ta kohe pärast hommikueinet suures rahutuses üles otsis.
Ta leidis härra Hobbsi lehte lugemas ja lähenes talle tõsise näoga. Ta teadis, et tema elumuutus on härra Hobbsile suureks löögiks, seepärast oli juba teel mõelnud, kuidas seda suurt uudist pehmemal kujul edasi anda.
„Hallo!” hüüdis härra Hobbs. „Tere hommikut!”
„Tere hommikut!” vastas Cedric.
Ta ei roninud nagu ikka suurele toolile, vaid istus biskviidikastile, lõi mõlemad käed põlvede ümber ja istus tükk aega vagusi, nii et härra Hobbs viimaks silmad küsivalt üles tõstis.
„Hallo!” kordas ta.
Cedric võttis julguse kokku.
„Härra Hobbs, kas mäletate veel, millest me eile hommikul kõnelesime?”
„Mina olen krahv või õigemini saan selleks.”
„Miks ei, see oli Inglismaast.”
„Jah,” vastu Cedric, „aga just siis, kui Mary mulle järele tuli.”
Härra Hobbs sügas kukalt.
„Me kõnelesime kuninganna Victoriast ja aristokraatidest:.”
„Jaa-ah,” sõnas Cedric venitades, „ja… ja krahvidest. Kas mäletate veel?”
„Muidugi,” vastas härra Hobbs. „Me kõnelesime, et nad pole midagi väärt, ja nii see ka tõesti on.”
Cedric läks juuksejuurteni punaseks. Kogu oma eluajal polnud ta nii kohmetunud olnud.
„Te ütlesite, et teie neid siin poes biskviidikastil istumas ei tahaks näha.”
„Nii ma ütlesin,” vastas härra Hobbs kindlalt. „Ja ma mõtlesin: ma ei soovitaks neil seda proovida.”
„Härra Hobbs,” jätkas Cedric, „üks neist istub sellel kastil.”
Härra Hobbs hüppas toolilt üles.
„Mis?” hüüdis ta.
„Jah,” rääkis Cedric tagasihoidlikult edasi, „mina olen krahv või õigemini saan selleks. Ma ei taha teid petta.”
Härra Hobbs muutus rahutuks. Ta tõusis üles ja vaatas termomeetrit.
„Palavus on sulle pähe löönud!” hüüdis ta poissi teravalt vahtides. „Täna on väga palav. Kuidas su tervis on? Kas sul valutab kuskilt? Mis ajast sa seda mõtled?”
Ta pani oma suure käe väikese poisi pea peale.
„Tänan,” vastas Cedric, „minu tervis on hea. Minu pea on täiesti terve. Mul on kahju, aga ma pean tunnistama, et kõnelesin tõtt. Seepärast viiski Mary minu eile siit ära. Härra Havisham ütles seda minu emale, ja härra Havisham on advokaat.”
Härra Hobbs vajus toolile ja pühkis higi laubalt.
„Üks meist on saanud päikesepiste,” ütles ta.
„Ei!” hüüdis Cedric. „Mitte kumbki. Me peame seda uskuma, sest härra Havisham tuli just sellepärast Inglismaalt siia, et meile seda ütelda. Minu vanaisa saatis ta siia.”
Härra Hobbs vaatas lootusetult oma väikese sõbra tõsist süütut nägu.
„Kes on sinu vanaisa?” küsis ta.
Cedric tõmbas ettevaatlikult taskust pabeririba, millele oli midagi suurte tähtedega kirjutatud.
„Ma ei suutnud seda meeles pidada, seepärast kirjutasin üles,” ütles ta. Ja ta luges pikkamööda: „John Arthur Molyneux Errol, Dorincourti krahv. Nii on tema nimi ja ta elab ühes lossis, ei, kahes või kolmes lossis. Minu kadunud isa oli tema noorim poeg. Ja kui minu isa ei oleks surnud, siis poleks mina krahviks saanud ja minu isa poleks ka saanud, kui tema vanemad vennad poleks surnud. Aga nüüd on nad kõik surnud ja pole kedagi peale minu, nii saan mina nüüd krahviks ja minu vanaisa saatis minu järele, et ma Inglismaale sõidaksin.”
Härra Hobbsil läks aina palavamaks ja palavamaks. Ta hõõrus vahetpidamata laupa ja hingas raskesti. Ta sai aru, et midagi tähtsat on juhtunud, aga kui ta nägi biskviidikastil poissi, kes vaatas tema otsa süütute, lapselike silmadega, olles ikka seesama lihtne armas poiss musta sametkuue ja punase kaelasidemega, siis läksid tema arvamised krahvide kohta täiesti segi.
