sugulane, kes polnud meie varasemast lubadusest teadlik ning me ei pidanud piinlikult selgitama, miks meil oli vaja jälle just sellesse netipunkti tulla.
Paarikümne minuti pärast lahkusime ja istusime päevinäinud Range Roverisse. Olime oma varasema jutu juba unustanud ja pidime minema koju õhtust sööma.
Mohammed keeras maasturi kõnniteelt välja neljarajalisele tänavale, nagu neid on kõikjal Bagdadis. Kui olime paar minutit sõitnud, hakkas Mohammed tihti tahavaatepeeglisse kiikama. Tavaolukorras on peegel küll viimane koht, kuhu Bagdadis sõites vaadata. Linna liikluskaoses tuleb ikka ainult ette vaadata, et mitte kedagi alla ajada või lasta endale otsa sõita. Möödus veel paar minutit. Mohammed keeras ringteelt teise tänavasse ja lisas gaasi.
„Kuhu me sõidame? Me pidime koju minema,” uurisin Mohammedilt, kui märkasin, et keerasime vales suunas.
„Teen väikse ringi,” teatas Mohammed külma rahuga ega selgitanud rohkem midagi.
Kui olime taas pöörde teinud, tundus asi juba veider.
„Mis lahti?”
„Ma ütlesin, et ei ole vaja sinna kohvikusse minna,” lausus Mohammed. „Kogu tee kohvikust siiani on üks BMW meil kannul sõitnud. Vaatame, kas ta tuleb veel järele,” ütles ta ja keeras järsult peatänavalt autolaiusele konarlikule teele.
Bagdad on talutav ja sõidetav ainult peatänavatel. Nendelt keeravad ära kitsad aguliteed, mida ääristavaid maju ümbritsevad vähemalt kahemeetrised kivimüürid. Need teed on tavaliselt asfalteerimata, mõnikord osaliselt üles kaevatud, kõikjal on prügihunnikud, roiskuv solk ja nõgised lapsed selle sees mängimas. Sellised räpased vahetänavad on nagu saarekesed neid ümbritsevate peatänavate vahel. Olenevalt linnaosast varieerub ka nende mustusetase ja tee seisukord.
„Kas sa ikka tead, kuhu sa sõidad?”
„Ära muretse, ma tunnen siin iga nurgatagust.”
Nii see tõesti oli, Mohammed oli ideaalne kaaslane Bagdadis liikumiseks. Ta oli seda korduvalt tõestanud. Ka nüüd.
„Shit!” sisistas Mohammed, kui olime mõnikümmend meetrit kuumaastikul hüpeldes kihutanud. „BMW tuli meile järele.”
See ei saanud enam juhus olla. Tõmbasin turvavöö kinni, sest Rover tegi vägevaid õhulende, kui Mohammed teda sügavatest aukudest läbi piitsutas. Lõin pea mitu korda vastu lage ära.
„Võta relv!” kamandas Mohammed ja tõmbas istmiku alt püstoli. Välkkiire liigutusega tõmbas ta kuuli rauda ja ulatas CZ mulle. „Kui lähemale jõuavad, pista pea aknast välja ja tulista. Nad peavad nägema, et me oleme ka relvastatud.”
Ahah! Pista pea aknast välja ja tulista…
Kuid Mohammedi nägu ei jätnud mingit kahtlust, et ta seda tõsiselt ei mõelnud.
„Arvad, et asi on nii hull?”
„Ma ei arva midagi, aga kuidas sulle endale tundub?”
Mohammed kihutas üliosavalt. Range Rover on masin, millega saaks ilmselt Kuul ka sõidetud. Mohammedi valitud tee oli ainuõige, sest meie järel kihutanud BMW polnud mõeldud mullahunnikutes sonkimiseks.
„Mother fuckers!!” hõiskas Mohammed. „Seisma jäid!”
BMW ilmselt ei saanud sellel teel enam liikuda, sest isegi Roveri jaoks oli see katsumus.
Hetk hiljem keeras Mohammed järgmisse tänavasse ja siis järgmisse ja järgmisse ja…
See oli tõeline labürint, milles Mohammed eksles. Kui jõudsime ühele peatänavaist, mõistsin, kuidas mul oli Mohammediga tema linnatundmise pärast vedanud.
Mõnda aega vait olnud Mohammed vaatas kissis silmadega mulle otsa ja hakkas naerma. „Noh, said nüüd inimröövlite kogemuse! Ha-ha-haaa!” lagistas ta hammaste välkudes. Nagu mul seda kogemust vaja oleks läinud…
Ta võttis sigaretihoidjast pooliku sigari ja süütas selle põlema. „Anna püstol nüüd tagasi,” ütles ta ja tõmbas jälle välkkiire liigutusega kuuli rauast välja.
„Lollid jobud! Tulete mind BMW-ga taga ajama,” suurustas Mohammed.
