hiljem, kui kõik olid juba püsti ja minema asutasid, tormas Fray tagasi. Ähvardavalt sõrmega viibutades suunas ta oma paljutähendava pilgu huupi kellelegi näkku, juhuslikult kuulus nägu Joseph Poorgrassile.
„Mis viga, mis sul viga, Henery?” küsis Joseph, tagasi põrgates.
„Mis juhtus?” pärisid Jacob ja Mark Clark.
„Töödejuhataja Pennyways – töödejuhataja Pennyways, seda ma arvasin, seda ma arvasin.”
„Mis, kas ta tabati varguselt?”
„Varguselt jah. Lugu oli nii, et pärast kojujõudmist läks neiu Everdene uuesti välja, et vaadata, kas kõik on korras, nagu ta alati teeb, ja tuppa tulles nägi, kuidas töödejuhataja Pennyways aidatrepist alla tuli, pool vakka otra kaenlas. Ta tormas mehele kallale nagu kass – niisugust poisilikku tüdrukut annab otsida – see jääb muidugi meie vahele?”
„Muidugi – muidugi, Henery.”
„Perenaine tormas talle kallale ja lõpuks, kui neiu Bathsheba lubas teda mitte karistada, tunnistas ta, et oli kokku viis kotti vilja varastanud. Noh, nüüd on ta farmist välja visatud, aga küsimus on, kes nüüd töödejuhatajaks saab.”
Küsimus oli nii tõsine, et Henery pidi selle peale suurest kannust jooma, kuni põhi selgesti paistma hakkas. Veel enne, kui ta siidrikannu lauale tagasi oli pannud, tormas veelgi suurema hooga sisse Susan Talli noor mees. „Kas te olete juba kuulnud uudist, millest kogu küla räägib?”
„Kas töödejuhataja Pennywaysist?”
„Seda teist uudist?”
„Ei – me ei tea midagi!” vastasid teised ning puurisid pilgud Laban Tallisse, nagu tahaksid nad tema sõnu juba huultelt tabada.
„No on vast õuduste õhtu!” pomises Joseph Poorgrass kätega veheldes. „Mu vasak kõrv lõi nii kõvasti pilli, et see võis lausa mõrtsukatööd tähendada, ja ma nägin harakat, pahaendeliselt ainult ühte.”
„Fanny Robin – neiu Everdene’i kõige noorem teenija, on kadunud. Viimased kaks tundi on nad tahtnud uksi lukustada, aga teda pole koju ilmunud. Aga nad ei tea, kuidas magama minna, et teda mitte ukse taha jätta. Nad poleks nii mures, kui poleks märganud, et tüdruk oli viimased paar päeva tujust ära olnud, ja Maryann arvab, et vaene tüdruk on vägivaldse surmaga oma elu lõpetanud.”
„Oh – tules – tules!” kostsid sõnad Joseph Poorgrassi huultelt.
„Ei – ta on enda uputanud!” arvas Tall.
„Või on enda isa habemenoaga tapnud!” pakkus välja Billy Smallbury, eredalt üksikasju kujutledes.
„Noh – neiu Everdene tahab enne magamaminekut meist mõne mehega rääkida. Juhtum valitsejaga ja nüüd tüdrukuga on perenaise päris endast välja viinud.”
Mehed kiirustasid kõik mööda teed farmeri maja poole peale vana linnasekuivataja, keda uudised, tulekahju, vihm ega äike ei suutnud oma urust välja meelitada. Kui teiste sammud vaibusid, istus ta uuesti tagasi ning jätkas oma punaste, ähmaste silmadega tulle vaatamist.
Magamistoa aknast meeste pea kohalt välja kummardunud Bathsheba pea ja õlad paistsid ähmaselt, salapäraselt valges rüüs.
„Kas teie hulgas ka minu mehi on?” küsis ta erutunult.
„Jah, preili, isegi mitu,” vastas Susan Talli mees.
„Ma tahan, et kaks või kolm teist homme hommikul külas küsiksid, ega keegi Fanny Robini nimelist tüdrukut pole näinud. Tehke seda vaikselt: paanikaks pole veel põhjust. Ilmselt läks ta minema siis, kui me kõik tulekahju ümber olime.”
„Vabandust, preili, aga ega tal külas ühtki austajat olnud?” küsis Jacob Smallbury.
„Ma ei tea,” vastas Bathsheba.
„Säärast asja pole me küll kuulnud, preili,” kinnitasid kaks või kolm meest.
„See pole ka tõenäoline,” jätkas Bathsheba. „Sest kui tal oleks mõni austaja olnud, siis oleks see ka siin majas käinud, kui ta oleks korralik mees olnud. Kõige imelikum asi tema kadumise juures – tegelikult ainus asi, mis mulle tõsiselt muret teeb – on see, et Maryann nägi, kuidas ta majast üksnes tubastes tööriietes välja läks – isegi mütsi polnud tal peas.”
