linnud soputasid põõsastarades sulgi, et end ööseks mõnusalt okstesse seada. Kui Oak ühtlaselt edasi liikus, jäid linnud paigale, kuid kui ta seisatas, et neid okstel vaadata, tõusid linnud lendu. Ta möödus Yalbury metsast, kus jahilinnud puudele magama kogunesid, ning kuulis faasanikuke murduvat häälitsust: „ku-ukk, kukk” ja faasanikana kägisevat vilistamist.
Kui ta oli läbinud kolm või neli miili, oli kogu ümbrusest saanud ühtlane pimedus. Yalbury mäest alla laskunud, nägi Oak ähmaselt enda ees veovankrit, mis seisis tee kõrval suure puu all.
Lähemale jõudnud, avastas ta, et hobuseid vankri ees polnud, ilmselt olid ka inimesed selle juurest läinud. Ilmselt oli vanker ööseks sinna jäetud, sest peale pooliku heinapalli vankripõhjas oli see tühi. Gabriel istus vankri aistele ning pidas aru. Ta oletas, et on suurema osa teest ära käinud, ja kuna ta oli päikesetõusust saadik jalul olnud, tekkis tal kiusatus vankrisse heintele pikali visata, selle asemel et edasi Weatherburysse rühkida ja öömaja eest maksma hakata.
Lõpetanud oma viimased leiva- ja singiviilud ning joonud peale siidripudelist, mille ta targu kaasa oli võtnud, ronis ta tühja vankrisse. Siin laotas ta pooled heinad endale alla, teise poole aga tõmbas, nii hästi kui pimedas sai, endale üleni tekiks peale ja tundis ennast kehaliselt ülimalt mõnusasti. Kuid mõeldes oma elu õnnetule hetkeseisule, ei pääsenud Oak, kes teistest kaugelt enam endas juurdles, hinges kurbust tundmast. Oma ebaõnnestumistele armastuses ja lammastepidamises mõeldes jäi ta magama, sest nagu meremehed, nii suudavad ka lambakarjused jumala14 kohale kutsuda ega tarvitse teda oodata.
Teadmata, kui kaua ta oli maganud, ärkas Oak äkki ning avastas, et vanker liigub. Vedrudeta vanker sõitis tema jaoks küllalt kiiresti ning põhjustas talle lausa kehalist kannatust: ta pea kolksus timpanipulgana vastu vankripõrandat. Nüüd kuulis ta vankri eesotsast jutukõminat. Hääled sundisid teda ettevaatlikult heintest välja piiluma (kui ta oleks jõukas mees olnud, oleks teda vallanud hirm, kuid õnnetus on hea ravim hirmu vastu enda pärast), ja esimene asi, mida Oak märkas, olid tähed tema pea kohal. Suur Vanker hakkas Põhjanaelaga täisnurga alla jõudma ja Gabriel järeldas sellest, et kell pidi umbes üheksa olema – teisisõnu, et ta oli kaks tundi maganud. See väike astronoomiline arvutus ei nõudnud temalt jõupingutust, ning samal ajal pöörast ta ennast vargsi, et võimalust mööda näha, kelle kätte ta oli sattunud.
Ees paistis ähmaselt kaks kogu, kes istusid, jalad rippu üle vankriääre, üks mees juhtis hobuseid. Peagi avastas Gabriel, et mees oli voorimees, ja nagu ilmnes, olid mõlemad tulnud Casterbridge’ist nagu temagi.
Meeste vahel toimus alljärgnev vestlus:
„Olgu, kuidas on, välimuselt näeb ta küll kena välja. Aga naisterahva juures on see ainult väline koor ja ilusa näolapi taga võib vahel püsti kurat olla.”
„Jah, seda küll, Billy Smallbury – seda küll.” See polnud eriti kindlalt öeldud, pealegi avaldas rääkija kõrile mõju vankri rappumine. Need sõnad tulid ohje hoidva mehe suust.
„Ta olevat väga edev naisterahvas – nii temast räägitakse.”
„Aa. Kui nii, siis ei saa ma talle otsa vaadata. Pagan võtaks, ei saa – heh-heh-heh. Minusugune häbelik mees.”
„Jah – hirmus edev on ta küll. Räägitakse, et enne magamaminekut vaatab ta peeglisse, et näha, kas tal öötanu ilusti peas on.”
„Aga ise pole abieluski. On vast lugu.”
„Ja räägitakse, et ta oskab klaverit mängida. Nii hästi, et võib mängida ühtviisi nii koraale kui ka kõige lustakamaid lugusid.”
„Vaat siis. Meil on vedanud, ma tunnen, et olen nagu uuesti sündinud. Aga kuidas ta palka maksab?”
„Seda ma ei tea, isand Poorgrass.”
Neid ja teisi sarnaseid mõtteavaldusi kuuldes välgatas Gabrieli peast läbi mõte, et ehk räägivad mehed Bathshebast. Kuid sääraseks oletuseks polnud tal mingit alust, sest ehkki vanker oli teel Weatherbury poole, võisid mehed sealt veel edasi sõita, ja naine, kellest nad rääkisid, paistis olevat mingi mõisa perenaine. Ilmselt olid nad nüüdseks juba Weatherbury lähedale jõudnud ja et vestlejaid mitte tarbetult ehmatada, libistas Gabriel enda vankrilt maha, ilma et mehed oleksid teda märganud.