„Kuidas… kuidas on nüüd teie nimi?” küsis härra Hobbs viivitades.
„Minu nimi on nüüd Cedric Errol, lord Fauntleroy,” vastas Cedric. „Nii nimetas mind härra Havisham. Kui ma tuppa astusin, küsis ta: „Kas see ongi see väike lord Fauntleroy?””
„Nii,” ütles härra Hobbs, „minu pea läheb päris segi.”
Cedric vaatas kurvalt härra Hobbsi otsa.
„Inglismaa on vist siit väga kaugel?” küsis ta.
„See on teisel pool Atlandi ookeani,” vastas härra Hobbs.
„See on kõige hullem,” ütles Cedric. „Võib-olla ei näe me tükil ajal teineteist. Ma ei tahaks sellele mõteldagi, härra Hobbs.”
„Ka parimad sõbrad peavad lahkuma,” ütles härra Hobbs kurvalt.
„Ja meie oleme mitu aastat sõbrad olnud, eks ole?” küsis Cedric.
„Sest ajast peale, kui teie… teie… sina siia maailma sündisid, minu poiss,” vastas härra Hobbs. „Sa olid vaevalt kuus nädalat vana, kui sind siin tänaval sõidutati.”
„Ah!” ohkas Cedric. „Ma pole kunagi sellele mõelnud, et saan kord krahviks.”
„Ja sa arvad,” ütles härra Hobbs, „et teist teed pole?”
„Ma arvan, et ei ole,” vastas Cedric, „minu ema ütleb, et isa oleks ka nii tahtnud. Aga kui ma pean krahviks saama, siis püüan ma saada heaks krahviks. Ma ei saa iialgi türanniks. Ja kui inglased jälle tahavad Ameerikaga sõdima hakata, siis teen ma kõik, et seda takistada.”
Cedricu jutuajamine härra Hobbsiga oli väga pikk ja tõsine. Kui esimene hirm oli möödunud, ei olnud härra Hobbs sugugi nii pahane, kui Cedric oli arvanud. Ta oli nähtavasti otsustanud olukorraga leppida. Ja enne kui jutt lõppes, oli ta esitanud terve rea küsimusi. Kuna Cedric sinult vähestele küsimustele suutis vastata, siis andis härra Hobbs ise seletusi krahvide, markiide, lordide ja nende mõisate kohta sel viisil, et härra Havisham oleks tõsiselt imestanud, kui ta neid oleks kuulnud.
Seal oli siiski palju asju, mis äratasid härra Havishami imestust. Ta oli kogu eluaja Inglismaal elanud ja polnud harjunud Ameerika rahva ning sealsete kommetega. Peaaegu nelikümmend aastat oli ta Dorincourti krahviga läbi käinud ning tundis väga hästi tema mõisaid ja muud varandust. Kõige külmema ärilise huviga oli ta võtnud ajada selle väikese poisi asja, kes tulevikus pidi saama kõigi nende varanduste omanikuks ja Dorincourti krahviks. Härra Havisham teadis, kui pettunud oli krahv oma vanemates poegades, ta teadis ka sellest vihast, mis kapten Cedric oma Ameerika-abieluga oli välja kutsunud. Ka teadis ta seda, kuidas seda noort leske vihati ja tema kohta kõige kibedamaid sõnu tarvitati. Krahv toonitas, see olevat harilik ameerika tüdruk, kes ainult seepärast Cedricuga abiellus, et too oli krahvi poeg ja väga rikas.
Vana advokaat leidis, et see võis tõepoolest nii olla. Ta oli oma eluajal tundma õppinud palju au- ja rahaahneid inimesi ega olnud heal arvamisel ka sellest ameeriklannast. Kui ta sõitis kitsasse tänavasse ja tema vanker peatus lihtsa maja ees, tundis ta tõsist hirmu. Mõte, et selles majas on sündinud tulevane Dorincourti, Windhami, Toweri ja Chortworthi losside ja muude varanduste omanik, näis temale uskumatu. Imestusega ootas ta silmapilku, millal seda last saab näha ja missugune ema tal on. Teda kohutas mõte mõlemaid tundma õppida.
Ta pidas lugu perekonnast, kelle teenistuses ta oli palju aastaid olnud ja mõtles hirmuga kokkupuutumisele selle lihtsa rahaahne naisega, kes oma surnud mehe nimele sugugi au ei teinud. See oli vana ja väga lugupeetud nimi, mille ees härra Havisham tundis täit aukartust, olgugi et ta