mehe korterisse (Lucinda oli kirjastusepeolt lahkunud umbes kakskümmend minutit pärast selle algust, lootes, et keegi ei märganud) ja lamasid nüüd šampanjat limpsides tohutus voodis. Nad olid just jaganud head seksi, Lucinda oli väsinud ja pisut kurb, võttes ennast kokku, et Cadogan Square’ile Nigeli juurde tagasi minna, ta lonksas loiult vana aastakäigu Cristalit, mille mees oli just toonud, kui Blue ütles: „Tead mis, Lucy?” Naine vastas: „Ei tea,” mille peale Blue teatas: „Ma armastan sind aina rohkem iga kord, kui ma sind näen. Poleks uskunud, et see on üldse võimalik, aga nii see on.”
Lucinda oli sellest nii rabatud, et pillas klaasi käest ja šampanja voolas voodisse laiali, talle tegi nalja, kuidas Blue kohe sekeldama hakkas ja lõpmatu hulga pabertaskurättidega loiku tupsutas. „See on Vene linane, mitte mingisugune niru perkal.”
„Mis sa ütlesid?” küsis Lucinda.
„Ma ütlesin, et see on Vene linane.”
„Ei, enne seda.”
„Ei mäleta. Noh, peale selle, et ma armastan sind. Jah. Just nii ongi.” Ta kummardus ettepoole ja suudles naist.
„Sa armastad mind?” kordas Lucinda väga aeglaselt, paus iga sõna järel.
„Jah, muidugi armastan. Ole nüüd, Lucy! Sa oled sellest ju kindlasti aru saanud. Miks ma siis muidu seda kõike teen, võtan puhkust vabadel päevadel, jätan kauplemisi vahele…”
„Räägi ometi tõsiselt.”
„Ma räägingi tõsiselt. Rumal naine. Loomulikult ma armastan sind, rohkem, kui ma üldse võimalikuks pidasin. Noh, ja ma loodan, et sina armastad mind ka. Muidu oleks ma ju oma aega tühja kulutanud. Ja hulga raha ka.”
„Jah,” ütles Lucinda ja puhkes korraga nutma, „jah, ma arvan, et armastangi. Ma pole arugi saanud – jah, see peab olema armastus.”
„Tee siis pagana pihta kindlaks,” ütles Blue, „ma olen nüüd igatahes solvunud. Sa pead selle mulle heaks tegema, sel ainsal viisil, tead küll. Selge?”
„Selge,” nõustus Lucinda patjadele vajudes ja mehele otsa vaadates. „Vabandust. Nii rumal minust.”
„Nii rumal,” ütles Blue naise hääldust järele ahvides ja suudles ta õlga. „Nii väga rumal.”
Ja nüüd, paar kuud hiljem, teadis Lucinda, et armastab Blue’d tõesti. Kohutavalt. Nigeliga abielus olemine hakkas üsna mõttetu tunduma. Kas tal aga jätkub julgust sellest kõigest loobuda – ja see tähendabki kõike: sõpru, perekonda, ilmselt tööd –, seda ta õieti ei teadnud. Ta mõtleb selle üle korralikult järele pärast jõule.
Elizabeth kirus alati, et peab jõule maal veetma, see oli alguse saanud kaheksa aasta eest, kui Simon ostis Chadwick House’i tänu silmapaistvale preemiale ja ütles, et see on lausa loodud jõuludeks oma suurte kaminatega, kuhu sukki riputada, kauni avara halliga tõeliselt uhke jõulupuu jaoks, sissesõiduteed ääristavate hekkidega, kuhu elektriküünlaid riputada – üldse peaaegu kõigega.
See oli väga ilus punane tellismaja, pärit seitsmeteistkümnenda sajandi algusest, sinna juurde kuulusid ka puuviljaaed ja müüriga ümbritsetud köögiviljaaed. Seal oli ka tenniseväljak, ujumisbassein ning tallid ja koppel Tilly elu armastusele, kelleks tol ajal oli tugev väike New Foresti poni ja nüüd ilus kõrb ruun Golden Boy.
Maja asus Chichesteri maantee ääres South Downsi kriidiküngastel ja sealt oli mugav pääseda Boshamisse, kus Simon hoidis oma teist lemmiklelu – 22 jala pikkust purjepaati Lizzie. Chadwick House oli tohutu pillamine, sest selle korrashoiuks tuli palgata mitte ainult majapidajanna, vaid ka aednik-tallipoiss. Simonile meeldis väga kõigile rääkida, et nad käivad seal igal nädalalõpul, aga nad ei käinud, eriti nüüd, kui ka Tilly oli internaatkoolis, kuid see oli suurepärane peidupaik, nad kõik kolisid sinna terveks suvevaheajaks, Simon ja Elizabeth käisid siis sealt tööl, muidugi jõuludeks ja vahel ka lihavõtteks.
Annabeli meelest hakkas see juba tüütuks muutuma, sest tema sõbrad olid kõik Londonis, aga Tobyle, kes mängis päris hästi tennist ja õppis laskma, ning Tillyle, kes võis iga päev ratsutada, oli see nagu killuke paradiisi.
