Iraaki sisenemisest ja halvemal juhul ka viimaseks elumärgiks üldse.
Millegipärast ei soovinud ma enda visiitkaarti sinna panna – tundus halva endena. Järgmine kord Iraaki sõites sai seda siiski tehtud. Osalt ka kohvikuomaniku pärast, kes ilma midagi selgitamata laua juurde saabus, kleeplindi välja võttis ja mu kaarti küsis. Ilmselt oli see komme juba poolkohustuslikuks muutunud. Sai talle see antud, kuigi olen suhteliselt ebausklik ja see jättis paha tunde.
Pärast lühikest sõitu möödusime endisest piiripunktist, mida enam ammu ei kasutatud. Iraagi diktaator Saddam Hussein kinkis Jordaania kuningale Husseinile sadu ruutkilomeetreid maad ja uus piiripunkt asus vanast kohast ligi 70 km Iraagi suunas. Saddami suuremeelne tegu oli tänuavaldus Jordaaniale toetuse eest Iraagi-Iraani sõjas.
„Kus see Estonia asub?” küsis Jordaania piirivalvur läbi klaasseina ja muigas üleolevalt. Püüdsin talle seletada, kuid see oli lootusetu. Joonistasin sõrmega rasvasele klaasile kaardi kontuurid, näitasin, kus on Venemaa, Soome, Rootsi… „Kas see on Ameerika lähedal?” lausus ta seepeale ja lõi siis käega, sest ilmselt mõistis mu arusaamatut nägu nähes oma mitte just väikest eksimust.
Jordaania piiritsoonist pääsesime lihtsalt.
Täpselt päikesetõusu ajal ületasime piiri. Jumaldan päikesetõuse kõrbes, esimeste kiirte punased toonid on kaunid.
Meie seitsmest-kaheksast autost koosnev karavan kihutas Bagdadi poole. Asfalttee oli heas korras. Mo sõnul ehitasid tee sakslased ja selle üks kilomeeter läks maksma miljon dollarit. Tõesti ei tea, kas seda oli palju või vähe, kuid kallis ja korras nägi tee välja küll.
Keerasime peateelt kõrvale. Muutusime hetkeks ettevaatlikuks – miks on vaja otse kõrbesse sõita? Mo rahustas, et peab ostma kütust, kuid kokkuhoidlik juht Ahmed ei tahtnud bensiinijaamast osta – liiga kallis. Odavat kütust sai tavaliselt bensiinijaama ümbrusest paari kilomeetri raadiuses, kus tegutses Mo sõnul nii-öelda jordaanlaste bensiinimaffia. „Kurat, meie anname neile peaaegu niisama kütust ja nemad müüvad seda meile suure vaheltkasuga tagasi,” pahandas iraaklane Ki. Täpselt nii see käiski. Saime oma bensiini, kuid siiski ametlikust jaamast, sest salaärikad olid tol päeval miskipärast kadunud.
Sõitsime üksteise järel, siis kõrvuti, lehvitasime naaberautos sõitjatele, juhid ajasid läbi lahtise akna juttu ja viskasid nalja. Vahel tundus, nagu oleksime olnud turismireisil, kuid selle mõtte katkestasid tankidega puruks sõidetud teepiirded, raketitabamuse saanud bussivrakid, puruks lastud viadukt… Viimane oli ainuke koht, kus pidime tegema väikese ringi mööda tuhkpeene liivaga kõrbe. Elevust tekitas ühe punase Ferrari põlenud vrakk tee ääres. Mo teadis rääkida, et iraaklased varastasid selle Saddami poja Uday garaažist, kus oli ülikalleid autosid üle tuhande! Võibolla ta küll liialdas, aga mine tea. Vargad sõitsid Ferrariga ringi ja kui bensiin otsa sai, jätsid luksusauto tee äärde ja panid põlema. Arulage. Aga samas, mis sa ikka selle silmatorkava sportautoga seal keset sõda teed, kui üsna suure tõenäosusega see kas ära varastatakse, auklikuks tulistatakse, tankiroomikute alla aetakse või pagan teab, mida kõike sellega veel juhtuda võib.
