tahtis mu süda seisma jääda, aga ma põlvitasin ja lugesin tõsimeeli meieisapalve ja apostlite usutunnistuse ja kõik kümme käsku. Aga värav ei avanenud ikka veel, ja siis ma lugesin ühe manitseva jutluse algussõnad ja mõtlesin, et kokku sai palveid neli, aga rohkem ma neid palveraamatust ei teadnud, ja kui neist ei aidanud, siis polnud midagi teha, ja ma olin kadunud hing. Aga kui ma jõudsin sõnadeni „korrake minu järel”, tõusin ma põlvedelt ja nägin, et värav läheb lahti – jah, mehed, värav läks lahti nagu nalja.”
Kõik jäid mõtlema loost tulenenud järeldusele ning suunasid samal ajal pilgu koldesse, kus tuhk hõõgus nagu troopikakõrb püstloodis langevate päikesekiirte all ning pani neid silmi kissitama, osaliselt valgusest, osaliselt arutletud kõneainest.
Gabriel katkestas vaikuse. „Kuidas siin paigas elu läheb ja kuidas on selle perenaise all töötada?” Gabriel tundis rinnas erutust, kui meestega oma kõige südamelähedasemast küsimusest juttu alustas.
„Me teame temast vähe – õieti mitte midagi. Ta tuli siia alles hiljuti. Ta onu jäi haigeks ja talle kutsuti üks ilmatu tark tohter, aga tohter ei suutnud meest enam päästa. Nagu ma aru saan, kavatseb see naine siia farmi jääda.”
„Paistab küll,” tähendas Jan Coggan. „Aga see on hea perekond. Ennem juba selle perekonna kui mõne teise juures töötada. Perenaise onu oli väga aus mees. Kas sa, karjus, seda vanapoissi tundsid?”
„Ei tundnud.”
„Ma käisin tema majas, kui ma oma esimest naist Charlotte’i püüdsin, kes tema juures lüpsjaks oli. Noh, farmer Everdene oli heasüdamlik mees, ja kuna ma olin korralik noor mees, lubas ta mul Charlotte’i vaatamas käia ja õlut juua nii palju kui tahtsin, ainult et kaasa tohtisin muidugi viia üksnes seda, mis mul kõhus oli.”
„Ja-jah, Jan Coggan, saame aru küll.”
„Aga see oli väga hea õlu, ja ma tahtsin tema lahkust võimalikult hinnata ja mitte ebaviisakas olla, et ainult sõrmkübaratäie kaupa juua, mis oleks mehe lahkust solvanud –”
„Õigus, isand Coggan,” kinnitas Mark Clark.
„– Ja nii sõin ma enne minekut kõvasti soolakala ja selleks ajaks, kui ma sinna jõudsin, oli mu kurk kuiv nagu niinepuukorv – nii kuiv, et õlu muudkui voolas kurgust alla – oh kui hea see maitses! Need olid õnnelikud ajad, taevalikud ajad! Millist head õlut mulle selles majas pakuti! Sa, Jacob, peaksid seda mäletama. Sa käisid ju vahel seal koos minuga.”
„Mäletan, mäletan,” ütles Jacob. „Ja ka seda, mida me teisel suvistepühal Sokupea kõrtsis jõime – see oli kõva napsitamine.”
„Oli küll. Aga see kangem märjuke pani su kuradeid vanduma, mida sa õlle joomise järel ei teinud, farmer Everdene’i köögis ei vannutud. Ühtki vandesõna, isegi kõige tühisemat, polnud lubatud, isegi mitte kõige lõbusamatel hetkedel, kui kõik olid kõvasti võtnud, ehkki sellisel puhul ja lõbusas olekus on selle vana hea vandesõna aeg-ajalt kasutamine hingele heaks kosutuseks.”
„Õigus,” nõustus linnasekuivataja. „Loodus nõuab vahetevahel vandumist, muidu ta ei tunne ennast hästi, ja vandesõnad kuuluvad elu juurde.”
„Aga Charlotte,” jätkas Coggan – „Charlotte ei lubanud ühtki säärast sõna ega ka Jumala nime ilmaasjata suhu võtmist… Ah, vaene Charlotte, ei tea, kas tal oli see õnn taevasse minna, kui ta suri! Aga temal kunagi eriti ei vedanud, ja ehk läks ta, vaene hing, ikkagi sinna allapoole.”
„Kas keegi teist neiu Everdene’i isa ja ema tundis?” küsis lambakarjus, kellel oli raskusi vestlust soovitud suunas jätkata.
„Ma tundsin neid natuke,” ütles Jacob Smallbury. „Aga nad olid linnainimesed ega elanud siin. Nad surid juba aastaid tagasi. Isa, mis inimesed need meie perenaise isa ja ema olid?”
„Noh, isa polnud küll välimuselt suurem asi,” vastas linnasekuivataja, „aga ema oli ilus naine ja isa armastas teda väga, kui naine alles tema armsam oli.”
