geenidel on eneseteostusest suht suva, ütlevad evolutsioonipsühholoogid, saavutustel pole mingit tähtsust. Loeb vaid universumis vastupidamine, kaaslase leidmine, laste saamine. Geenidele sellest piisab. Hoolitsemine, lapsevanemaks olemine, laste üles kasvatamine – see ongi kõrgeim saavutus ja ülim vajadus! Humanistlikele psühholoogidele ja võrdsusevolinikele see vaatenurk ilmselt ei meeldi, sest see taandab meid kõigest kosmilisteks geenikonservideks. Ei meeldiks see ka Maslow’le, kes uskus, et noore tüdruku unistus mehest, kes annab talle kodu ja lapse, muudab selle saavutanud naise rahutuks ja rahulolematuks, sest „midagi oleks nagu puudu, nagu peaks midagi veel saama”. Edasi tehakse viga sellega, et perekonnale kui millelegi võltsile või orjastavale lõksule keeratakse selg. Sest igatsetakse kõrgemate vajaduste, kõrgema rahulduse järele: erialase töö, reisimisvabaduse, isikliku autonoomia järele. Rumal ja ebaküps on neid pidada üksteist välistavateks alternatiivideks, noomib Maslow.
Nurisemine tuleb siis, kui mingi varasem vajadus – pärast elevust ja õnne – on rahuldatud ja muutub enesestmõistetavaks. Ükskõik mida hing ihaldab, olgu see karjäär või mis iganes – kui see on saavutatud, hakkab kogu protsess otsast peale. Sest inimene vajab aina rohkemat, arvab Maslow. Kenrick vist pakuks, et siis tuleb lihtsalt rohkem teiste eest hoolitsemisele pühenduda.
ELADA VÕI JÄÄDA ELLU?
Üks mu sõber pani mullu oma äri kinni, vormistas end töötuks ja võttis „loomingulise puhkuse” – nagu ta seda mornilt nimetas. Majanduskriis, keskeakriis, sularaha- ja suhtekriis… Ta oligi puhkuse ära teeninud, sest viisteist aastat ettevõtjana lendasid puhtalt töö tähe all. Nüüd on puhkama asumisest üle aasta möödas ja vabanemisrõõmust pole midagi alles jäänud. Uut„loomingulist väljakutset” pole ta välja mõelnud.
„Ma ei tea, mida edasi teha,” ütles ta kord.
„Aga mida sa teha tahad?” nõudsin ma. Olen ju Peep Vainu lugenud, tean kõiki tähtsaid küsimusi, millega teisi ja ka ennast hulluks ajada. Ise ma arvatavasti vastaksin sellele küsimusele Mart Juure sõnadega: pikutada ja raamatuid lugeda (ujumine ja jalutamine on ka toredad). Paraku on Juure toimekas naljatöömehe-elu parim näide sellest, kui ebarealistlikud on meie unistused. Ei pikuta sa siin kuigi pikalt!
… Puhkus muutus piinaks. Mees on otsustanud selle uhkelt iseendas ära kanda, ta ei suhtle kellegagi. Sõbrad helistavad – ta ei võta vastu, meilidele ka ei vasta.
Auto seisab maja ees, toas tuled põlevad, aga ust ei ava. Sõbrad muretsevad.
Filmides murraks hooliv ligimene ukse maha, et ulatada abistav sõbrakäsi õngega, mille otsas on rammus kala.
Aga tema pole hull ega näljas, vaid ootab oma kolmanda korruse korteris rammusat ideed, mida oma eluga edaspidi peale hakata.
Pidevalt näägutatakse, et tee seda, mida sa teha tahad, siis saad õnnelikuks! Mine sinna, kuhu süda sind kutsub. Ole see, kes sa oled. Otsige endas ja leiate kõik. Need soovitused mõjuvad klišeena, mitte tarbimisväärtusega õnnevalemina.
Psühholoogid on ammu välja uurinud, et suurem osa inimesi ei tea, mida nad tahavad – kui rääkida soovidest väljaspool asjade maailma. Igatseda midagi kaubamaja vaateaknalt on lihtne.
Vaid väike protsent on neid, kes „elavad oma lugu”, kes on lapsest peale teadnud, kelleks nad saada tahavad. Suurem osa meist elab üks päev korraga – täpsemalt palgapäevast palgapäevani. Tööl käiakse ikka selleks, et füüsiliselt ellu jääda, peret toita, mitte eneseteostuse rõõmust või inimkonna teenimise vajadusest. Ülejäänud vabaduse puhul juhindume juhusest.
Millest see tuleb, et tänapäeva inimese suurim lahendamata saladus on see, mida ta ise oma elult tahab?
Ajab ju vihale, kui tundub, et kõik teised juhivad oma elu vormeliässa kindlakäelisusega, ainult mina olen see jobu, kes kõngeb nälga, sest ei oska saatuse poolt kandikule sätitud musta ja punase kaaviari vahel valida!
