ole sugugi nii halb,” ütles ta endale, „aga siin on vist veel maksev kapteni maitse.”
Aga kui proua Errol tuppa astus, nägi advokaat, et proua oli olnud siin mõõduandja. Kui advokaat poleks olnud nii vana ja kogenud mees, oleks proua Erroli nägemine teda tõesti kohmetama pannud. Naine nägi oma lihtsas, kuid meeldivas mustas kleidis rohkem välja noore tütarlapse kui seitsmeaastase poisi emana. Ta ilusat õrna, suurte tumedate silmadega nägu varjutas pehme kurbusjoon, sest mehe surmast saadik ei andnud mure talle asu.
Cedric oli harjunud ema nägema ikka sellisena. Ainult neil hetkil kadus ema kurbus, kui Cedric temaga mängis või juttu ajades tarvitas mõnd pikka sõna, mis ta härra Hobbsi poolt ajalehtedest oli kaasa toonud. Cedric kasutas heameelega pikki sõnu ja rõõmustas, kui tema üle naerdi, olgugi et ta ei leidnud oma jutus midagi naeruväärset.
Vana advokaat oli oma eluajal inimesi tundma õppinud, ja niipea kui ta nägi Cedricu ema, teadis ta, et krahv oli rängasti eksinud, kui oli teda nimetanud harilikuks ja rahaahneks naiseks. Härra Havisham oli poissmees ja polnud kunagi armastanud, siiski mõistis ta, et see noor ilus, pehme hääle ja kurbade silmadega olend oli kapten Errolit palavalt armastanud ja et tal seejuures mõttessegi ei tulnud mehe rikkus ja seisus. Ta nägi ka, et tal ei tule selle naisega mingeid sekeldusi ja et väike lord Fauntleroy oma perekonnale häbi ei tee. Kapten oli olnud ilus mees, noor ema niisama ilus, ja võis arvata, et poeg on veel ilusam.
Kui ta teatas proua Errolile oma tuleku põhjuse, kahvatas proua.
„Oh!” hüüdis ta. „Teda tahetakse minult ära võtta! Ja me armastame teineteist nii väga! Ta on minu õnn! Ta on mulle kõik. Olen püüdnud olla talle hea ema.” Ta hääl värises ja pisarad voolasid üle põskede. „Teie ei tea, teie ei või teada, mis ta mulle on olnud,” ütles ta.
Advokaat köhatas kohmetult.
„Ma pean teile teatama,” ütles ta, „et Dorincourti krahv teist mitte… mitte kõige paremini ei mõtle. Ta on vana mees ja tema eelarvamusi ei ole võimalik muuta. Ameerika ja ameeriklased on talle ikka vastumeelt olnud, seepärast oli ta ka oma poja abielu pärast nii kuri. Ma kahetsen, et teile nii halbu sõnumeid pean teatama, aga ta on otsustanud teiega mitte kokku puutuda. Tema soov on, et lord Fauntleroyd kasvatatakse tema järelevalve all. Krahv armastab Dorincourti, kus ta veedab suurema osa aastast ja seal peab ka tema pojapoeg elama. Teie jaoks on määratud üsna lähedal asuv villa „Court Lodge”. Edasi on ta teile määranud küllaldase summa, millega võite rahulikult elada. Lord Fauntleroy võib teid külastada, teie aga ei tohi minna tema juurde, isegi parki mitte astuda. Teid ei lahutata teie pojast mitte täielikult, madam. Tingimused pole nii halvad, nagu te alguses mõtlesite. Need eesõigused aga, mis lord Fauntleroyle osaks saavad, on väga suured, nagu te isegi näete.”
Vanahärra arvas, et proua Errol hakkab nutma ja stseene tegema, nagu mõned naised harilikult teevad. Ta ei talunud naiste nuttu.
Kuid midagi säärast ei juhtunud. Proua Errol seisis mõned minutid vaikselt akna all ja advokaat nägi, kuidas ta püüdis end rahulikuks sundida.
„Kapten Errol armastas väga Dorincourti,” ütles proua Errol viimaks. „Ta armastas Inglismaad ja kõike, mis sellega seotud. Ta tundis suurt kojuigatsust. Ta oli uhke oma kodu ja oma nime üle. Ta soovis seda, ma tean, ta soovis seda, et tema poeg peaks nägema neid ilusaid kohti ja et teda kasvatatakse sel viisil, nagu see tema tulevikule kohane.”
Siis tuli ta laua juurde tagasi ja vaatas härra Havishamile usaldava pilguga otsa.
„Minu mees soovis seda,” kordas ta, „ja see on ka minu pojale kõige parem. Ega krahv ei õpeta talle ometi seda, et ta peaks mind unustama! Ja ma tean, et kui ta seda peaks katsuma, siis selles asjas sarnaneb minu poeg väga oma isaga ega lase end eksiteele viia. Tal on väga hea loomus ja truu süda. Ta armastaks mind ka siis, kui ta mind ei näeks. Niikaua aga, kui me oleme teineteise läheduses, ei kannata ma eriti palju.”
„Ta mõtleb väga vähe enesele,” mõtles advokaat. „Ta ei esita mingeid tingimusi.”
