Õnne valem. Tiina Jõgeda

tema raha. Teisel, raha-on-vaid-vahend-mehel pole majandamisega probleeme, sest sõltumata raha hulgast on tema väärtused paigas. Vahel jookseb krediitkaart kinni? Mis siis ikka, eks ta teinekord ajab üle ääre ka! Kolmas, raha-on-minu-kindlus-mees… Talle tahaks soovitada, et… ära muretse kogu aeg, hakka elama!

      Kiyosaki veenab, et keskklassi mõttemalliga„käi koolis – leia korralik töökoht – osta laenuga maja – ja säästa raha” jõuate te… ei, mitte haljale oksale, vaid töö- ja võlaorjusse. See on elamine alla oma võimete, ütleb ta, sest vigade vältimise oravarattas vändates ei saa te oma tegelikke soove realiseerida. Hirmul ja alalhoidlikkusel põhinev elustsenaarium ei tee õnnelikuks.

      Siinkohal paar mõtlemisülesannet enda raha-tüübi määramiseks.

      Esimene: sööte sõpradega väljas ja lauda tuuakse arve. Mis tundub sulle kõige loomulikum – kas sa oled valmis maksma terve seltskonna eest või peaks igaüks tasuma ikka selle eest, mis ta sõi? Või oleks lihtsam jagada summa võrdselt kõigi vahel?

      Või oled äraootaval seisukohal, kuni ülejäänud vaidlevad, kuidas maksta?

      Järgmine küsimus: oled saanud töökoha, millega kaasneb mõnus kuluhüvitiste süsteem. Kas sa pigem viid oma sõbrad-sugulased peentesse restoranidesse või tekitad endale lisaraha, käies tööl bussiga ja kogudes tuttavatelt võltstaksoarveid? Ja mismoodi tegeleksid sina majaostuga – kas uuriksid kinnisvarakuulutusi linnakese elitaarseimas piirkonnas või keskendaksid oma realistipilgu sooduspakkumistele? Aga kui keegi pakuks sulle ülikõrget hinda su oma kätega meisterdatud tähendusrikka eseme eest – kas võtaksid raha või jääksid emotsionaalsetele väärtustele kindlaks? Või hoopiski kaupleksid hinna veelgi kõrgemaks?

      Ent millega alustada oma rikkurielu esimest päeva? Riskida järgmise palgaga ja osta kuldehteid? Viimasel ajal on kulla hind muudkui tõusnud…

      Alustada tuleb suhtumise muutmisest. Armasta raha! Eelkõige aga muuda suhtumist iseendasse. Millegipärast on inimestel kõige raskem uskuda, et nad on väärt rohkem raha ja tingimusteta armastust iseenda vastu.

      KUIDAS JOONISTADA PONI

      Üks eliitkooli õpetaja rääkis, kuidas ta on hädas rumalate õpilastega. Jah, see on eliitkoolide hästi varjatud saladus: peaegu igas klassis leidub mõni tagasihoidlike vaimsete võimetega laps, keda lohistatakse klassist klassi.

      Esimese klassi sisseastumiskatsed läbivad nad ausalt konkureerides. Piisava kannatlikkusega on põhimõtteliselt võimalik iga laps sisseastumiseksamiteks välja timmida, sellega tegeleb terve eraõpetajate armee ja eelkoolide süsteem.

      Peagi aga selgub, et mõnele jütsile käib „õppimiskallakuga” koolide tööpinge üle jõu. Võimed on erinevad, tee mis tahad.

      Andekamad haaravad õppetükid lennult, neile on kõrgendatud nõudmistega kool igati asjakohane. Aga vaesed mahajääjad! Ei ole just hea tunne olla õrnas teismeeas klassi viimane-hapupiimane.

      Nooruk tõmbub kühmu ja hakkab oma särava mõistusega klassikaaslastest eemale hoidma.