„Aga kui sa poleks aguliteele keeranud, mis siis oleks olnud?”
„Aga ma keerasin, mis seal arutada.”
„Arvad, et mind taheti röövida?”
„Ei, nad tahtsid sind niisama sõidutada!” viskas Mohammed nalja ja lõkerdas naerda. „Täna teeme peo ja joome ennast täis,” lisas ta hetke pärast. Ilmselt oli see „seiklus” siiski ka palju näinud Mohammedile mõjunud. Ta polnud usklik, karsklane ega ka teab mis suur viinamees, kuid ma polnud varem näinud, et ta end nii kergendatult tunneks, kuigi olime isegi hullemas olukorras olnud.
Sel õhtul tegime tõesti peo. Rääkisime veel korduvalt, mida tundsime ja mõtlesime, kui kuul rauas, gaas põhjas ja adrenaliin veres pulbitsemas, elu eest kihutasime. Ja et me tundsime hirmu ka, eriti tagantjärele meenutades. Kohtusin Mohammediga umbes aasta hiljem Liibanonis Beirutis ja veel sellelgi korral jätkus põgenemisest juttu.
Kõik see juhtus 2004. aasta juulikuus kolmanda reisi ajal Iraaki. Kriisi- või katastroofipiirkondade reisid algasid aga 2003. aasta augusti alguses, kui fotograaf Raigo Pajulaga esimeste Eesti kirjutava pressi ajakirjanikena ligi viis kuud kestnud Iraagi sõja keskele sattusime. Nii esimesel kui ka järgmistel üksi ette võetud reisidel oli palju vedamist, pimedat õnne, närvikõdi, lollust, verd, hirmu, veidrusi, naeru… Tundub, et õnne oli siiski kõige rohkem. Loodetavasti ei anta seda jao pärast ning varud pole lõppenud.
Sõdurite kaitse all või mitte
August 2003. Kui kolleeg Jaanus Piirsalu tegi jutuks, et keegi Eesti Päevalehe uudistetoimetusest võiks Iraaki sõita, ei olnud see ettepanek minu kõrvadele. Töötasin toimetajana ja kirjutamisest olin juba mõnda aega kõrval olnud. Need minutid, mis Jaanuse kiri meilboksis seisis, olid närveldavad, kuid tagantjärele vaadates oli otsus sellest ettepanekust kinni hakata igati õige.
Nüüd, mitu aastat hiljem, olles palju kriisipiirkondades komandeeringus käinud, mõistan, kui vähe tegelikult selle reisi iseloomu endale ette kujutasin. Asi pole ainult teadmistes maa ja kultuuri kohta, keeleoskuses, varustuses, kaasavõetavas rahahulgas jms. Oli hulk pisiasju, mis olid palju tähtsamad ja mida ei osanud eelnevalt arvestada.
Kuidas leida inimesi, kes sind aitavad ja keda sa saaksid usaldada? Kuidas olla kindel, et nad sind nii-öelda maha ei müü? Kuidas teada, et sa kogemata ei tee tegemist „vastaspoolega”, kes selle kuuli pähe põrutab ja maantee äärde viskab, nagu seda Iraagis kümneid ja kümneid kordi oli tehtud. Või see pea jagu lühemaks võtab. See oli üks kolleeg Tarmo Õuemaa kunagisi nalju enne minu teeleasumist: Ivar, ära siis pead kaota! Eks kõnekäänuna oli sel lausel rohkem mõte sees. See üsna väike oht oli Iraagis olemas, seda enam, et me ei liikunud sõjaväelaste eskordi saatel. Eskort oleks kaasa toonud hoopis teised ja ehk veelgi suuremad ohud.
Teel Jordaania piirilt Bagdadi tuleb mööda kõrbeliiva ring teha vaid ühes paigas. Muidu on tee väga heas korras.
Teel Bagdadist Tikritisse sattusime USA sõjaväekonvoi peale. Meie auto suruti relvadega ähvardades kahe sõidusuuna vahelisele haljasalale, kus lõputult pika veokiterodu möödumist oodates kulus paarkümmend minutit.
Eskordi puudumine võib tunduda küll ohtlik, kuid tegelikult on asi vastupidi. Mulle meeldib pikalt Afganistanis elanud ja töötanud ajakirjaniku Õnne Pärli sissekanne tema netipäevikus „Kabuli päevik”. See iseloomustab hästi sama olukorda, mis valitses ka Iraagis.
„…Kui ma parajasti pead murran, mida koju kaasa pakkida, saan kõne EPL-i ajakirjanikult Holgerilt. Tund hiljem on neli eksklusiivset külalist – eesti ajakirjanikku – ukse taga. Kui nad õue astuvad, on raske tõsiseks jääda: Kabulis kuulivesti ja kiivriga ringikõndiv ajakirjanik on ikka liig mis liig. Seep see on, kui sõite ei