kes Williamile augu pähe oli rääkinud (nii see Flora meelest oli), ta oli Williami kaugelt sugulane ja Flora arvates väga keskpärane, ja talle ei meeldinud kohe sugugi suurem osa kasumikomitee liikmetest, kes tegid liikmeksvõtu aust nii suure numbri ja esitasid üsna ülespuhutud ähvardusi, et kui juhtub see äärmiselt ebatõenäoline asi ja Floralt nõutakse raha, siis peab ta mõistma, et tegemist on piiramatu kohustusega ja ta peab kas või oma viimased mansetinööbid ära andma.
„Ärge tulge mulle mansetinööpidest rääkima,” oli Flora öelnud. „Neid mul ei ole.”
See neile ei meeldinud, Flora sai aru küll, et neile ei meeldinud, kui üks naine neile vastu räägib, kuid nad said sellest naeruga üle ja ütlesid, et perekonnahõbe ajab ka kenasti asja ära.
Florale ei olnud ka see sugugi meeldinud, et nad pidid tagatiseks andma kakskümmend protsenti näidatud varadest, isegi kui William oli selgitanud, et see ei pea olema sularahas, võib olla ka aktsiates, kui neile meeldib. Flora terve mõistuse jaoks oli seal üldse liiga palju vassimist ja segadust.
Aga murelikult või mitte, Flora pidi siiski tunnistama, et viimase rohkem kui kümne aasta jooksul oli see olnud suurepärane sissetulekuallikas. Iga aasta juunis või juulis oli tulnud tšekk, mitte just hiigelsuur, sest nad olid ainult miinimumsumma andnud, aga vägagi teretulnud. Selle eest oli ostetud aktsiaid, hobuseid, see tasus nende jahilkäigud, vaimustavad reisid Lõuna-Aafrikasse ja Indiasse, loomulikult neelas ka maja hulga raha, ühel aastal oli neil majavamm, teisel aastal läks tarvis uut katust, tallid tuli ümber ehitada…
„Vana hea Lloyd’s hoolitseb selle eest,” ütles William ikka, ja Lloyd’s hoolitseski. Siis tuli müüki maja lähedal asuv maatükk, nad ostsid selle, kaasa arvatud tohutu väli, mis laius otse kaljunõlvadel Broken Bay2 kohal – lahte nimetati murtuks sellepärast, et rannal lebas kolm suurt sakilist kivi, mis oleks otsekui kusagilt kõrgelt alla visatud ja murdsid katki lahe sileda kaare.
Flora armastas seda välja, nimetas seda niiduks ja keeldus sinna lambaid laskmast või seal hobuseid karjatamast, ta lasi niidul lihtsalt olla, lilledel ja rohul vabalt kasvada. Seal oli ka kolm lagunevat kivihoonet, kunagist lehmalauta, aga need ei rikkunud niitu sugugi, pigem kaunistasid seda, üks oli poolenisti kaetud leekivpunaste roniroosidega, teised luuderohu ja kuslapuuokstega. Kui Flora varasuvel niidul jalutas, tõusid tema ümber lendu lausa liblikapilved, öösel kuulis ta, kuidas huikavad öökullid, kes jahivad rohukamara all elutsevaid hiiri. Ta võis vahel pimeduses tundide kaupa väravale nõjatuda, käes Williami suur taskulamp, ja jälgida mäkrasid, kes olid sinna oma käigutee teinud, ja pildistada varahommikul niidu kohal kannatlikult hõljuvaid pistrikke, kes oma saaki ootasid ja jälgisid. Sügisel korjas ta koos lastega korvitäite viisi põldmarju hekkidest, mis välja piirasid, ning keetis neist moosi ja tarretist või küpsetas purukooki.
Aga nüüd oli Flora lesk, vähemalt paberil palju jõukam naine ja kõik oli teisiti. Ta ei suutnud kuidagi mõista, miks William selle peale polnud mõelnud, kui kõik talle pärandas. Maja kuulus Florale, samuti Williami pension, aktsiad, suurem osa mehe kapitalist, ja need kõik läheksid Lloyds’i täitmatust kõrist alla. Sel päeval, kui kiri tuli, 2. aprillil, tegi Flora pika jalutuskäigu, ronis niidult mööda järsku rada alla Broken Bayle, ja kuna oli parajasti mõõn, läks edasi kuni Tor Bayni. Seal istus ta kivile, vaatas merele ja mõtles, kui palju endale kuuluvast varandusest ta kaotab. Flora õnn sõltus täiesti sellest paigast, möirgavast merest, katkematust murdlainetusest, tuulest, tormidest, tohutust taevakaarest – see oli tema südameveri, ilma selleta ei saanud ta elada.
Loomulikult ei juhtu see veel kohe. Selle aasta saab ta hakkama, peab küll jälle taganema lubadusest kooliraha maksta ja aktsiad tuleb maha müüa, kuigi kahjuga, võib-olla peab loobuma ka mõnest maalist, kuid ta saab hakkama. Aga siis – mis siis järgmisel aastal saab? Ja ülejärgmisel? Kui palju nad temalt nõuavad? Võtavad maa ära? Maja? Kogu raha? Kuhu ta siis läheb ja mida ta siis teeb?