      Õpetajal on lapsest kahju, ta ju näeb, kuidas vaene kolmemees häbist lõkendades piinleb ja puterdab. Pange ometigi laps lihtsamasse kooli, soovitab ta. Aga kus sa sellega! Lapsevanem saab vihaseks: laisad õpsid ei viitsi nõrgematega tööd teha! Loobuda vaevaga kätte võideldud trofeest, võimalusest seltskonnas mainida, et minu laps õpib Selles Koolis – ei tule kõne allagi!

      Mõni kõva peaga poisi ema näeb lapse koolis püsimise nimel vaeva: maksab kinni järeleaitamistunnid, saadab õpetajale kas või autojuhi autoga järele ja punnitab ka ise õhtust õhtusse koos võsukesega õppetükke teha.

      Mõni paps püüab kooli kinni maksta. Ja mis siin salata, koolidel on raha vähe ning sponsorisumma suureks abiks. Niikuinii põhikoolist kedagi välja visata ei tohi.

      Ent võib minna ka hullemini. Tean juhtumit, kus õnnetu laps saab keretäie, kui laekub halva hindega oma klantsivasse miljonikoju. Täiesti ülekohtuselt ju.

      Vaadaku lapsevanemad ausalt endasse: kui palju on koolieeliku dresseerimises muret lapse tulevase karjääri pärast ja kui palju on selles lapsevanema isiklikku ambitsiooni või vajadust kompenseerida oma nõrka isiksust kooli kaubamärgiga eputades. Mida see laps ise tunneb, milline alaväärsus temasse ladestub, justkui ei huvita lapsevanemat. Sest ega ta siis lapsele halba taha! Ta ei oskagi oma parimates kavatsustes vägivaldsust kahtlustada?

      Leidsin psühhoanalüütik Alice Milleri lastekasvatamise-teemalisest raamatust „Sinu enese pärast” fakti: 60 protsenti Saksa terroriste on pärit vaimulikust perest. Alice Miller uurib, miks koolidest-kodudest, kus väärtustatakse selliseid häid omadusi nagu kohusetunne, teadmisjanu, tänulikkus, lugupidamine ja viisakus, tulevad ometigi inimesed, kes teevad kurja.„Kui kasvatusest saab kiusamine” on raamatu alapealkiri.

      … Miks tappis end kirjanik Sylvia Plath? Miks sai Adolf Hitlerist maailma ajaloo hirmsaim massimõrvar? Kui vastajaks on psühhoanalüütik, siis on vastus teada: neil oli raske lapsepõlv. Ent nii Plath kui ka väike Adolf kasvasid tavaliste tublide vanemate käe all normaalses kodus…

      Miller avab meetodeid, kuidas kenad ja lugupeetud inimesed sooritavad oma koduseinte vahel päevast päeva mõrvu, millest keegi kunagi teada ei saa ja mille eest ei karistata – vastupidi, neid mõrvu peetakse loomulikuks ja vajalikuks. Jutt on väikese inimese tunnete-soovide, st lapse isiksuse tapmisest.

      See pole vägivald selle sõna robustses, lihalikus mõttes. Ei, enamasti ei pane „mõrvaritest” lapsevanemad oma lapsele kätt külgegi, vastupidi, nii nemad ise kui ka nende lapsed on veendunud, et nad elavad armastavas ja ühtehoidvas õhkkonnas. Õigemini – arvavad end veendunud olevat.

      Vägivald ei tähenda tingimata nüpeldamist. Alice Miller toobki laste väärkohtlemise näiteid kaugest minevikust. Tahaksin uskuda, et tänapäeval saavad lapsed tunduvalt vähem vitsa kui enne Teist maailmasõda. Kuid kolm neljandikku 2010. aasta märtsis küsitletud Eesti tudengeid on lapsepõlves kehalist karistust kogenud, kirjutas kasvatusteadlane Inger Kraav Eesti Päevalehes.