mitte, ta ei mõtlegi sellist asja teha, aga Blue arvas, et küll ta ikka teeb. Vähemalt unistab sellest. Niisiis nõustus Lucinda järgmise lõunaga ja just eelmisel õhtul tülitses Lucinda Nigeliga päris ägedasti – järjekordselt – suusatama mineku üle, Lucinda oli mehe peale päris pahane ja ütles seda ka Blue’le: „Talle ei meeldi suusatamine. Ja mulle meeldib väga. Aga tema pole mitte kunagi nõus minema. See ei ole aus. Mina käin küll tema kohutavatel jahinädalalõppudel, mis mulle tegelikult ei meeldi ja…”
„Kui vana see sinu vanamees õieti on?” küsis Blue äkitselt.
„Oh – ta on minust üksjagu vanem. Saab tuleval aastal nelikümmend neli. Blue, palun ära tee…” (mehe käsi oli laua all ja liikus järelejätmatult ja otsustavalt naise reit mööda ülespoole), „mulle tõesti tundub vahel, et ma ainult annan ega saa midagi vastu.”
„Näib jah nii,” arvas Blue. „Lucy, miks teil lapsi ei ole? Minu meelest peaks see nimekirja eesotsas olema, eriti kui meesterahvas pole just esimeses nooruses.”
„Lihtsalt ei ole,” vastas Lucinda punastades. „Pole veel… lihtsalt pole veel saanud.”
„Ah nii.”
„Blue, palun,” keelas naine, sest mehe sõrmed olid nüüd liikunud tema püksikutesse. „Palun jäta, meid visatakse välja.”
„Ei visata,” vaidles Blue. „Aga võib-olla peaksime üles minema.”
„Üles? Mida sa sellega mõtled?”
„Mul on seal tuba,” teatas ta. „Panin kinni.”
„Mille jaoks?” küsis Lucinda šokeeritult.
„Mis sa ise arvad?” küsis Blue oma kõige laiema naeratusega. „Meie jaoks. Et saaksime seal seksida, kui täpne olla.”
„Ei usu. Siin ei saa tuba kinni panna lihtsalt… lihtsalt üheks pärastlõunaks.”
„Ma ei pannudki – võtsin toa kahekümne neljaks tunniks. Mõtlesin küll, et võiksime minu poole minna, aga siis arvasin, et see on sulle võib-olla pisut kompromiteeriv.”
„Ja siin ei ole?”
„Noh, mitte nii palju. Ära näe nii kohkunud välja, sa ei pea ju terveks selleks ajaks jääma. Aga söö nüüd oma kala ära. See on sulle kasulik. Ja siis lähme sinna üles, lihtsalt kohvi ja brändit jooma, ma vannun, et ei tee midagi, mida sa ei taha. Kuidas see sobiks? Sina otsustad, sa ju tead, et võid mind usaldada.”
Mingil põhjusel – kas siis uudishimust või soovist näida kogenuna – Lucinda läkski ja avastas, et ei saa isegi iseennast usaldada.
„Sa ei ole varem orgasmi saanud?” nentis Blue, kui Lucinda pärast naudinguristseid lamas, silmad pärani, juuksed metsikult sassis, higistades ja peaaegu šokis. „Muidugi olen,” kuulutas ta pahaselt, aga tegelikult ei olnud. Päriselt mitte. Mitte sugugi. Kui võrrelda äsjatoimunut sellega, mis tal oli olnud Nigeliga, siis oli see – noh – nagu kohusetruu ja vaevaline heliredelite tampimine hingematvate arpedžode kõrval, nagu raskustega mäest üles pedaalimine mäest alla tormamise kõrval, nii et tuul sasib juukseid, nagu esimese käigu juurde takerdumine, selle asemel et kihutada viiendaga, nagu…
„Ma ei tea, millest sa mõtled,” ütles Blue Lucindale laialt naeratades, „aga seda näen ma küll, et see sulle meeldis. Kas mul on õigus, on mul õigus?”
„Sul on õigus,” kostis naine nõrgalt. Ja naeratas mehele.
Nii et loomulikult oli Lucinda pidanud jälle pille võtma hakkama, sest ilmselt pidi see lugu mingi aja kestma. Kui see on läbi – sest läbi saab see ilmtingimata –, jätab ta pillide võtmise jälle järele. Ta oli üsna sageli kuulnud, et inimesed said lapse väga ruttu pärast seda, kui nad antibeebipillide tarvitamisest loobusid, kõik hormoonid läksid kiirkäigule või midagi niisugust. Lucindal on lihtsalt ära see kiire paheline armulugu ja siis…
Ainult et Lucinda armus Blue’sse. Ja Blue temasse.