Korraga oli Flora – vapper ja väsimatu Flora – hirmul, ta kartis ja oli kohutavalt väsinud. Ta ei suutnud seda kõike kaotada, pigem ta siis tõesti sureks.
Viies peatükk
Mai 1989
„Ma otsustasin ära, mida ma teha tahan.” Annabel naeratas vanematele õhtusöögilauas. Ta oli soovinud, et nad sööksid kõik koos, kuigi nädala sees tuli seda üsna harva ette.
Simonil oli väga hea meel, ometi lõpuks midagi positiivset.
„Nii põnev, kullake. Mida siis?”
Annabeli koolist väljaheitmisele järgnenud nädalad olid olnud rasked. Esialgu ta vahutas vihast, oleks võinud arvata, et süüdi on kool, mitte tema ise. Annabel lihtsalt keeldus tunnistamast, et see, mida ta tegi, on väärt väljaviskamist, ta palus vabandust, et oli vanematele muret tekitanud, kuid väitis, et kooli juhivad igavad vanamutid, kellel pole tegelikust elust aimugi. „Jumal hoidku, ma olen seitseteist. Miks me peaksime kõik elama nagu nunnad? See on lihtsalt hale.”
Polnud mõtet rääkidagi – kuigi Simon ja Elizabeth muidugi rääkisid –, milliseid ohte see kaasa toob, kui tüdrukud oma tahtmist mööda ringi kolavad, Londonis võõrastes majades võõraste meeste juures viibivad, nii et mitte keegi ei tea, kus nad on, kui rumal on seadust rikkuda ja riskida seitsmeteistkümneselt kriminaalkaristusega… „Mida, natukese marihuaana suitsetamise eest või? No kuulge! See seadus tuleks ära muuta.”
Algul oli Annabel kangesti tahtnud Daniga kokku kolida: „Tal on väga kena korter Pimlicos, jõe ääres.”
„Seal sa siis laupäeva öösel olidki?”
„Jah, just seal.”
„Ja kui kaua see juba kestab?” küsis Simon.
„Sa tead seda väga hästi. Preili Bollocks…”
„Ära nimeta teda niimoodi.”
„Vabandust. Preili Balls ju rääkis teile, kui meil see mõnus jutuajamine oli.”
„Annabel!” keelas ema teravalt. „Me püüame mõista. Kui sa sugugi kaasa ei aita, siis me saame tõesti pahaseks.”
„Ja kuidas ma aru saan, milles vahe on?” ütles Annabel.
Asi muutus tasapisi paremaks, Annabel püüdis selgitada, kuidas ta tundis, et lämbub seal tüdrukute internaatkoolis, kuidas ta armastab Dani, kui eriline noormees on ja kuidas ta oleks emale ja isale rääkinud, aga teadis, et nad ei kiida seda heaks, kuidas neil ei ole niikuinii tema jaoks piisavalt aega, kuidas ta ei saa neist kummagagi kunagi korralikult rääkida. Ennast süüdi tundes ei olnud Elizabeth ja Simon püüdnudki seda tagasi ajada, enne magamaminekut tuli Annabel neid vaatama ja palus vabandust, ütles, et polnud seda tõsiselt mõelnud, ja nad ütlesid talle, kui väga nad teda armastavad ja et nad hoolivad sellest, mis temaga juhtub.
Annabel oli pakkunud, et läheb tööle, „Maksan oma ülalpidamise eest,” ja ta oligi mõnda aega töötanud Jigsaw’ kaupluses, kuid talle ei meeldinud seal ja ta pidi igavusse peaaegu surema. Elizabeth võttis Annabelilt kümme naela nädalas (selle eest sai vaevalt tema telefoniarve tasutud), arvates, et see tuleb tüdrukule kasuks.
Nad soovitasid Annabelil minna ettevalmistuskursustele, et ta saaks järgmisel aastal lõpueksamid ära teha, Annabel lubas selle üle mõelda, aga tegelikult ta seda ei tahtnud.
„Tahan lihtsalt eluga edasi minna.”
Simon oli selle peale pisut järsult nähvanud, et suurem osa inimesi peab selleks töötama, et eluga edasi minna, ja et kutseoskustega inimesed saavad huvitavama töö, aga siin jõudsid nad ummikusse.
Suhe Daniga jooksis liiva, sest kui sellelt oli võetud keelatud vilja külgetõmbavus, muutus Dan Annabeli silmis igavaks ja isegi pisut tobedaks. Vähemalt midagi on saavutatud, ütles Elizabeth Simonile.
„Hea küll, ära hoia meid teadmatuses,” ütles Simon nüüd. „Mida sa siis tahad? Minna Sorbonne’i nagu Miranda, tore muidugi, või…”
„Ei. See ei lähe teile midagi maksma.”
„Tõesti?