„Räägiti, et ta suudles oma naist sadu kordi,” märkis Coggan.
„Mulle räägiti, et ta oli oma naise üle väga uhke, kui nad abiellusid,” lausus linnasekuivataja.
„Jah,” lisas Coggan. „Ta imetles oma naist nii väga, et süütas kolm korda öö jooksul küünla, et teda vaadata.”
„Piiritu armastus. Ma poleks uskunud, et maailmas midagi säärast võib olla,” pomises Joseph Poorgrass, kes tavaliselt rääkis pikalt oma mõtisklustest kõlbluse üle.
„Seda küll,” sõnas Gabriel.
„Oh, see on tõsi. Ma tundsin hästi neid mõlemaid, nii meest kui ka naist. Levi Everdene – see oli mehe nimi. Ma ütlesin küll kiiruga „mehe”, aga tegelikult kuulus ta kõrgemasse seltskonda – ta oli härrasmehest rätsep ning tal oli kõvasti naelu hinge taga. Aga paaril korral sai ta kuulsaks oma pankrottiminekuga.”
„Aa, mina mõtlesin, et ta oli päris tavaline inimene,” tähendas Joseph.
„Oh ei! See mees jäi hätta vaatamata oma rahahunnikutele, sadadele kuld- ja hõbemüntidele.”
Kuna linnasekuivataja oli üsna hingetuks jäänud, võttis nüüd jutujärje üle isand Coggan, kavalalt silma pilgutades ning hajameelselt tuha sisse kukkunud sütt silmitsedes.
„Noh, teil on ehk raske seda uskuda, aga sellest mehest – meie neiu Everdene’i isast – sai peagi kõige truudusetum abielumees maailmas. Ehkki ta ei tahtnud truudusetu olla, ei saanud ta sinna midagi parata. Vaene mees soovis küll naisele truu olla, aga oma ohjeldamatut südant ei õnnestunud tal taltsutada. Kord pihtis ta mulle tõelises ahastuses. „Coggan,” ütles ta, „ma poleks eales osanud endale nägusamat naist soovida, kui mul on, aga tunne, et ta on minuga seotud kui mu seaduslik naine, paneb mu patuse südame kibelema.” Aga lõpuks sai ta oma kiusatusest vist üle sellega, et käskis naisel laulatussõrmuse sõrmest ära võtta ja kutsus teda neiupõlvenimega, kui nad pärast töökoja sulgemist koos istusid, nii võis ta kujutleda, et naine polegi temaga abielus, vaid on üksnes tema armsam. Ning iga kord, kui ta tõesti leidis, et on seitsmenda käsu vastu eksinud, hakkas ta naine talle meeldima rohkem kui kunagi varem, ja nad elasid nagu teineteist armastav eeskujulik abielupaar.”
„Noh, see oli küll kõlvatu abinõu,” pomises Joseph Poorgrass. „Aga me võime õnnelikud olla, et saatus takistas teda veelgi hullemat tegemast. Ta oleks ju võinud halvale teele minna ja hakata seadusest üle astuma – jah, nii-öelda seadusest üle astuma.”
„Nojah,” arvas Bill Smallbury, „küllap tahtis mees küll õiget rada käia, aga süda ei andnud rahu.”
„Ta parandas ennast sedavõrd, et viimastel eluaastatel oli juba päris vooruslik, on ju mul õigus, Jan?” küsis Joseph Poorgrass. „Ta laskis ennast uuesti ja põhjalikumalt ristida ja ütles iga asja peale „aamen” sama kõvasti kui kirikuteener, ja talle meeldis maha kirjutada lohutavaid salme hauakividelt. Armulaua ajal hoidis ta annetustetaldrikut ja pidas oma laual korjanduskarpi misjonitöö heaks, et sellega tulijaid ootamatult tabada; lastekodupoistel, kes kirikus naersid, tegi ta kõrvad tuliseks, kuni nad vaevu jalgadel seisid ja käitusid vaguralt nagu pühakud.”
„Jah, ja tollal mõtles ta ainult kõrgematele asjadele,” lisas Billy Smallbury. „Kord tuli pastor Thirdly talle vastu ja ütles: „Tere hommikust, isand Everdene, ilus päev täna!” – „Aamen,” vastas Everdene äraolevalt, pastorit nähes üksnes usule mõeldes. Jah, ta oli väga usklik mees.”
„Tollal polnud nende tütar üldse ilus laps,” ütles Henery Fray. „Ma poleks kunagi arvanud, et ta nii nägusaks naiseks sirgub.”
„Loodetavasti on ta loomult niisama kena kui ta näolapp.”
„Nojah, aga asjaajamistega ja meiega tegeleb peamiselt töödejuhataja,” lausus Henery ja vaatas irooniliselt teadja muigega koldesse.
„See mees on küll veider kristlane, hunt lambanahas, nagu öeldakse,” ütles Mark Clark sõna sekka.
„Tõsi