puutus, siis Debbie meelest polnud see eriti range, rohkem moe pärast, aga siiski oli omamoodi lohutav mõelda, et Flora oli valmis seda tegema. Aga teisest küljest tegi natuke ärevaks, et oli üldse tarvis rohkem kokku hoida, ta lootis, et mees ja ämm rääkisid tõtt, kui ütlesid talle, et viimane kord oli lihtsalt väike laks, mis ei kordu.
Barbadose Diamond Bay hotellis olid tõesti väga rõõmsad jõulud. Hotell oli pilgeni täis, hoolimata Inglismaa paljuräägitud majanduslangusest. Hotellikülastajad ei kuulunud just koorekihi hulka, keda leidus Sandy Lane’i kuurordis, ja ega neile hea pilguga poleks vaadatud, kui nad oleksid sattunud koorekihi eraranda või golfiradadele. Diamond Bay oli põhiliselt täis Thatcheri-meelseid uusrikkaid, 1987. aasta krahhi üleelanuid, kes oleksid kahe käega alla kirjutanud Blue Hortoni väitele, et iga kaotaja kohta on olemas võitja, inimesi, kes olid tulnud oma ettevõtetega börsile kaheksakümnendate alguses või keskel ja teeninud miljoneid või purjetanud kinnisvarabuumi laineharjal ning sealt siis osavalt kõrvale astunud, kõigi nende raha oli kulutatud autodele, kiirkaatritele, juveelidele ning jõuluks ja uueks aastaks Diamond Bayl sviitide üürimisele.
Tim Allinson, kes asus ühes väiksemapoolses sviidis, poleks varem ilmselt soovinud selle seltskonnaga liituda, tema tausta moodustasid vana raha, Harrow, kaardivägi, elukoht Belgrave Square’il, ta oli pikk, heledapäine, alati laitmatult riides, äärmiselt sarmikas. Kaardiväest lahkumise järel oli ta töötanud tuntud kinnisvarabüroos, tegeldes põhiliselt klientide otsimisega oma silmapaistvalt suurest sõprade ja tuttavate ringkonnast nii Londonis kui maal. Klientide leidmine või soovituste andmine, nagu ta ise eelistas nimetada, oli tema kutsumus, ja väga meeldiv teine teenistus tuli viimase kümne aasta jooksul sellest, et ta soovitas inimesi Lloyd’sile. Või kui täpsem olla, siis ühele kliendihaldurile. Selle eest saadav komisjonitasu polnud protsentuaalselt just suur, aga hulk uusi Nimesid, kelle pealt ta seda teenis, finantseeris suurt osa tema elustiilist.
Nüüd hakkas muidugi aeg otsa saama. Lloyd’si ümber kerkis karisid. Aga oli veel küllalt inimesi, kes sellest midagi ei teadnud, ja nende seas oli palju Diamond Bay pillerkaaritajaid, kes igatsesid nii paremat mainet seltskonnas kui ka majanduslikku kindlustatust.
Ta oli olnud hotelliomaniku külaline, omanikule oli meeldinud, et keegi Timi-sugune oli tema hotellile sära lisanud, nii olid nad omavahel väga hästi sobinud. Ja esimeseks jaanuariks, kui Tim kohvreid pakkis, et teatud kergendusega koju minna – konga, mida ta oli tantsinud eelmisel õhtul rannas rikka töösturi ja tolle palju noorema pruudiga, oli olnud üks kõige hullemaid asju puhkuse ajal –, mõtles ta kahest, võimalik isegi, et kolmest uuest soovitatavast. Nende hulgas ka rikas tööstur.
Neljas peatükk
Aprill 1989
„Ma ei saa talle sel nädalal öelda. Lihtsalt ei saa.” Lucinda hääl värises telefonis. „See oleks liiga julm, Blue. Anna andeks. Ta sai täna hommikul Lloyd’sist kirja. See pani ta väga muretsema, ta…”
Blue hakkas kätt sigarettide järele sirutama, ta püüdis suitsetamist maha jätta, Lucinda ei sallinud seda ja ta polnud naisega koos olles kunagi suitsetanud, aga mahajätmine ei tahtnud veel eriti õnnestuda… Blue lükkas sigaretipaki uuesti eemale, istus pulksirgelt toolil ja hakkas lipsusõlme lõdvemale laskma, see oli tema teine reaktsioon pingele.
„Londoni Lloyd’sist? Ta on liige, jah? Ma ei taibanudki.”
„Jah, on küll. Ja lugu näib üsna hull.”
„Jaah, muidugi on…”
„Möödunud aastal sai tema põhiline sündikaat üldse esimest korda kahju. Nigel pidi kirjutama tšeki – hoidku küll, ma ei mäletagi, igatahes üsna suure, umbes kümnele tuhandele naelale. Ja sel aastal on summa kahekordistunud. Ta on kohutavalt…” Lucinda tegi pausi. „Blue, mida sa ütlesid?”