„Madam,” ütles ta valjusti, „ma pean seda otsust kiitma, mis te oma poja kohta tegite. Ta tänab teid selle eest, kui ta meheks saab. Ma kinnitan teile, et lord Fauntleroyd hoitakse hoolega ja tehakse kõik tema õnneks. Dorincourti krahv hoolitseb tema eest niisama, kui teiegi seda teeksite.”
„Ma loodan,” ütles ema õrna ja väriseva häälega, „et vanaisa hakkab Cedricut armastama. Väike poiss on väga õrnatundeline ja igaüks on teda seni armastanud.”
Härra Havisham köhatas jälle. Ta suutis vaevalt kujutleda, et vana haige ja tüdinenud krahv võiks kedagi armastada. Aga ta teadis, et krahv võib olla hea selle vastu, kes saab tema pärijaks. Pealeselle teadis ta ka, et kui Ceddie krahvi nimele au teeb, siis võib too tema üle uhke olla.
„Lord Fauntleroy harjub varsti oma uue ümbrusega, selles olen kindel,” vastas ta. „Ainult lapse õnne pärast soovis krahv, et te võiksite elada poja läheduses ja näha teda iga päev.”
Härra Havisham arvas paremaks krahvi tooni veidi leevendada ja muuta.
Jällegi köhatas advokaat, kui proua Errol palus Maryt tuua Cedric ja kui Mary ütles, kus poiss viibib.
„Ma leian ta kohe, madam,” ütles ta, „ta istub härra Hobbsi poes kõrgel toolil keset kirjusid seepe, küünlaid, kartuleid ja juurvilja. Seejuures räägivad nad poliitikast, nagu härra Hobbs ütleb.”
„Härra Hobbs tunneb teda juba sündimisest saadik,” seletas ema advokaadile, „nad on väga suured sõbrad.”
Meenutades seda poodi, millest ta oli mööda sõitnud, tõusis härra Havishamil jälle kahtlus väikese lordi suhtes. Inglismaal ei seo haritud perekondade lapsed sõprust poodnikega, see lugu tundus talle väga imelik. Kui sel lapsel on tavalised kombed ja kalduvus lihtsa seltskonna poole, siis oleks see väga halb. Kõige piinlikum krahvile oli see, et tema vanemad pojad liikusid neis ringkondades, mis seisid krahvi omast palju allpool. Kas võiks olla võimalik, et see laps on pärinud oma onude halvad omadused ja mitte isa häid, mõtles härra Havisham.
Kogu jutuajamise jooksul proua Erroliga piinasid teda need mõtted, kuni laps tuppa astus. Kui uks avanes, ei söandanud ta ümber pöörata, aga kui ta seda siiski tegi ja nägi last ema käte vahele jooksvat, läbistasid teda rõõmuvärinad. Ta tundis kohe, et see on armsaim poiss, keda ta üldse on näinud. Ceddie oli kirjeldamatult ilus. Tal oli tugev ning painduv keha ja nägu, mis näitas niisama palju õrnust kui jõudu. Ta oli väga oma isa nägu. Isalt oli ta pärinud kullakarva juuksed ja emalt tumedad silmad, kuid ilma kurbuse ilmeta. Need silmad kõnelesid, et nad polnud kunagi üle elanud hirmu ja kahtlust.
„See on kõige ilusam ja armsam poiss, keda ma kunagi olen näinud,” mõtles härra Havisham. Mis ta aga ütles, oli väga lihtne: „See ongi siis see väike lord Fauntleroy!”
Mida rohkem härra Havisham väikest lord Fauntleroyd vaatas, seda suurem oli tema üllatus. Olgugi et ta oli Inglismaal küllalt näinud punapõselisi poisse ja tüdrukuid, ei teadnud ta neist palju. Võib-olla oli põhjuseks isiklik huvi, mida ta tundis väikese lord Fauntleroy vastu. See sundis teda hoolsamini vaatlema, kui ta seda teiste puhul oli teinud.
Cedric ei pannud tähelegi, et vanahärra uurib teda tähelepanelikult, ja ta käitus nii nagu harilikult. Ta astus temale omase sõbralikkusega härra Havishami juurde, andis talle kätt ja vastas kartuseta kõigile küsimustele, nagu ta härra Hobbsile oli harjunud vastama.
Ta ei olnud ei kartlik ega liiga julge, ja kui härra Havisham kõneles proua Erroliga, pani advokaat tähele, et poiss kuulas hoolega nende juttu.
„Ta on arukas poiss,” ütles advokaat.
„Nii mõneski asjas on ta üsna arenenud,” vastas proua Errol. „Tal on kiire mõtlemisvõime ja ta on suuremalt osalt elanud täiskasvanute seltsis. Aga niisama kui ta armastab pikki sõnu ja lauseid, mida ta raamatuist on õppinud, niisama heameelega mängib ta oma lapselikke mänge.”
Kui härra Havisham väikest lordi teist korda nägi, ei kahelnud ta enam viimase ütluse juures. Kui tema vanker käänas nurga taha, nägi ta poiste rühma,