Ta pööras ühte avasse põõsastaras, mis osutus väravaks, istus sellele ja hakkas aru pidama, kas otsida külas mõnda odavat öömaja või leida endale veelgi odavam ööbimisvõimalus mõnes heina- või viljakuhjas. Vankrirataste mitmehäälne mürin kadus tal kõrvust. Ta pidi hakkama edasi astuma, kui märkas endast vasakul – umbes poole miili kaugusel – tavatut valgust. Oak jäi seda vaatama, valgusekuma üha tugevnes. Miski põles.
Gabriel ronis uuesti väravale ning, hüpanud alla teisele poole väravat ja maandunud küntud maale, suundus üle põllu tulekahju poole. Lõõmav tuli, mis oli vahepeal suurenenud ja tema lähenedes nüüd veelgi suurem paistis, joonistas selgelt välja lähedalseisvate viljakuhjade piirjooned. Tuli oli puhkenud viljakuhjade vahel. Gabrieli väsinud näole ilmus nüüd sügav punakaskollane kuma ning tema hõlstil ja sääristel tantsisklesid põõsaste ogaliste okste varjud – valgus jõudis temani läbi raagus põõsastara – ja ta lamburikepi konks läikis hõbedaselt selles eredas valguses. Gabriel jõudis viljakuhje ümbritseva tarani ning peatus, et hinge tõmmata. Paistis, et ümberringi polnud ühtki hingelist.
Tuli lõõmas pikas õlekuhjas, mis oli tulest nii haaratud, et seda polnud enam võimalik päästa. Õlekuhi põleb majast erinevalt. Kui tuul tule sissepoole puhub, kaob leekidest haaratud osa nagu sulav suhkur ning kuhja piirjooni pole enam võimalik eristada. Kuid kui tuli saab alguse väljastpoolt, paneb hästi tehtud õle- või nisukuhi tulele kaua vastu.
Gabrieli pilgu ees oli halvasti kinni tallatud õlekuhi ja leegid sööstsid sellesse välgukiirusel. Kuhi hõõgus tuulepoolsest küljest, kord tugevamini, kord nõrgemini, nagu põlev sigariots. Siis veeres pealmine kiht õlgi vihisedes alla, leegid venisid pikemaks ja sirutusid laiali, tasa mühisedes, kuid praksumata. Suitsuvallid liikusid nende järel nagu pilved taevas ning nende taga põlesid varjatud tuleriidad ja värvisid selle pooleldi läbipaistva suitsukatte ühtlaselt säravkollaseks. Hiilivalt edasi liikuv punane tuli neelas väljaulatuvaid üksikuid õlekõrsi, otsekui oleksid need punaste usside puntrad, ning nende kohal paistsid kujuteldavad lõõmavad näod, keeled suust väljas, silmad jõllitamas, ning teised kuratlikud kujud, millest vahetevahel lendas sädemeid nagu linde pesast.
Avastanud, et olukord on tõsisem, kui ta algul oli arvanud, ei jäänud Oak enam põlengut niisama kõrvalt vaatama. Tuul viis ühe suitsupilve kõrvale ja Gabriel märkas, et otse tulest haaratud õlekuhja vastas on teine kuhi nisuga ning selle taga veel rida teisi, millesse oli kogutud kogu farmi teraviljasaak. Seega ei seisnud õlekuhi suhteliselt eraldi, nagu ta oli arvanud, vaid läheduses oli, nagu tavaliselt, hulk teisigi kuhje.
Gabriel hüppas üle tara ja nägi nüüd, et ta polegi õuel üksi. Esimene mees, keda ta nägi, läks joostes, nagu tormaksid ta mõtted temast mitu jardi ees ega suudaks teda küllalt kiiresti kaasa viia.
„Hoidku küll – tuli lahti! Hea peremees, aga halb sulane, see tuli! – see tähendab, halb sulane, aga hea peremees. Tule, Mark Clark! Ja sina ka, Billy Smallbury – ja sina, Maryann Money – ja teie seal, Jan Coggan ja Matthew!” Nüüd ilmus hõikava mehe selja tagant välja veel teisigi mehi ja Gabriel avastas, et pole kaugeltki üksi, vaid tema ümber oli hulk rahvast, kelle varjud liikusid ülesalla mitte vastavalt nende omanike liigutustele, vaid leekide hüplemise järgi. Kogunenud rahvas – ühiskonnaklassist, kes väljendab oma mõtteid tunnete kaudu ja tundeid segase sinna-tänna jooksmisega – hakkas tegutsema ilma kindla eesmärgita.
„Peatage tuuletõmbus nisukuhja all!” hüüdis Gabriel enda lähedal seisjatele. Viljakuhi seisis kivist alustel, mille vahesid põlevate õlgede kollaselt kumavad leegid vallatult nilpsasid ja kuhu sisse tungida püüdsid. Kui tuli kuhja alla pääseks, oleks kõik kadunud.
„Tooge mingi present – kähku!” hüüdis Gabriel.
Toodi kuhjakate ning riputati õhuava ette. Leegid jätsid otsekohe kuhja alla