Elizabethile meeldis seal, eriti suvel, ta armastas korraldada aia- ja grillipidusid, kutsuda sõpru külla. Aga jõuludega oli teine lugu ja ükskõik kui maagiline aeg see ka oli, tähendas see, et ta pidi kõike topelt tegema.
Londoni maja tuli ehtida, sest ei saanud ju majas terve detsembrikuu elada ja seal pidu korraldada, nagu nad ikka korraldasid, kui majale polnud antud pidulikku väljanägemist, toodud jõulupuud ja tehtud muud sellist. Ja kahekümne kolmanda paiku tuli autod toitu, kingitusi ja paukkompvekke täis toppida ning sõita kuuskümmend miili Sussexisse, kus Elizabeth pidi hakkama Chadwick House’i millekski dickenslikuks seadma. Majapidajanna proua Ford tegi muidugi palju ära, valmistas pudingid ja nii edasi, aga tema ettekujutus maja kaunistamisest ei ühtinud Elizabethi omaga ja Elizabeth pidi kõik taktitundeliselt ümber tegema. Aga lõppude lõpuks oli asi siiski seda väärt. Sellest hetkest alates, kui nad saabusid, proua Ford neid lävel tervitas ja härra Ford võõrastetoas hiiglasuurt halutuld süütas, algasid jõulud.
Ükskõik kui palju Elizabeth ka ei öelnud, et nad saabuvad lõunaks, saadi alati Londonist minema alles pärast kella kahte, kui nad kohale jõudsid, siis juba hämardus ning kui Simon ja härra Ford jõulupuud üles seadsid, Toby ja Annabel hekkidele elektriküünlaid vedasid ja Tilly käis õnnest joobununa Boyd vaatamas, pakkis Elizabeth autost välja lugematul arvul rõivaid, kingitusi, toitu ja veine ning püüdis sedagi nautida. Kui siis esimene õhtusöök oli söödud – köögis, Aga vaimustava, üdini tungiva soojuse paistel – ja nad esimese pudeli jõulušampanjat jõid, ta nautiski. Jõulud olid sellises ümbruses nii palju erilisemad. Ja siis kõik need armsad traditsioonid: kesköine jumalateenistus, pikk jalutuskäik üle põldude esimesel pühal, jõululaulude laulmine väljas, teise püha jahikogunemine. Ja nende jõulude ajal tundis Elizabeth eriti, et on tore minema pääseda, sest aasta polnud just eriti kerge olnud.
Oli hästi teada, et kõigepealt hakati reklaami pealt kokku hoidma, kui firma kitsikust tundis, ja kitsikust oli parajasti palju. Majanduskliima polnud soodne, ükskõik mis ümmargust juttu see Nigel Lawson ajas. Nii suur agentuur nagu H2O võis muidugi natuke kaotada ka, kõige-pealt läksid põhja väiksemad vennad, agentuurid, kus ühest tellimusest ilmajäämine võis kasumi kohe kahjumisse kallutada. Kõik olid niikuinii ärevil, iga konto ülevaade sisaldas ähvardavaid vihjeid, kõik rääkisid, et tuleb nii palju säästa kui võimalik. Isegi firma jõulupidu oli tagasihoidlikum kui tavaliselt ja peeti kontoris, mitte nende kodukõrtsis, nagu Peter Hargreaves, nende kõike otsustav esimees, nimetas Ritzi. „Minu meelest on kahekümne tuhande kulutamiseks paremaid võimalusi kui see. Eriti kui arvestada, et umbes tunni aja pärast ei mäleta niikuinii enam keegi, kus ta üldse on.”
Ja Elizabeth tundis, et ta hakkab tõesti paranema sellest, mida ta nimetas Teiseks Asjaks. Valus ja alandav, palju hullem, kui ta oleks kujutledagi osanud: kui temalt oleks küsitud, oleks ta arvanud, et saab sellega kuidagi hakkama – loomulikult ei heida ta seda lihtsalt õlakehitusega kõrvale, vaid suudab nende kõigi pärast kuidagi toime tulla –, et muidugi teeb see haiget ja vihastab teda, kuid ei purusta teda inimesena, ei põrmusta tema eneseusku sellisel moel, nagu ta poleks uneski näha osanud. Aga – ta elas selle üle. Elas ju?
Jumal tänatud, et jõulud on möödas, mõtles Annabel, esimest korda polnud ta pühi õieti nautinud, mis oli tegelikult natuke kurb. Aga nii see oli. Isa tundus närviline ja muudkui jahus tüütult rahast, ema aina kamandas ja korraldas kõike – kui sa ei tahtnud mänge mängida, siis jumala pärast, miks sa pidid, kõigil olid jõulud, mitte ainult emal – ja isegi Toby paugutas natuke uksi. Ainult Tilly oli olnud tõeliselt õnnelik, ta harjutas iga päev tõsiselt hüppeid ja koolisõitu oma armastatud Boyga. Ta pidi isaga nädalaks ajaks veel Chadwicki jääma, isa võttis jõulude ajal alati pikemalt puhkust, sest rahaturgudel valitses vaikus. Annabel ise läks koos ema ja Tobyga järgmisel päeval Londonisse.
Ta igatses väga Dani näha. Nad olid jõululaupäeval pikalt telefoniga rääkinud ja natuke lühemalt teise püha ajal, aga see oli ka enam-vähem kõik. Annabel janunes Dani