traditsioone lagundada samavõrd kui kommunistlik või vabariiklik revolutsioon.
Kultuurreligioon, nagu näiteks eestlaste luterlus, iirlaste katoliiklus ja rumeenlaste õigeusklikkus, esindab samaaegselt kõiki ühiskonnaliikmeid ja on sümboolselt ka kehastatud kõigi ühiskonnaliikmete poolt (näiteks niivõrd, kui me kujutame ette, et „jõulude ajal käiakse kirikus” ning seda uskumust väljendavad jõuludeaegsed jumalateenistused). Kultuurreligioonil on omad rituaalid (näiteks vabariigi aastapäeva jumalateenistus) ja sümbolid („Su üle Jumal valvaku” fraas Eesti hümnis), kuid see toimib lahus inimeste ja usugruppide usulistest valikutest. Kultuurreligioon väljendab sümboolselt meie etnilist või rahvuslikku identiteeti, sellele omast iseloomu ja väärtusi.
Teine konservatismile omane tunnus on pragmatism ehk otsuste tegemine vastavalt vajadustele ja oludele, ettevaatlikult ning väikeste sammudena, mitte veendumustepõhiselt ja revolutsiooniliselt. Nii mõtestatult ei tohiks riigil olla ühtki suurt programmilist „maailmaparandamise” eesmärki omaette – sotsialistlikku võrdsust, rassipuhtust ega ka üleilmseid inimõigusi –, mida kehtestada. Konservatismi „isaks” peetav Edmund Burke (1728–1797) oli oma kommentaarides Prantsuse revolutsiooni kohta igati nõus, et sealne vana valitsemiskord omas vigu ja vajas muutusi, kuid ta oli samas ühemõtteliselt vastu ka poliitikale, mis taotleb ühekorraga kogu varasema kui vale kõiges uueks muutmist (monarhia kukutamist ta ei pooldanud). Aastasadu püsinud uskumused, tavad ja moraalireeglid annavad aluse ühiskonna jagatud identiteedile, on kui „teerada”, mis on olnud enne meid ja jätkub peale meid, millel me tunnetame enda seotust nii esivanemate kui ka järeltulevate põlvkondadega. Inimõiguste, võrdsuse, õigluse ja vabaduse põhine veendumuspoliitika on aga kui reis teadmata kohast („ükskõik kust”) tundmatusse („igale poole mujale”).
Euroopa hilises ajaloos on korduvalt püütud pöörata „uut puhast lehte”, mõista kuritegeliku ja väärana hukka olnud absolutistlik, fašistlik, kommunistlik, rassistlik, totalitaarne ja suletud ühiskond ja kord ühes tükis ja tervikuna ning alustada „uut”, õiglast ja head ühiskonda. Selline lähenemine iseenesest aitab küll mõelda tänasest ühiskonnast kui „heast”, kuid ei aita õppida varasemast ajaloost.
Nii liberaalsete, sotsialistlike, usuliste või äärmusparempoolsete maailmaparandamiskatsete viga seisneb ka selles, et tõde ja täiuslikkus võivad olla inimühiskonnas saavutamatud – ühiskond on kui Tallinn-Tartu