Lucinda tõesti armastas Blue’d, ta armastas mehe juures kõike ja mõistis, et see, mida ta Nigeli vastu tundis, polnud üldse armastus. See oli kiindumus, soov saavutada kindlustunne elus, millega ta rahul oli, sügav poolehoid, mõistmine, et Nigel on just sellist sorti mees, kellega ta tahaks elu lõpuni koos olla. See, mida ta Blue vastu tundis, oli metsik, ebamugav, häiriv, vaimustav ja üdini suurepärane. Asi polnud ainult seksis, Blue ajas teda naerma ja muutis enesekindlamaks. Mees pidas Lucindat siiralt ja tõemeeli huvitavaks, ta küsis igasugu asjade kohta Lucinda arvamust ja kuulas tähelepanelikult tema vastuseid, mitte nagu Nigel, kes tundus küsivat ainult viisakusest. Nad vaidlesid üsna ägedalt poliitika üle – Blue olid fanaatiline konservatiiv, kelle meelest Lucinda hädine liberalism oli äärmiselt lõbus, mees oli vaimustatud Lucinda tööst, inimestest, kellega ta kokku puutus, raamatutest, mida Peter Harrison kirjastas. „Ma olen täiesti harimatu,” kordas Blue sageli. „Ma ei tea mitte midagi. Tead ju, mida printsess Diana ütles hernesuuruse aju kohta? Minu oma on nagu eriti väike hernes.”
Lucinda oli selle peale naernud ja öelnud talle, et see on rumal jutt – ja see oli tõsi. Blue võis olla kuueteistkümneselt koolist lahkunud ja keskkooli lõpetamata jätnud, aga ta pea jagas nagu koorelahutaja, ta oli kiire taibuga, kaalutlev, kompromissitu. Kui ta oleks haridust saanud, ütles Lucinda, võinuks ta professor olla. „Tänan, ei. Professorid ei teeni pool miljonit aastas. Vähemalt ei teeninud, kui ma viimati järele vaatasin.”
„Kas sina teenid tõesti pool miljonit aastas?” oli Lucinda aukartlikult küsinud ja Blue oli kostnud, et noh, sel aastal tuleb krahhi arvestades võib-olla kolmandik, aga muidu, kui kõik preemiad juurde arvestada, siis jah, kerge vaevaga.
Lucinda oli omakorda vaimustatud tema tööst, mees oli talle öelnud ainult, et mängib aktsiaturul iga päev sellega, mida ta nimetas kappavaks deemoniks, ja kui Lucinda edasi peale käis, siis seletas Blue, et noh, see käib nii, et ostad ja müüd aktsiaid ning saad komisjonitasu. „Ma olen nii-öelda soolotöötaja. Pank ainult toetab mind. Ma toon neile palju raha sisse ja endale ka kenakese hulga.”
„Aga… ma arvasin, et teid lasti kõik pärast krahhi lahti.”
„Mõned lasti. Mõned mitte. Kui sa piisavalt raha sisse tõid, siis jäid alles. Mina teenin neile kõvasti. Ja tead mis, Lucy? Iga kaotaja kohta on ka võitja – see on minu filosoofia. Siiani on see mu lootusi täitnud.”
„Ja kas see on tore?”
„Tore? Ma ei tea. Mingil moel. Aga vahel ajab sitta moodi hirmu nahka. See on natuke nagu viisipidamine,” lisas ta, „kuigi mina viisi ei pea. Aga ma tajun turu muudatusi, ma lihtsalt tunnen seda, lausa nagu õhust haaran. Seda ei saa keegi õpetada.”
Blue’l näis tõesti olevat raha jalaga segada. Tal oli läikivate põrandate ja nahk- ning kroommööbliga väike maja uues rajoonis Limehouse’i lähedal, tal oli Ferrari, ta käis suusanädalalõppe veetmas Prantsuse Alpides, tal oli purjelaud ja jeti, mida ta hoidis Poole’is, talle kuulus üks võidusõiduhobuse jalg, ülejäänud kolme omanikud olid tema aktsiabörsi töökaaslased. Blue’l oli ka toatäis uskumatult kalleid disainerisiltidega rõivaid, mille üle ta oli absurdselt uhke: „Sain selle laupäeval Gucci juurest,” ütles ta vahel, võttes nahkjakis uhkeid poose, „ja kas sulle meeldib see ülikond, Armani, otsin neid kaks tükki, ühe musta, teise tumesinise.” Ta kulutas terve varanduse jookidele, nagu tegid ka tema kaaskauplejad, sest kui nende töölistest või turukaupmeestest isad läksid pärast tööd kõrtsi, siis läksid pojad sellistesse kohtadesse nagu Corney & Barrow või Colony Wine Bar, tühjendasid lugematu hulga šampanjapudeleid ja ostsid siis veel sadade naelte väärtuses veini õhtusöögi kõrvale. Lucinda, keda oli kasvatatud teadmises, et oma rikkuse avalik demonstreerimine pole mitte üksnes labane, vaid peaaegu ebamoraalne, oli sellest kõigest võlutud. Tema meelest olid kõik Blue kolleegid ühesugused, ta kuulis neist palju ja tema meelest kuulusid nad otsekui mingisse City klubisse, just nagu Nigel ja Lucinda isagi, aga sinna ei taganud sissepääsu mitte erakooli haridus ja auväärne aadress, vaid vapustav töövõime, terav mõistus, rõõmus meel ja terasest närvid.
Aga