takistada. Seegi on märk muutunud mentaliteedist – isiklike väärtuste eelistamisest kogukondlikele.
Tänapäeva naisel on küll mõõtmatult rohkem võimalusi järgida ühiskonna hukkamõistuta oma sisetunnet ja kutsumusi, kuid… tegelikkuses jäävad unistused unistusteks ja plaanid plaanideks. Paljudel juhtudel. Sest elu, nagu öeldakse, teeb omad korrektiivid. Täpsemalt, piirid seavad lapsed, kes nõuavad vanematelt – emalt igatahes – täit pühendumist. Magistritöö lükkub edasi, aeroobikatrenni pääsemine on suur vedamine. 21. sajandi Anna Karenina probleem pole kitsarinnaline ja naise õigusi alla suruv ühiskond, vaid tema ise – psühholoogilised vastuolud. Enese allutamine ja peresüsteemi nimel ohverdamine ei ole tänapäeva naisele vastuvõetav – see on uus tase naiste emantsipatsiooni ajaloos. Aga mida siis teha? Just neid vastuseid otsitakse ka raamatust/filmist„Söö. Palveta. Armasta”.
Arengupsühholoogias on mõiste: neljakümnendate eluaastate kriis. See on hetk, mil vaadatakse tehtule tagasi ja saadakse aru, et aega pole enam lõputult. Selleks ajaks on piisavalt rassitud, lapsed enam-vähem teismeeas, alus majanduslikule järjele pandud ja ees terendab veel paarkümmend aastat samasuguse elustiili teenindamist. Mõne inimese jaoks on 40. eluaasta künnise ületamine nii raske, et ta lihtsalt keeldub vana moodi edasi elamast. Esimesena langeb löögi alla paarisuhe, mis ühist elu rajades on ehk liiga nudiks kulunud. Muidugi pole kuskil öeldud, et kriis peab lõppema lahutusega. Üllataval kombel võidakse pärast pooleaastast isiksuse arengu teraapiat või hoopiski paariteraapiat avastada abikaasa uued omadused ja ennäe imet – on täiesti võimalik vana elukaaslase uutest omadustest vaimustuda.
Kriis on edukalt läbitud, kui inimene väljub sellest uute ja küpsemate arusaamadega. Miks mitte minna Balile koos uusi vaimseid väärtusi looma?
Kas siis tänapäeva ema ei peagi laste õnnele mõtlema? Ikka peab. Aga tõsi on ka see, et ükski laps ei saa olla õnnelik, nähes oma vanemat õnnetuna. Võib-olla avaneb lastel nüüd võimalus näha emas tõelist inimest – kui nad enne nägid vaid koduperenaise ja ema rollis olijat. Võib-olla on tema uuel minal lastele emotsionaalselt hoopis rohkem anda.
Väiksed lapsed on armsad ja vajavad hoolitsevaid vanemaid, selle on vanajumal sihilikult nõnda seadnud. Väike Jeesus oli lambasõimes nii armas, et isegi Hommikumaa targad tulid teda kaema. Sama kehtib ka loomariigis: vaadake, kui armsad on maailma ühe hirmsaima kiskja, jääkaru pojad või väiksed lõvidilvesed, isegi siblivad konnad ja krokodillid panevad heldima. Ja see ei olene vaid inimese pilgust loomadele.
Loomapsühholoogid on tähele pannud, et ka täiskasvanud loomad ise heldivad oma pojukeste ukerdamist jälgides. Sel on evolutsiooni ja liigi kestma jäämise seisukohalt oma selge mõte.
Väiksel abitul olendil pole muud ellujäämisvahendit kui isiklik sarm. Nunnu olek on ohuallikatega, stressiga toime tuleku viis.
Enamasti räägitakse, et ürgajast peale on meil stressiolukorras olnud vaid kaks valikut: kas võidelda või põgeneda. Tegelikult on see rohkem isasloomade strateegia. Hoopis vähem räägitakse paljude emasloomade nipist ohu manageerimiseks. See on suhtle-ja-sõbrune-strateegia. Poegadega emasloom ei saa end kaitsta võideldes, sest kui temaga midagi juhtub, jäävad pojad abitult ilma peale laiali. Ta ei saa ka põgeneda, sest pojad ei jõua talle järele sibada. Niisiis tuleb püüda vaenlane enda poole võita, tuleb temas sümpaatiat äratada, talle meeldida.
Emasloomad teavad, kuidas võita sõpru ja mõjutada ümberkaudseid: pingete maandamiseks ole nii nummi, kui suudad – ja sa jääd ellu. Inimkond on selle diplomaatilise tarkuse loomariigilt alles hiljuti ära õppinud.
On ka võimalik, et teistele meeldimine iseenesest hakkab stressi tekitama, sest see ei ole loomulik olek, vaid kamuflaaž, päästetehnika. Suhtle-ja-sõbrune-taktikast pole siis enam kasu. Just seda hetke Ibsen ja Tolstoi kirjeldasidki. Iseeneseks saamise nimel ei jää teinekord muud üle kui võidelda või põgeneda. Olgu siis pealegi nukumajadest pilpad järel.
