Raamatu autor nimetab seda poeetiliselt psühholoogiliseks päikesepaisteks.
Psühholoogiline päikesepaiste on kõik see, mis teeb teie elu saavutusterohkemaks. Saavutused võrduvad siinkohal unistuste teostamisega.
Enamik meist alahindab iseenda mõtlemisvõimet ja ülehindab kaasinimeste oma. Tulemuseks on see, et paljud müüvad end odavamalt, kui nad väärt on. Ja ärge kartke näida rumalana! Iga inimese kohta, kes teiega ei nõustu, leidub inimene, kes leiab, et teie ideed on suurepärased. Kasutage suurelt mõtleja sõnavara, kasutage suuri, säravaid, rõõmsaid sõnu, kasutage sõnu, mis lubavad võitu, lootust, õnne, naudingut, ja vältige sõnu, mis loovad ebameeldivaid kujutluspilte läbikukkumisest, lüüasaamisest, allaheitlikkusest. Võimas!
SINGIHÜPPED
Suurema osa päevast mu kass magab ega lase end ilmakärast häirida. Kui nälg näpistama hakkab, on ta aga leidlikkuse kehastus. Võtame näiteks atraktsiooni „singihüpped”, millega ta on oma pika elu jooksul võitnud kümnete külaliste südamed. Viilukese kalkunisingi nimel (mingi suvalise silgu peale ei liiguta ta vurrugi) suudab ta sooritada hoovõtuta kõrgushüppe, mis ületab kolmekordselt tema turjakõrguse. Et seejärel end taas diivanipatjadel kerra tõmmata.
Mu kass elab väga fokuseeritud elu. Ta teab täpselt, mida ta elult tahab. Ei mingeid mõttetuid sebimisi, kõhklusi oma eesmärkide saavutamisel – ega ka üleliigset energiakulu ähmaste illusioonide tagaajamiseks. Temast õhkub kadedaks tegevat eneseteadlikkust. Seda keskendumist, saagi poole sirutumise kompromissitut kehakeelt mäletan ka 1990ndate kauboikapitalismi tegijate olekust: ma pean saama selle, mis mulle kuulub!
Tegelikult on ka suurem osa inimesi võimelised „singihüpeteks”, võimete piirideni ulatuvateks pingutusteks – kui selles vaid piisavalt mõttekust leitakse. Kõik sõltub motivatsioonist.
Ameerika koduperenaiste lemmik number kaks on dr Phil, Oprah Winfrey jutusaatest välja kasvanud hülgevuntsiline psühholoog-elutreener Philip McGraw. Kuuekümneaastase, pelmeeni meenutava telejutustaja populaarsus ei põhine seksikusel, vaid resoluutsetel õpetussõnadel, mis oma konkreetsuses kõlavad pigem kosmonautide treeninguprogrammina kui koduperenaiste meeleheite leevendusena. Get real, noomib ta juba kaheksandat hooaega eluga puntras olevaid ameeriklasi ja tema tööd saadab märkimisväärne edu. Võimlemisõpetaja rangusega piitsutab ta oma patsientide illusioone, emotsionaalset virvarri, elule allajääja hädaldamist.
„Kui tahate elu paremaks muuta, siis lõpetage valele poole liikumine. Metsas eksinuna peab teadma, kuidas sealt välja saab,” käratab ta.
Self-help’i guru ei väsi kordamast, et sa vastutad oma elu eest ja seda vastutust pole võimalik mitte kellegi teise kaela ajada.
Lihtsate käitumisjuhiste kõrval on tema meetodi teiseks alussambaks patsiendi enesekindluse suurendamine.
Näiteks kümme käsku dr Phili elustrateegiate evangeeliumist. Esimene postulaat: sa kas saad elult, mida tahad – või ei saa. Need, kes saavad oma tahtmist, teavad, kuidas asjad maailmas käivad. Tee endale selgeks, kuidas soovituni küündida. Kogu infot, oskusi, kogemusi. „Ja ettevaatust valede mõtete ja valede inimeste otsa komistamisel,” hoiatab ta.
Üks minu lemmikõpetussõnu kõlab nii: „Sa ei saa muuta oma käitumist, enne kui sa pole aru saanud, mis kasu sa sellest käitumisest saad. Isegi kui vale käitumine teeb haiget, on see ikka sinu jaoks mingi varjatud kasu allikas. Ka kõige destruktiivsemal käitumisel on oma põhjendus.” Näiteks teab iga suitsetaja, et see tegevus on sajaprotsendiliselt kahjulik ja mõttetu – aga kui inimene suitsetab, siis järelikult on tal seda psühholoogilises plaanis millekski vaja. Emotsionaalne kasu, mida inimene pealtnäha mõttetust tegevusest saab, on igaühe jaoks erinev. Kes ütleb, et peletab igavust, kes stressi, kes mida.
Edasi manitseb Phil: ära mängi ohvrit ja ära vabanda end minevikuga. Sa ei lahenda kunagi probleemi kedagi teist süüdistades. Vali õige käitumine… aga arvesta, et see nõuab distsipliini. Õige käitumine toob kaasa õiged lahendused. Ja tahe!
Kiilaspäine teledoktor kitkub mõtetes vohavat umbrohtu lausa sadistliku kirega: tee endale selgeks, mis sinu elus toimib ja mis mitte. See tähendab: ole konstruktiivne ja tee lõpp ähmastele fantaasiatele! Kui sa ei oska oma soovi„teha midagi mõnusat” konkreetsesse tegude ja arvude keelde panna, siis pole sul lootustki seda mõnusat saada! That’s it.
See, mida sa nimetad reaalsuseks, on ainult sinu ettekujutus reaalsusest: kontrolli oma vaatenurgad üle – sa võid sealt avastada filtreid, mis panevad sind negatiivselt mõtlema! Hoia ohjad enda käes, ole enda vastu nõudlik ja tegutse oma strateegilise plaani kohaselt!
Vaesed patsiendid doktor Phili vastas taburetil noogutavad innukalt, kuigi õlad kipuvad uue kohustustekoorma all längu vajuma. Aga pääsu pole, õnn tahab ülesleidmist.
Järgnevad käitumisalased korraldused: sa pead õpetama inimesi ennast respektiga kohtlema. Inimesed on ettearvamatud, ära raiska aega nende põhjustatud negatiivsete tunnete ketramiseks, anna neile andeks ja liigu edasi. Ole paindlik, sest siin maises elus vahelduvad võidud kaotustega.
„Su kannatused on su peamine motivatsioon,” kinnitab ameeriklaste elutreener.
Elu ilma singita pole mingi elu, see põhjustab mu kassile kannatusi. Nii ta siis hüppabki enda ja pealtvaatajate rõõmuks.
ÕNNE VALEMI KÕIGE TÄHTSAM MUUTUJA
Õnne valem on tõepoolest olemas, mainekate psühholoogiaprofessorite väljatöötatud, laboris inimkatsetega kontrollitud ja kinnitatud, nagu peab.
Õnn (H, ingl happiness) võrdub kolme liidetava summaga. Need on pärilikud eeldused (S – set range), elusündmused (C – circumstances of the life) ja vaba tahtega kontrollitud tegevused (V – voluntary control). Võime kogeda õnnetunnet sõltub geenidest, lastetoast, haridusest, rahast, tervisest, abielust – ja hinnangust, mis te annate kokteilile nimega Minu Elu.
Hinnang isiklikule minevikule on selles valemis oluline muutuja. Teadmine, et kõik mu hädad tulevad imikupõlve traumadest, stalinlikust noorusest ja kiuslikest koolivendadest, lohiseb nagu veskikivi sabas…
Psühholoogiaprofessor Martin E. P. Seligman soovitab mineviku üldse üle parda heita. „Lapsepõlve juhtumusi hinnatakse üle,” leiab ta, „kogu minevikku hinnatakse üle.” Mis olnud, see olnud, mis läinud, see läinud.
Seligman veetis palju aastaid patsientide peal omaloodud õpitud abituse teooriat kontrollides. Noore psühholoogiadotsendina arutles ta selle üle, et „osa katsekoeri, kellele anti piinarikkaid elektrilööke, mille vastu nad midagi teha ei saanud, ei üritanudki hiljem midagi teha. Vaikselt niuksudes leppisid nad passiivselt löökidega isegi siis, kui need olid kergesti välditavad”. Miks osa koeri jätkab selle nupu vajutamist, kust saab särtsu, aga vahel ka midagi head süüa, teised koerad aga jäävad peagi apaatselt nurka vedelema? Raamatus „Ehe õnn” nimetab Seligman seda vaevusmudeliks.
Inimestega, selgus, kehtib sama seaduspära: üks kolmandik katsealuseid ei andnud „saatuselöökidele” alla, vaid proovis ikka oma tahtmist läbi suruda. Seligman sai aru, et tegemist pole niivõrd tahte triumfiga, kuivõrd loomupärase võimega säilitada optimism. Pessimistlikud inimesed kalduvad ebaõnnestumisi arvama enda süüks, pidades ennast rumalaks, inetuks või andetuks. Optimistlikumad usuvad, et ebaõnn on ajutine ja kiirelt mööduv ning puudutab mingit konkreetset sündmust, mitte ei laienda seda tervele maailmale. Optimistid kuulavad oma sisekõnet, vaidlevad enesekriitilistele mõtetele vastu ja selle tulemusena leiavad kiiremini positiivseid lahendusi.
Kui Seligmanist sai 1998. aastal Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president, otsutas ta jätta oma jälje psühholoogia arengusse just nimelt positiivse psühholoogia edendamisega: tuleb näidata teed positiivsele motivatsioonile, sõbralikkusele, kompetentsusele, valikutele, austusele elu vastu.„Ja selline psühholoogia peab olema sama ehe kui süngemaid motiive käsitlev. See peab otsima positiivseid tundmusi, nagu rahulolu, õnnetunne ja lootus,” postuleeris ta.
Ometigi on mineviku lahtirääkimine, lapsepõlvesündmuste