niipalju, et Michael võiks üüri tasuda ja muid tarvilikke asju muretseda. Kas see pole ilus, Ceddie? Kas sul pole hea vanaisa?” Ja ta suudles poisi põske, kuhu imestuspuna oli tõusmas.
Väike Cedric vaatas härra Havishami poole.
„Kas ma võin selle kohe talle anda?” küsis ta, „praegusel silmapilgul? Ta hakkab kohe minema.”
Härra Havisham ulatas talle raha. See oli pakk täiesti uusi rahasedeleid.
Cedric lendas toast välja.
„Bridget!” kuuldi teda hüüdvat, kui ta kööki ruttas. „Bridget, oota üks silmapilk! Siin on sulle raha. Sellega võid üüri tasuda. Minu vanaisa andis selle mulle. See on sinule ja Michaelile.”
„Oh, noorhärra!” hüüdis Bridget hingetult. „Siin on ju kakskümmend viis dollarit! Kus on leedi Errol?”
„Ma pean talle seletama,” ütles proua Errol.
Nii lahkus ta toast ja härra Havisham jäi tükiks ajaks üksi. Ta läks akna juurde ja vaatas mõtlikult tänavale. Ta mõtles Dorincourti krahvile, kuidas see oma suure ja uhke lossi raamatukogus üksi oma haigusega istub, piiratud kõigest, mis näitab rikkust ja küllust, kuid ei olnud kedagi, kes oleks teda armastanud. Ta oli alati olnud isekas, uhke ja ülbe. Ta oli alati mõelnud vaid enese rõõmude ja lõbude peale, nii et tal teiste peale mõtlemiseks aega ei jäänud. Kõik tema eesõigused, mis olid seotud nime, seisuse ja varandusega, olid tema silmis ainult abinõuks Dorincourti krahvi lõbude suurendamiseks. Ja nüüd oli ta vana mees, kellele kõik maailma mõnud ja lõbud ainult haigust ja meelepaha sünnitasid, kellele kogu maailm oli põlgusväärne, keda aga ka maailm põlgas. Ja tõepoolest ei leidunud vastikumat inimest kui Dorincourti krahv. Ta võis anda hiilgava õhtusöögi või korraldada toredaid jahipidusid, aga ta teadis, et kutsutud külalised salajas tema ees hirmu tunnevad ja tema sarkastiliste märkuste eest kõrvale hoiavad. Tal oli kihvtine keel ja ta tundis lõbu oma ülevõimu näitamisest.
Härra Havisham tundis krahvi kanget ja uhket iseloomu väga hästi ja mõtles selle üle järele, kui ta vaatas kitsale tänavale. Terava vastuoluna kerkis tema silmade ette see soojasüdameline, ilus väike poiss, kes istus tema ees suures tugitoolis ja jutustas temale, vanale mehele, usaldavalt lugusid oma sõbrast Dickist ja vanast õunanaisest. Härra Havisham mõtles ka suurtest sissetulekutest, ilusatest, majesteetlikest maadest ja metsadest ning suurest võimust hea ja paha teenistuseks, mis varsti lord Fauntleroy väikestesse kätesse pidi minema.
„Ta teeb seal suure muutuse,” ütles ta endale. „Ta teeb seal suure muutuse.”
Cedric ja proua Errol tulid varsti tagasi. Väike poiss oli õnnelik. Ta istus oma toolile ema ja advokaadi vahele ja võttis armastatud asendi, käsi ümber põlvede lüües. Tema rõõm Bridgeti õnne üle oli piiritu.
„Ta nuttis!” ütles ta. „Ta nuttis rõõmu pärast. Ma ei ole veel kedagi näinud rõõmu pärast nutvat. Minu vanaisa peab olema hea inimene. Ma ei teadnudki, et ta nii hea on. Krahv olla on palju parem, kui ma mõtlesin, ja ma rõõmustan – rõõmustan tõsiselt, et ka kord krahviks saan.”
Ärasõit kodumaalt
Cedricu arvamus, et krahv on hea olla, kasvas kogu järgmise nädala jooksul. Talle näis olevat võimatu leida midagi, mida ta ei võiks soovida ja saada. Lõpuks harjus ta selle mõttega ja oma lapselikus headuses hoolitses vaid teiste eest, mis härra Havishamile aina lõbu valmistas. Nädal enne ärasõitu Inglismaale saatis ta väga palju korda. Advokaat mäletas veel kaua hommikut, kus ta ühes Cedricuga ja tema emaga käis Dicki vaatamas, ja pealelõunat, millal nad üllatasid vana õunanaist. Cedric teatas talle, et ta saab tugeva telgi raudahjuga, sooja rätiku ja summa raha, mis kõlas õunanaisele muinasjutuna.
„Ma pean Inglismaale minema ja ma olen lord,” seletas Cedric sõbralikult. „Ja ma ei tahaks iga kord, kui sajab, mõtelda teie luuvalu peale. Minu enda kondid ei valuta iialgi ja ma ei tea ka, mis see valu tähendab, aga ma olen ikka teid kahetsenud ja loodan, et te nüüd varsti paranete.”