SUURT KASVU VÄIKESE INIMESE PAINEST PRIIKS
Eestlastel on ütlemine: palju tahad, vähe saad. Sentents tundub mulle üpris totter ja selle tuletised veel hullemad: vähe tahad – üldse ei saa, üldse ei taha – palju saad. Või: tahtmine on taevalik, saamine on iseasi. Või siis: suur tükk ajab suu lõhki. Just sedasorti irvitav „elutarkus” pärsib unistustelendu, julgust võtta ette seiklusi, äririske, kannapöördeid.
Praegu on popp jälgida, mida sööd: toit peab olema mürkidest puhas, säilitusaineteta ning toiduvärvideta, ainult siis annab see kehale head energiat. Ent toidumürkidest hullemad on mõttemürgid. Me ei pane tähelegi, kuidas eespool nimetatud elurõõmu ja – julgust röövivad tarkuseterad keskkonnast meisse imbuvad. Kui ohtlik toidukeemia on pakendil kirjas, siis mõttesaastet ei mõõdeta. Mürgitatud inimene ise ei aimagi, et ta on mürgitatud. Või siiski…?
Mis juhtub inimesega, kes siiralt usub (või vähemalt püüab end veenda), et ta niikuinii ei saa seda, mida tegelikult tahab? Et tal just nagu pole selleks õigust – kuna tal pole piisavalt tarkust, tervist, vedamist, võimeid, aega, raha jne.
Pealtnäha võib selline inimene olla ontlik kodanik. Fantaasialendudeks kärbitud tiivad ei paista ju kuidagi välja, aga oma mürgist tööd hinge kallal toimetavad küll.
Hiljuti eestikeelsena ilmunud raamat „Suurelt mõtlemise maagia” õpetab selliseid inimesi ära tundma – eelkõige aga iseenda juures ohu märke tähele panema.
Selline inimene sekeldab keskpärasuses, olles lämbumiseni hõivatud kohustuste täitmisega, sundides end keskenduma ebaolulistele asjadele – ja samal ajal veendes end oma toimetuste tähtsuses. Ka mina kohtan pidevalt üht sellist tüüpi, kui pilgu peeglisse viskan.
See pisendab teie mõtlemist, hoiatab autor, Ameerika koolitusguru David J. Schwartz. Halastamatult nimetab ta sellist inimest vaimselt rentslisse sattunuks. Alistunuks, kes „usub, et on väheväärtuslik, seega ta saavutab vähe. Kes usub, et ei suuda suuri asju korda saata, seega ta ei saadagi”. Kes usub, et ta on täiesti ebaoluline mutrike siin maa pääl.
Appi, tahan otsemaid oma alistumise pitserit kandvast vaimsest rentslist välja ronida! Lennukaid mõtteid mul kuskil tagataskus ikka veel on, olgugi et… ma ei tea… tuli, ratas ja Skype on juba leiutatud…
Suuri mõtlejaid ja fantaseerijaid on meil ikka naeruvääristatud. Võtkem või Eduard Bornhöhe sulest legendaarseks kirjutatud Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul. Või rändmunk vend Vahindra, kes tahtis Eestist budistlikku suurriiki rajada. Naljatilgad! Neil veidrikel pole kaines argipäevas kohta.
Majanduskriis sundis paljud inimesed vaatama iseendale otsa – otsiva pilguga. Milleks ma veel võimeline oleksin, kui mind mu halvasti tasustatud ja surmigavast ametist koondatatakse? Kuidas ma oma peret päästan, kui pank kohtutäituri koos väljatõstjatega koduukse taha saadab?
Poliitikauuringute keskuse Praxis uuring kinnitas, et vähesed Eesti töötud julgeksid alustada oma äri ja kui alustavad, siis alles viimases hädas. Eestis on Euroopa arvestuses kõige vähem neid, kes on hingelt ja ambitsioonidelt ärimehed… ja kõige rohkem selliseid ettevõtjaid, kelle jaoks oma äri loomine on sundvalik. Näiteks luuakse firma kiiruga siis, kui koondamisteade käes. Asi pole stardikapitalis, vaid julguse puuduses. Ettevõtlustoetuse asemel eelistaksid paljud hoopiski uut töölepingut. Riskivabam on olla palgatööline ja kiruda ettevõtjaid, kes oma imelike ideedega kord hiidkasumeid kokku lükkavad, siis järgmiste hullude plaanidega kuskil Armeenia mäestikes kullakaevandusi otsides kõrbevad. Vaat ajaski suur tükk suu lõhki!
Mida siis teha, kui ma olen otsustanud edaspidi ainult suurelt mõtelda? Võimsaid mõtteid, mis liigutavad paigast mägesid (ja mind ennast)! Ja kuidas täpselt vabaneda suurt kasvu väikese inimese kompleksist?
Müügimeestele on maailmas kirjutatud sadu õpikuid, kuid kõige raskem on ennast iseendale maha müüa. Raamatus „Suurelt mõtlemise maagia” leidub hulgani lihtsaid retsepte.
Esiteks: sul peab olema tublisti eneseusku, et ümbritseva keskkonnaga võidelda, sest „usk millegi võimalikkusse asetab mõistuse olukorda, kus see hakkab otsima viise, kuidas mõte reaalsuseks muuta”.
Teiseks: