seisva kahe sangaga patukahetsuskannu kohale, mis oli kuumusest pragunenud ja tahmunud, väljast kaetud igasugu mustusega, eriti sangauuretes, mille sisemised kaared polnud juba aastaid neid katva kooriku tõttu päevavalgust näinud – vahel kogemata oli siider tuhka niisutanud ning tuhk kõvaks paakunud, kuid mõistliku jooja meelest polnud kann selle tõttu halvem, sest seest ja servast oli see vaieldamatult puhas. Olgu öeldud, et Weatherburys ja selle ümbruses nimetati säärast jooginõud millegipärast patukahetsuskannuks, ilmselt sellepärast, et selle mõõt paneb jooja häbenema, kui näeb, et on kannu põhjani joonud. Saanud käsu vaadata, kas jook on juba küllalt soojenenud, torkas Jacob sellesse kraadiklaasina nimetissõrme ja teatas, et siider on juba parajalt soe, tõstis siis kannu ning, kuna lambakarjus Oak oli võõras, püüdis viisakusest hõlsti hõlmaga kannu põhja alt tuhka vähemaks pühkida.
„Anna karjusele puhas kann,” ütles linnasekuivataja käskivalt.
„Ei – pole vaja,” väljendas Gabriel tõrjuvalt oma tagasihoidlikkust. „Ma ei pelga kunagi puhast mustust, kui ma tean, mis liiki mustus see on.” Kannu võtnud, rüüpas ta sellest tolli jagu või natuke enam ning ulatas siis kannu järgmisele mehele. „Ma ei taha kunagi teistele nõudepesemisega tüli teha, sest siin elus on niigi tööd küllaga,” jätkas Oak natuke ladusamalt, kui oli üle saanud hingetusest, mida suurest nõust joomine vahel põhjustab.
„Mõistlik mees,” tähendas Jacob.
„Tõsi mis tõsi!” sõnas elav noor mees, üks kuhja juures olnud meestest – Mark Clark, üks neid lõbusaid ja meeldivaid vennikesi, kellega on teel olles mõnus kohtuda, koos klaasikest võtta, aga kelle jookide eest tuleb ka kahjuks maksta.
„Ja siin, karjus, on suutäis leiba ja sinki, mille perenaine saatis. Koos suupistega läheb siider paremini alla. Sinki ära väga kõvasti näri, karjus, sest ma pillasin selle siia tulles teel maha ja see võib liivane olla. Aga see on puhas mustus ja me kõik teame, mis see on, ja sina, karjus, ei paista just eriti valiv olema.”
„Õige – seda ma pole,” kinnitas Oak sõbralikult.
„Kui sa hambaid päris kokku ei hammusta, et tunne sa liivateri hamba all. Ah, mida kõike läbi sõrmede vaatamisega ei või ära teha!”
„Nii see on, mehed.”
„Ah, ta on täpselt nagu ta vanaisa – tema vanaisa oli ka säärane mees,” ütles linnasekuivataja.
„Joo, Henry Fray – joo,” ütles suuremeelselt Jan Coggan, kes, kui kann hakkas järjekordselt temani jõudma, pooldas joodava suhtes Saint-Simoni17 kombel võrdse jagamise põhimõtteid.
Jätnud sel hetkel mõtlikult kaugusse vaatamise, ei öelnud Henry joogist ära. Ta oli juba üle keskea mees alati tõstetud kulmudega, kes oli veendunud, et maailm on halvasti korraldatud, ning ta vaatas kannatajapilguga oma kuulajatest läbi sellele maailmale, nagu see tema kujutluses paistis. Oma nime kirjutas ta alati „Henery” – ning jäi sellele kirjutamisviisile kindlaks. Kui mõni kooliõpetaja möödaminnes söandas märkida, et teine „e” on ülearune ja vanamoodne, sai ta vastuseks, et „H-e-n-e-r-y” oli nimi, mille ta oli ristimisel saanud ning millest ta ei loobu – tema jaoks olid erinevused kirjaviisis seotud isikuomadustega.
Isand Jan Coggan, kes oli kannu Heneryle ulatanud, oli laia punase näoga mees kelmika helgiga silmades. Tema nimi oli ilmunud Weatherbury ja naabervaldade abieluregistrites isamehena ning peatunnistajana lugematutes viimase kahekümne aasta abieludes, ta täitis ka põhilise ristiisa rolli varjatult lõbusatel ristsetel.
„Lase käia, Mark Clark – lase käia. Vaadis on veel küllalt,” lausus Jan.
„Jah – seda ma teen, see on mu ainus arstirohi,” vastas isand Clark, kes, Jan Cogganist kakskümmend aastat noorem, liikus sama rahva hulgas. Pakutud jookide eest tõi ta lõbusust kõigile pidudele.
„Kuule, Joseph Poorgrass, sa pole veel lonksugi võtnud!” ütles isand Coggan häbelikule mehele ruumi tagaseinas ning ulatas siidrikannu tema poole.