Ühel hetkel hakkab paljude – käegakatsutavate ja ometi kättesaamatute – võimalustega välisilm hirmutav tunduma. Nii kerge on endasse tõmbuda, siis ei pea kellelegi midagi seletama. Sa ei pea kuulama kellegi heasoovlikku tänitamist „otsi endale töökoht, et haigekassakaart saada”. Ei pea tegema halva mängu juures head nägu. Paljud ju teevad.
Tunne, et inimene ei saa midagi parata, on ohtlik.
„Kui me ei tule enam olukorraga toime, kui maailm käib meil üle jõu, kui me pole enam oma saatuse sepad, kui meil pole kontrolli oma elu üle, võime kindlasti rääkida hädaohutundest,” ütleb Maslow.
1908. aastal Brooklynis seitsmelapselises vene-juudi immigrantide perekonnas (ta isa oli ametilt vaadimeister) üles kasvanud Abraham H. Maslow teab, millest räägib. „Ma olin väike juudi poiss mittejuudi naabruskonnas,” meenutab mees, kes muutis 20. sajandi psühholoogiat.„Ma olin isoleeritud ja õnnetu. Kasvasin üles raamatute seltsis, ilma sõpradeta.” Aga kui ta oli kaks nädalat üritanud juurat õppida, oli selge, et seda ei taha ta mitte.„Noh, poeg, mida sa tahad?” päris isa.„Ma tahan õppida – õppida kõike,” vastas poeg ebamääraselt. Seda ta tegigi, kuni tasapisi hakkasid konkreetsemad huvid kuju võtma.
India skandaalne müstik ja filosoof Osho aga näeb just turvatundes kurja juurt, sest tema meelest võrdub see inimese vaimse surmaga.
„Need, kes on oma elu täiesti turvaliseks muutnud, tunnevad tüdimust.” Paljud elavad lihtsalt oma vanemate (elukaaslase, ülemuse, suuraktsionäride) rõõmuks, täidavad nende heauskseid soove. Tagajärg on õnnetud inimesed, kes pealmises, avalikuks esitamiseks mõeldud kihis toimivad suurepäraselt, aga sisimas on pehmelt öeldes nõutud. Ja mitte keegi ei aima seda. Inimene ise ka ei pruugi arvata, et teda hea elu koore all miski ürask uuristab. Aga keha annab rahulolematusest märku. Kui ainult neid ärevus- ja paanikahooge poleks, või ootamatuid vihapurskeid või migreenihooge, millele ühegi skaneeringuga seletust ei leia! Alateadvus on leidlik hinge kitsaskohtadele tähelepanu juhtima.
„Kui me ei saa olla need, kes me loomult oleme, kui me ei leia kõikide integreeritud käskude-keeldude alt üles iseennast ja oma tõelist armastust, siis on see tühi ja mõttetu elu,” ütleb Osho raamatus „Lähedus”. Selles mainitakse kedagi Nobeli auhinna laureaati, kes võttis auhinna tuima näoga vastu ja ütles, et tunnustus jätab teda ükskõikseks, sest ta on alati tahtnud saada tantsijaks, mitte täppisteadlaseks. Keda lugupeetud nobelist oma ebaõnnestunud elus süüdistas, jäi arusaamatuks. Osho ise nimetas oma „uut tüüpi inimolendi” Zorbas Buddhaks. Biitlite kuldajal uute vaimsete dimensioonide janus ringi rändavad lääne noored tahtsid hea meelega saada olenditeks, kes oskavad elu nautida nagu kreeklane Zorbas ja ühtlasi tõsise budalasena mediteerida. Õpetuse (milles on kuratliku elegantsiga miksitud religioossus ja konformism) populaarsus võimaldas Oshol küll soetada endale suurearvulise kollektsiooni oma lemmikautosid Rolls Royce’e, kuid tõi talle kaela ka kriminaalasju ja kokkuvõttes keeldus ligi paarkümmend riiki talle sissesõiduviisat andmast. Ta oli konfliktne, pidurdamatu energiaga. Ajalehed nimetasid teda sekspastoriks, tema meditatsioonilaagreid aga hullumaja karnevaliks. Kui ta tahtis Ameerikas kohalikel valimistel võita, saatis ta oma jüngrid kiirtoidurestoranidesse salmonellabakterit külvama – tulemuseks Ameerika esimene bioterrorismi-kohtuprotsess ja deporteerimine. Ent tema arvukaid elufilosoofia õpikuid, mis tegelikult on jüngrite kirjapandud loengukonspektid, müüakse ikka veel mühinal. Ühesõnaga, mees ise elas täiel rinnal.
Kord sõnastas ta ühe ajakirjaniku rõõmuks oma kümme käsku ja hiljem hakatigi neid tema ideoloogiaks pidama.
Need kõlavad nii.
1. Ära allu iialgi kellegi nõudmistele, kui need nõudmised ei tule muu hulgas ka sinust endast.
2. Pole muud jumalat peale elu enda.
3. Tõde peitub sinus eneses, ära otsi seda kuskilt mujalt.
4. Armastus on palvus.
5. Et leida tõde, tuleb muutuda eimillekski. Eimiski ise ongi nii vahend, eesmärk kui ka saavutus.
6. Elu leiab aset siin ja praegu.
7. Ela ärksalt.
8. Ära uju –