„Ta on hea õunanaine,” ütles Cedric härra Havishamile, kui nad ära läksid ning õunanaise imestuse ja õnnejoovastusega maha jätsid. „Ükskord ma kukkusin ja kriimustasin oma põlve, siis andis ta mulle ühe õuna. Seepärast mõtlen ikka tema peale. Ikka peab mõtlema inimestele, kes on meie vastu head olnud.”
Iialgi ei tulnud tema ausasse lapselikku mõttesse arvamine, et on olemas ka selliseid inimesi, kes võivad tehtud heateo unustada.
Kohtumine Dickiga oli otse liigutav. Dickil oli jällegi Jake’iga tüli olnud ja ta oli väga masendatud, kui ta nägi oma väikest sõpra tulevat. Üllatus, millest Cedric talle kui iseenesestmõistetavast asjast teatas, et ta tuli temale raha tooma, mis vaesele saapaviksijale tuli nii ootamatult ja kogu tema murele ühe hoobiga lõpu tegi, mõjus päris põrutavalt. Lord Fauntleroy seletas oma heategu väga lihtsalt. Härra Havisham kuulas teda hoolega ja tähelepanelikult. See asjaolu, et Dicki vana sõber oli saanud lordiks ja varsti võib isegi krahviks saada, kui ta nii kaua elab, mõjus talle nii, et ta silmad ja suu pärani ajas ja mütsi peast maha pillas. Kui ta selle üles võttis, kõlas tema suust kirjeldamatu, imelik kisa, mille üle härra Havisham väga imestas, kuid Cedricule oli see juba tuttav.
„See ei ole võimalik!” hüüdis ta. „Mida see nali peab tähendama?” See vastus pani Cedricu kohmetama, aga ta tegi vapra näo.
„Igaüks mõtleb, et see pole tõsi,” ütles ta. „Härra Hobbs arvas, et olen saanud päikesepiste. Esiti arvasin, et mulle ei meeldi lordiks saada, aga nüüd olen sellega juba harjunud ja mulle meeldib see väga. Pragune krahv on minu vanaisa ja ta tahab, et ma teeks kõike, mis mulle lõbu valmistab. Ta on väga hea. Ta saatis mulle härra Havishamiga palju raha, ja ma tõin nüüd sinule ka raha, et sa võiksid enda Jake’ist lahti osta.”
Asi lõppes sellega, et Dick enese Jake’ist tõesti lahti ostis, avas iseseisva äri ning muretses palju uusi harju ja kaugele paistva sildi. Ta ei suutnud oma õnnega rutem harjuda kui õunanaine. Ta käis ringi, nagu näeks ta und, ja vaatas oma heategijat tardunud pilgul, nagu peaks ta iga silmapilk sellest ilusast unenäost ärkama. Alles siis sai ta aru oma uuest seisukorrast, kui Cedric temale lahkumiseks kätt pakkus.
„Noh, ela siis hästi!” ütles väike lord, ja olgugi et ta püüdis kindlaks jääda, värises ta hääl ja tema suured pruunid silmad ei vaadanud sõbra otsa.Ma loodan, sinu äri läheb hästi. Olen kurb, et pean sind maha jätma, aga võib-olla tulen tagasi, kui olen krahv. Ma tahan, et sa mulle kirjutad, me olime ju head sõbrad. Kirjad pead sa saatma sellel aadressil.” Ta ulatas Dickile paberitüki. „Minu nimi ei ole enam Cedric Errol, vaid lord Fauntleroy ja… ja nüüd jumalaga, Dick.”
Dick pühkis silmi, aga siiski rippusid tal pisarad ripsmeis. Ta ei olnud haritud saapaviksija ja tal oleks raske olnud väljendada, mida ta tundis. Sellest see ka tuli, et ta ainult niiskeid silmi pilgutas ja parema käega kõrist kinni haaras, nagu tahaks ta sealt midagi kõrvaldada, mis ähvardas tal hinge matta.
„Mulle meeldiks rohkem, kui sa ära ei läheks,” ütles ta kähiseva häälega. Siis pühkis ta jälle silmi. Ta pöördus härra Havishami poole ja ütles mütsi kergitades: „Ma tänan teid, härra, et te minu sõbra siia tõite, ja kõige eest, mis te muidu olete teinud. Ta on… on… väga armas… hea… väga armas väike poiss.”
Kui advokaat oma väikese saatjaga ära läks, vahtis Dick neile järele kui joobnud ja ikka veel tundis ta, et ta silmad on märjad ja kõri kinni nööritud.
Kuni ärasõidupäevani viibis väike lord Hobbsi poes nii palju kui võimalik. Härra Hobbs oli täiesti masendatud. Kui noor sõber talle mälestuseks ketiga kulduuri kingituseks tõi, siis ei suutnud ta imestusest toibuda. Ta pani karbi kalli kingitusega oma põlvedele ja nuuskas mitu korda muusikaliselt nina.
„Siia on midagi sisse kirjutatud,” ütles Cedric, „seal seespool kaane peal. Ma ütlesin sellele mehele ise ette: „Härra Hobbsile vanalt sõbralt lord Fauntleroylt. Kui loed need read, siis meeles mind pead.” Ma tahaksin nimelt, et te mind ei unustaks,” lisas ta.
Härra