„No on tagasihoidlik mees!” hüüatas Jacob Smallbury. „Aga ma olen kuulnud, Joseph, et sa ei söanda meie noorele perenaisele isegi otsa vaadata!”
Kõik vaatasid kaastundliku etteheitega Joseph Poorgrassi poole.
„Ei – ma polegi talle peaaegu kordagi otsa vaadanud,” ütles Joseph naeratades ning tõmbus rääkides kössi: ilmselt tundis ta oma tagasihoidlikkuses, et liigselt silma paistab. „Ja kui ma teda nägin, siis ma muudkui punastasin!”
„Vaene mees,” sõnas isand Clark.
„Mehe puhul on see imelik,” tähendas Jan Coggan.
„Jah,” jätkas Joseph Poorgrass, kelle häbelikkus, mida ta oli enda puuduseks pidanud, nüüd, kus see oli teistes huvi äratanud, teda mõnuleva rahuloluga täitis. „Kui ta minuga rääkis, siis ma aina punastasin.”
„Ma usun sind, Joseph Poorgrass, sest me kõik teame, et sa oled väga häbelik mees.”
„Vaeseke, meesterahva juures on see segav omadus,” lausus linnasekuivataja. „Ja nagu me teame, oled sa sellega juba kaua hädas olnud.”
„Jah, poisipõlvest saadik. Ka mu ema võttis seda tõsiselt. Aga midagi ei aidanud.”
„Kas sa kunagi ei katsunud inimeste sekka minna ja sellest üle saada, Joseph Poorgrass?”
„Oh, ma katsusin igasuguste inimestega. Mind viidi Greenhilli laadale ja suurele lõbusale tsirkuseetendusele, kus poolpaljad naised püsti hobuse seljas ringis ratsutasid, aga see ei aidanud põrmugi. Ja siis pandi mind abiliseks naiste keeglirajale, mis asus Casterbridge’is Tailor’s Armsi kõrtsi taga. See oli kohutavalt patune töökoht ja veider paik vooruslikule mehele. Ma pidin hommikust õhtuni seisma ja inimestele näkku vahtima, aga sellest polnud kasu – see ei parandanud mind karvavõrdki. Punastamine on olnud meil suguseltsis juba mitu inimpõlve. Minu õnn on see, et ma veel hullemini ei punasta.”
„Tõsi jah,” lausus Jacob Smallbury ning hakkas asja üle sügavamalt järele mõtlema. „Võib küll öelda, et sul oleks võinud veelgi halvemini minna, aga isegi nüüd on see sulle suureks hädaks, Joseph. Sest vaata, karjus, see, mis naise juures on kena, on temasuguse vaese mehe jaoks takistuseks.”
„Õigus,” nõustus Gabriel, mõtetest ärgates. „Mehe jaoks on see üsna kehv asi küll.”
„Jah, ja lisaks on ta veel väga kartlik,” sõnas Jan Coggan. „Kord oli ta hilise õhtuni Yalbury orus töötanud ja natuke võtnud ja eksis koduteel Yalbury metsas ära, oli ju nii, isand Poorgrass?”
„Ei-ei, seda ära küll räägi!” hüüatas tagasihoidlik mees, püüdes naeruga oma erutust varjata.
„– Ta oli täiesti nõutu,” jätkas isand Coggan ükskõikse ilmega, andes mõista, et nagu aeg oma rada kulgeb, peab ka lugu jätkuma ega tohi ühestki inimesest hoolida. „Ja kui ta keset ööd hirmunult ja puude vahel teed leidmata edasi liikus, hüüdis ta „Uu, uu!” Üks öökull puu otsas hõikas juhuslikult samuti „Uhuu!” nagu öökullid ikka, mõistad, karjus,” (selle peale Gabriel noogutas) „ja Joseph ütles värisedes: „Mina olen Joseph Poorgrass Weatherburyst, härra.””
„Ei-ei – see on juba liig!” ütles kartlik mees, kes oli äkki südikaks muutunud. „Ma ei öelnud härra. Ma võin vanduda, et ma ei öelnud „Joseph Poorgrass Weatherburyst, härra.” Ei-ei, mis õigus, see õigus, ma ei öelnud linnule härra, sest ma teadsin väga hästi, et seal sel öisel ajal ühtki härrasmeest ei hõika. „Joseph Poorgrass Weatherburyst,” – see oli kõik, mida ma ütlesin, ja ma poleks ka seda öelnud, kui ma poleks eelnevalt vürtsitatud meenapsi joonud… Oli isegi hästi, et lugu nii lõppes.”
Mehed jätsid vaikselt kõrvale küsimuse, kummal õigus oli, ning Jan jätkas mõtlikult:
„Sa oled ikka üks arg vend, Joseph. Kord jäid sa LambingDowni värava taha, oli ju nii?”
„Oli küll,” vastas Poorgrass, otsekui oleks