„Palun vabandust, preili, te tahate siis öelda, et noor naine ei läheks kallimaga kohtama ilma ennast üles löömata,” tähendas Jacob oma minevikukogemustele mõeldes. „Tõsi see on, preili.”
„Minu meelest oli tal mingi komps käes, ehkki ma seda hästi ei näinud,” kostis naisehääl ühest teisest aknast, ilmselt Maryanni toast. „Aga siin tal ühtki poissi polnud. Tema poiss elab Casterbridge’is ja minu teada on ta sõjaväelane.”
„Ega sa ta nime tea?” küsis Bathsheba.
„Ei, perenaine, temast ta palju ei rääkinud.”
„Ehk saaksin ma seda teada, kui Casterbridge’i kasarmutes ära käiksin,” pakkus William Smallbury.
„Väga hea, kui ta homme tagasi pole, siis mine sinna ja katsu teada saada, kes see mees on, ja otsi ta üles. Ma poleks tema pärast nii mures, kui tal mõnda sõpra või veel elavate kirjas sugulast oleks. Ma loodan, et mõni nurjatu mees pole talle liiga teinud… Ja siis veel see inetu lugu töödejuhatajaga – aga temast ei suuda ma praegu rääkida.”
Bathshebal oli muretsemiseks nii palju põhjusi, et ta nähtavasti ei pidanud oluliseks ühelgi neist pikemalt peatuda. „Tehke siis nii, nagu ma käskisin,” ütles ta lõpetuseks ning sulges akna.
„Ja-jah, perenaine,” vastasid mehed ning läksid minema.
Sel ööl Coggani juures olles keerlesid Gabriel Oakil suletud laugude all kujutlused, need liikusid nagu kiire vooluga jõgi jää all. Öö oli alati olnud aeg, mil ta Bathshebat kõige eredamalt silmade ees nägi, ning pikkadel öötundidel kujutles ta teda hellalt oma vaimusilmas. Harva korvavad kujutlustest saadudud rõõmud magamatusest tingitud vaeva, kuid Oakiga juhtus sel ööl nii, sest ainuüksi Bathsheba nägemise rõõm hajutas mõneks ajaks tema taju suurest erinevusest nägemise ja omamise vahel.
Gabriel tegi ka plaane, kuidas tuua Norcombe’ist ära oma tööriistad ja raamatud. Tema raamatukogu koosnes teostest nagu „Noore mehe parim kaaslane”, „Farrieri kindel teatmik”, „Loomakirurg”, „Kaotatud paradiis”, „Palveränduri teekond”, „Robinson Crusoe”, Ashi sõnaraamat ja Walkingame’i „Aritmeetika”, ning ehkki see ta raamatute valik väike, oli ta sellest hoolika lugemisega rohkem teadmisi ammutanud kui nii mõnigi paremate võimalustega inimene riiulitäitest raamatutest.
ÜHEKSAS PEATÜKK
Farmi härrastemaja. Külaline. Poolik pihtimus
Päevavalguses oli Oaki äsja leitud perenaise, Bathsheba Everdene’i elumaja klassikalise renessansiajastu algusse kuuluv hall ehitis, ning nagu sageli, võis selle mõõtmetest juba esimesel pilgul järeldada, et tegemist oli kunagise mõisahoonega väikese maavalduse keskel, see ei kujutanud endast enam kindlapiirilist omandit ning sulas ühte mujal elava mõisniku maadega, mis koosnesid mitmest säärasest tagasihoidlikust maavaldusest.
Maja esikülge kaunistasid üleni kivist rihveldatud pilastrid ja korstnad katusel olid tahveldatud või sambakujulised, mõne ehiskattega katuseviilus ja muus üksikasjas võis näha gooti stiili sugemeid. Pehme pruuni sambla padjad katsid pleekinud sametina katusekive ja madalate kõrvalhoonete katuseräästast paistsid mägisibulad. Maja eesuksest sõiduteeni viivat kruusatatud jalgteed palistas kahelt poolt samuti sammal – siin oli see hõbedaselt roheline, pähklipruuni kruusa paistis vaid jala või kahe laiuselt jalgraja keskel. See ja kogu unine õhkkond maja ees vastukaaluks elavale sagimisele maja taga tekitas kujutluse, et seoses farmpidamisega oli maja oluline eesmärk muutunud, maja oli teinud kannapöörde ning vaatas nüüd tahapoole. Sääraseid tegevusest tingitud pöördeid, kummalisi moondumusi, tõelist tardumust võib sageli täheldada nii hoonetes – üksikutes ehitistes – kui ka tänavates