Väike lord Fauntleroy. Frances Hodgson Burnett

ja kutsub teid, kui ma talle teist jutustan. Te… te ei ole temale pahane, et ta krahv on? Ma arvan, et ei heiduta teid, kui ta teid kutsub.”

      „Ma tulen tingimata teile külla,” vastas Hobbs kindlalt.

      Sellega oli siis asi joones, et kui härra Hobbs saab krahvilt tungiva kutse, siis ta heidab kohe oma vabariiklikud eelarvamused kõrvale ja hakkab asju kohvrisse pakkima, et veeta mõned kuud Dorincourti lossis.

      Viimaks saabus päev, millal ettevalmistused olid tehtud ja kohvrid viidi laevale. Jõudis ka tund, kus tõld seisis ukse ees. Poissi valdas imelik üksindustunne. Tema ema oli tükk aega oma toas üksi olnud. Kui ta trepist alla tuli, olid ta silmad niisked ning kurvad ja huuled värisesid.

      Cedric läks tema juurde. Ema kummardus tema poole, lõi käed tema kaela ümber ja suudles teda. Ta teadis, et on midagi, mis neid mõlemaid kurvaks teeb, olgugi et ei olnud selge, mis see oli. Teda läbistas kerge värin ja ta sosistas:

      „Me armastasime seda väikest maja, eks ole, ema? Ja meile jääb see ikka armsaks.”

      „Jah… jah,” vastas ema tasa nuuksudes. „Jah, minu armsam.”

      Siis astusid nad vankrisse ja Cedric hoidis ema kõvasti enda vastas. Kui ema viimast korda tõlla aknast välja vana kodu poole vaatas, silitas Cedric tema kätt ja haaras oma väikeste pehmete sõrmedega sellest kinni.

      Natukese aja pärast olid nad juba laeval suure kära ja müra sees. Vankrid sõitsid edasi-tagasi ja tõid reisijaid, ka olid hirmul, kartes hiljaks jääda, ja suures mures oma pakkide pärast. Madrused harutasid köisi, ohvitserid andsid käske. Ja härrad, daamid, lapsed ja lapsehoidjad tulid laevalaele – mõned naersid ja vaatasid rõõmsalt tulevikku, teised istusid vaikselt ja kurvalt, siin-seal istus mõni nutja ja kuivatas taskurätikuga silmi. Cedric nägi igal pool asju, mis teda huvitasid. Ta imetles kokkurullitud köisi, purjesid ja kõrgeid maste, mis tõusid sinise taeva poole. Ta sepitses plaane, kuidas madrustega juttu teha, et kuulda lähemalt mereröövlitest.

      „Head tervist, Dick!”

      Ärasõiduni oli väheke aega. Ta toetus laevalael reelingule ja vaatles madruste tööd, kui korraga üks väike kogu, kes tihedas rahvamurrus endale teed tegi, tema tähelepanu köitis. See oli poiss, kel midagi punast käes, – see oli Dick. Hingetult jooksis ta Cedricu poole.

      „Ma jooksin kogu tee,” ütles ta hingeldades. „Ma tahtsin sulle veel kord head tervist ütelda ja näha sinu ärasõitu. Säh, võta see, ma ostsin selle eile sulle mälestuseks. Sa võid seda kanda, kui elad suurtsugu inimeste hulgas. Paberi ma kaotasin, kui tungisin läbi inimeste summa. Nad ei tahtnud mind siia lasta. See on taskurätt.”

      Suure kiiruga oli ta need sõnad välja pahvatanud. Kell kõlises ja Dick lahkus laevalt, enne kui Cedric sai mahti vastata.

      „Jumalaga, ela hästi!” hüüdis Dick. „Kanna seda ja mõtle minu peale.” Ta läks minema ja kadus rahva sekka.

      Mõne sekundi pärast nähti Dicki uuesti kaldale kargavat. Seal ta seisis ja lehvitas oma mütsi.

      Cedric lehvitas taskurätikuga. See oli helepunasest siidist, tumepunaste hobusepeade ja kabjaraudadega.

      Kostis kõrvulukustav kolin ja seejärel valje hõikeid. Kaldalejäänud hüüdsid oma ärasõitvatele sõpradele ja need vastasid laevalt:

      „Head tervist, head tervist! Ela hästi, vana sõber!” Kaldalt hüüti: „Ärge unustage meid! Kirjutage, niipea kui jõuate Liverpooli. Nägemiseni, nägemiseni!”

      Väike lord Fauntleroy kummardus ettepoole niipalju kui võis ja hüüdis siidist taskurätikut lehvitades: „Ma tänan sind, Dick! Head tervist, Dick!”

      Siis hakkas laev täie auruga liikuma. Reisijad hüüdsid ja vilgutasid uuesti rätikutega, Cedricu ema tõmbas loori näo ette. Dick ei näinud muud midagi kui erutusest õhetavat lapsenägu, laubal värske tuul lehvitamas kuldkäharaid, ja ta ei kuulnud muud midagi kui südamlikku lapsehäält, mis hüüdis: „Head tervist, Dick!”, kui väike lord Fauntleroy alustas oma sünnipaigast sõitu tundmatule esivanemate maale.

      Inglismaal

      Reisi ajal seletas proua Errol oma väikesele pojale, et nad ei saa edaspidi üheskoos elada. Kui poiss seda kuulis, oli tema kurbus nii suur, et härra Havisham nägi, kui tark oli olnud krahvi otsus – poega mitte täiesti emast lahutada. Oli selge, et Cedric täielikku lahusolekut poleks välja kannatanud. Ema kõneles pojale nii armsalt ja lohutas teda nii veenvate sõnadega, et ta olukorraga leppis.