õhkas Liddy, seda mõttes täpselt kujutledes. „Aga te ei tahtnud teda?”
„Ta polnud minu jaoks küllalt hea.”
„Kui meeldiv võib olla põlastavalt vastata, kui enamik meist, nagu mulle paistab, on õnnelikud, kui saavad „Aitäh” öelda. „Ei, härra – ma olen teist parem,” või „Ei, härra, mu nägu on väärikamatele huultele suudelda.” Aga kas te armastasite teda, preili?”
„Oh ei. Aga ta üsnagi meeldis mulle.”
„Kas ikka veel?”
„Muidugi mitte – mis sammud need on, mida ma kuulen?”
Liddy vaatas tagumisest aknast õuele, kus nüüd pimeduse saabudes värvid olid tuhmunud ja ähmaseks muutunud. Tagauksele lähenes vonklev meesterodu. Kõik reas olijad lähenesid majale otsustavalt ühel nõul nagu ketis tulevad meritünnikud, mis, ehkki muidu erinevalt toimivad, teostavad kogu perekonnas ühte tahet. Nagu tavaliselt, olid mõned lumivalgetes purjeriidest ning mõned valkjas-pruunides hõlstides – randmetel, rinnaesisel, seljal ja käistel vahvelmustris kaunistused. Meeste taga tuli kaks või kolm paksude taldadega jalanõudes naist.
„Vilistid tulevad meile kallale21,” lausus Liddy ning surus nina vastu aknaklaasi, nii et selle ots valgeks läks.
„Hea küll, Maryann, mine alla ja hoia neid nii kaua köögis, kui ma enda riidesse panen, ja siis juhata nad minu juurde suurde elutuppa.”
KÜMNES PEATÜKK
Perenaine ja mehed
Pool tundi hiljem ilmus Bathsheba, korralikult riides, Liddy saatel suure vana elutoa ülemisse otsa ning avastas, et mehed olid istunud pikale kastiga pingile ja kõrge korjuga pingile toa teises otsas. Ta istus laua äärde ning, sulepea käes ja purjeriidest rahakott enda kõrval, avas arveraamatu. Rahakotist valas ta välja väikese hunniku münte. Liddy istus tema kõrvale ning hakkas õmblema, pidas aeg-ajalt vahet ja vaatas ringi või võttis eesõigustatud inimese ilmega mõne poolesovrinise enda eest laualt ning silmitses seda nagu kunstiteost, ilmes vähimatki soovi seda rahana kasutada.
„Enne, kui me alustame, mehed, tahan ma teile kahest asjast rääkida,” teatas Bathsheba. „Esimene asi on see, et ma lasksin töödejuhataja varguse pärast lahti ja otsustasin ilma töödejuhatajata jätkata, kõigega iseenda pea ja käte abil toime tulla.”
Üllatusest ahmisid mehed kuuldavalt õhku.
„Teiseks tahan ma teilt küsida, ega te midagi Fannyst kuulnud ole.”
„Ei midagi, preili.”
„Kas te olete selleks midagi teinud?”
„Ma rääkisin farmer Boldwoodiga,” seletas Jacob Smallbury. „Koos tema ja kahe teise mehega kammisime läbi Newmilli tiigi, aga ei leidnud sealt midagi.”
„Ja uus lambakarjus käis Sokupea kõrtsis Yalburys, arvas, et ehk ta on sinna läinud, aga seal polnud keegi teda näinud,” ütles Laban Tall.
„Kas William Smallbury käis Casterbridge’is?”
„Ta läks sinna küll, aga pole veel koju jõudnud. Lubas kella kuueks tagasi olla.”
„Praegu on kolmveerand kuus,” ütles Bathsheba kella vaadates. „Ta peaks varsti tulema. Niisiis” – ta heitis pilgu arveraamatusse – „kas Joseph Poorgrass on siin?”
„Jah, härra – see tähendab, preili,” vastas mees. „Mina olengi Poorgrass.”
„Ja kes sa siin oled?”
„Enda meelest mitte keegi. Mis teised minust arvavad, seda ma ei oska öelda, eks nad ise räägivad.”
„Mida sa farmis teed?”
„Aasta ringi olen vedude peal. Külviajal lasen künnivareseid ja varblasi, aitan seatapmise juures, härra.”
„Palju sulle?”
„Palun mulle üheksa šillingit ja üheksa penni ja vale poolepennise asemel õige poolepennine, härra – see tähendab, preili.”
„Õige. Siin on sulle lisaks veel kümme šillingit, väike kingitus, kuna ma siin uus olen.”
Bathsheba punastas kergelt selle avaliku lahkuse üle, ning Henery Fray, kes oli tema tooli poole nihkunud, kergitas kulme ja tõstis sõrmi, et oma väikest imestust avaldada.
„Kui palju ma sinule võlgnen – mehele seal nurgas – mis su nimi on?” küsis Bathsheba.
„Matthew Moon, preili,” vastas imelik kogu, kelle riiete sees ei paistnud suurt midagi olevat, ning kelle varbad, kui ta lähemale astus, polnud suunatud otse ettepoole, vaid sisse- või väljapoole, kui mees oma lööberdava kõnnakuga liikus.
„Kas sa ütlesid Matthew Mark? – räägi kõvemini – ma ei söö sind ära,” ütles noor farmer sõbralikult.
„Matthew Moon, preili,” parandas Henery Fray tema tooli tagant, kuhu ta oli enda nihutanud.
„Matthew Moon,” pomises Bathsheba ning pööras oma särava pilgu arveraamatule. „Nagu ma aru saan, on sulle kirja pandud kümme šillingit ja kaks ja pool penni.”
„Jah, preili,” lausus Matthew häälega, mis meenutas tuule sahinat kuivanud lehtedes.
„Võta oma palk ja kümme šillingit. Nüüd järgmine – Andrew Randle. Ma kuulsin, et sa oled siin uus mees. Miks sa eelmisest farmist ära tulid?”
„P-p-p-p-p-pal-pal-pal-palun, preili, p-p-p-p-p-pal-pal-palpal-palun preili, palun pr-, palun, pr-”
„Ta on kokutaja,” seletas Henery Fray poole häälega, „ja nad saatsid ta minema, sest ainsal korral, kus ta selgesti rääkis, teatas ta maaomanikule, et ta hing on tema enda oma, ja ütles ka teisi nurjatuid asju. Vaielda ta oskab, preili, sama hästi kui teie või mina, aga korralikult rääkida ei oska mitte üks põrm.”
„Andrew Randle, võta oma raha – tänada võid mind päeva või kahe pärast. Temperance Miller – ah, ja veel teinegi, Soberness – vist mõlemad on naised.”
„Jah, preili, siin me oleme,” kõlas vastus kiledalt ühel häälel.
„Mis tööd teie teete?”
„Meie töötame viljapeksumasina juures ja punume heinast köisi ja peletame minema kukkesid ja kanu, kui nad teie seemnete kallale lähevad, ja paneme käsitsi maha varaseid ja hilisemaid söögikartuleid.”
„Jah – saan aru. Kas nende naistega võib rahul olla?” küsis Bathsheba tasakesi Henery Fraylt.
„Oh preili – ärge parem üldse küsige! Lodevate elukommetega naised – nii liiderlikud, kui üldse olla võib!” oigas Henery endamisi.
„Mine ja istu.”
„Mida, preili?”
„Mine ja istu.”
Tagaseinas istuv Joseph Poorgrass nõksatas ning ta huuled tõmbusid järsku kuivaks, kui ta nägi Bathshebat käskivalt rääkivat ja Heneryt nurka pugevat.
„Nüüd järgmine. Kas sina, Laban Tall, jääd edasi minu juurde tööle?”
„Kas teie või ükskõik kelle juurde, kes mulle hästi maksab, preili,” vastas noor abielumees.
„Õigus – mees peab millestki elama!” ütles üks naine tagaseinast, kes oli äsja puutaldadega klobistades sisse tulnud.
„Kes see naine on?” küsis Bathsheba.
„Ma olen tema seaduslik naine,” jätkas hääl kindlamalt ja kõvemini. Ehkki naine ise väitis, et on kakskümmend viis, nägi ta välja kolmekümnene ning teda oleks võinud ka kolmekümne viieseks pidada, tegelikult oli ta nelikümmend. Erinevalt mõnest äsja abiellunud naisest ei näidanud ta teiste ees välja õrnust oma mehe vastu, vahest selle pärast, et tal seda näidata polnud.
„Või nii,” ütles Bathsheba.