„Ma ütlesin, et muidugi on. Lugu on hull. See on ju ilmselge.”
„Miks ilmselge? Ja kuidas sina seda tead? Nigel ütleb, et neilt info saamine on nagu kivist vee väljapigistamine.”
„Kullake, tuleb ainult kõrvad lahti hoida. Ja ajusid kasutada. Sa asbestoosist oled kuulnud?”
„Ei. Mis see veel on?”
„Oh taevas küll. Väga vastik asi. Sellesse haigestuvad asbestitööstuse töölised. Või pigem töölised tööstusharudes, mis kasutavad asbesti. Näiteks ehitus. Autod. Mööbel. See tekitab vähki ja igasuguseid kohutavaid asju kopsudes.”
„Ma ei saa aru, mis sellel Lloyd’siga tegemist on.”
„Kulla Lucy, kõik firmad kindlustavad Lloyd’si juures. Kindlustatakse ka kehaliste kahjustuste vastu. Minu meelest nii seda nimetatakse. Inimesed on aasta-aastalt – kõigepealt USA-s – hakanud nõudma tohutuid summasid. Ja firmad on, pagana pihta, ära teeninud, mis nendega toimub. Nad on käitunud häbiväärselt, püüdnud välja vingerdada, asja summutada. Vapustav lugu. Nüüd hakkab siin ka tulv peale. Ma arvan, et miljardite naelte väärtuses kahjunõudeid. Nii et muidugi mõjutab see Lloyd’si. Kohutavalt.”
„Aga… aga ma olen kindel, et Nigel ei teadnud sellest midagi. Ma ei saa aru, kuidas…”
Järgnes vaikus, siis ütles Blue: „Tead, Lloyd’si liikmeks olemine mõjub imelikult. Ma ei tea, kuidas see täpselt on. Pea kaotab ajuga ühenduse. Nad paistavad kõik arvavat, et on jumala kindel, et midagi ei saa halvasti minna. Võib-olla mõjub erakooli haridus niimoodi.”
„Blue, jäta. See ei ole aus.”
„Vabandust.”
„Nii hirmutav. Issand. Nii et… see võib hullemaks minna?”
„Mitte ei või, kullake. See lähebki hullemaks. Ja veel hullemaks. Ehk peaksid selle asjaga ühele poole saama, enne kui hullemaks läheb.”
„Blue, ma ei saa. Mitte… mitte veel. Ta on nii mures. Anna mulle veel natuke aega. Ma ei löö põnnama, ma ei saakski seda teha. Ma armastan sind liiga palju. Aga veel paar päeva ma ei saa.”
See näitab mind emana küll väga halvas valguses, mõtles Elizabeth. Et mul polnud aimugi, no mitte vähimatki aimu, mis toimub, ja…
Ta kuulis eesukse paugatust. Simon. Mees oli kolm päeva Prantsusmaal ärireisil olnud. Ta peab Simonile kohe rääkima. Mees on kindlasti lihtsalt rabatud. Ja kindlasti süüdistab suuresti teda.
Järgnes vaikus, kuni Simon posti läbi vaatas. Elizabeth kuulis, et mees rebib mõne ümbriku lahti ja ägab vaikselt, siis: „Raisk. Kuradi raisk,” ja seejärel astus Simon võõrastetuppa, läks otse joogilaua juurde ja kallas endale väga suure viski.
„Tere, Simon,” ütles Elizabeth.
„Elizabeth! Mida sina” – mees heitis pilgu kellale – „teeajal kodus teed? Kas sa oled haige?”
Elizabeth raputas pead. „Ei, kõik on korras. Sinul?”
„Oh – korras. Natuke väsinud. Aga… miks sa siis siin oled?”
„Simon, me peame rääkima.”
„Ma pidin just sulle sedasama ütlema. Aga sina kõigepealt.”
„Asi on Annabelis.”
„Annabelis? Mis temaga siis on? Ma arvan, et poistejamad. Ta ei ole ometi rase?”
„Ei,” ütles Elizabeth. „Lugu on mõneti hullem, raseduse saaks ära klaarida. Ta visati välja.”
„Visati välja? Annabel? Issand jumal. Ma ei usu.”
„Ma kardan, et pead uskuma.”
„Aga jumala pärast, miks? Mida ta tegi? Ta on ainult nädal aega koolis tagasi olnud.”
„Natuke vähem,” ütles Elizabeth, „tegelikult. Ta lasi vahepeal jalga ja veetis laupäeva öö Londonis.”
„Issand. Mida ta siin tegi?”
„Ma sain temaga ainult väga lühidalt rääkida. Ta tuli mingit poissi vaatama. Kellega…” – Elizabeth kõhkles pisut, Simonile see kindlasti