Me lausa lendasime Bagdadi suunas. Tihti 200 kilomeetrit tunnis, mõlemas suunas kolmerajalisel maanteel kaasautodega pidevalt kõrvuti, vahel kiirendasime ja ajasime teistel eest ära, siis tegi sama mõni teine maastur. Eriti turvaline see ei tundunud. Raigo keeras aeg-ajalt akna alla, pistis pea koos fotoaparaadiga välja ja pildistas tagumisi autosid. „Hull mees!” oli autojuht Ahmed üllatunud, sest 200-kilomeetrise tunnikiiruse juures tahtis tuul pea otsast ära kiskida.
Uinusime. Umbes 50 kilomeetrit enne Bagdadi teatas unisust ja kõhuvalu kaevanud Mo, et kõik on okei – pääsesime äsja läbi kõige ohtlikumast kohast, kus võis oodata relvastatud rünnakut. Ta oli nutikas, et sellest paigast meile enne ei hinganud ja lasi rahulikult magada. See vähendas närvipinget.
Paik, millest möödusime, oli Fallujah – ohtlikem paik enne Bagdadi, hiljem pidasid Ameerika merejalaväelased ja õhuvägi seal metsikuid lahinguid. Lähiajalugu mäletab vähe kordi, kui USA merejalaväelased on pidanud kohalike turmtule all põgenema. Fallujah’s oli see nii, kuid mitte kauaks, sest superjõud sõitis linnast lõpuks ikkagi üle.
Pärastlõunaks olime tolmuses Bagdadis ja manööverdasime sadade tuhandete pisut lömmis autode keskel. Linn tundus ühtlaselt hall. Või õigemini ei teagi, mis ebamäärast tooni see tundus olevat, midagi kollaka-hallikasegust.
See, mis väljas toimus, oli sõna otseses mõttes jube – auto akent avada ei saanud, sest kuum õhk lausa põletas nahka. Tuul võimendas kuumust veelgi, täpselt nagu Eestis külmaga – 30kraadine pakane on talutav, kuid tugeva tuulega tahab nina peast ära kukkuda ja kõrvad krepp-paberina murduda. Bagdadis oli sama, ainult külma asemel oli kuumus.
Me olime Bagdadi sattunud kõige halvemal ajal. Hiljem kuulsime hotellis, et iraaklased olid ka ise sellise ilmaga püsti hädas. Aastaid polnud siin nii palav olnud – kraadiklaas näitas 57 kraadi varjus! See oli midagi kirjeldamatut. Ei osanud isegi pakkuda, kui palju võis kuuma olla veel päikese käes. See oli peaaegu talumatu ja nii valusat kuumust ei oleks uneski oodanud, kuigi teadsime Jordaaniast lahkudes, et Ammani pisut üle 40-kraadise temperatuuriga võrreldes on Bagdadis palavam.
Linn tundus esmapilgul rahulik, kui ta seda temperamentsete elanike tõttu üldse kunagi olla sai.
Reis oli lihtsam kui kartsime. Risk tasus end ära – tundmatud „mafioosod” osutusid sõbralikeks kaaslasteks. Asi võttis veelgi parema pöörde, kui Mo teatas, et on valmis meid kogu Bagdadis viibimise aja oma autoga ringi vedama ja tõlkimisel aitama. Muidugi mitte tasuta. Seda sõna Bagdad ei tundnud.
Hotellis koos vilistava papagoi ja piinatud pärdikuga
Valisime Raigoga Bagdadis elamiseks Al-Fanari hotelli, mida soovitas meile Ivar Heinmaa. Sellel hotellil olid kirjelduse järgi kõik need omadused, mis ka meile sobisid. Maja asus täpselt turvatsooni ääres, kuid sellest siiski väljaspool. Üle tee asuvad televaatajatele tuttavad Palestine’i ja Sheratoni hotell olid need paigad, kus peamiselt peatusid muu maailma ajakirjanikud ning ärimehed. Palestine’i hotelli tegi eriliseks ka see, et selle esimesel korrusel paiknes meediagigandi CNN saatekeskus. CNN oli nii mõjuvõimas, et selle kaitset korraldas tavaliste eraturvafirmade asemel Ühendriikide armee. Kohe Tigrise jõe kaldal kõrguvaid Sheratoni ja Palestine’i ümbritsesid okastraadipuntrad, betoonplokid, kolm-neli rasketanki Abrams, mõned Hummeri sõidukid, hulk turvamehi ja sõjaväelasi. Meie hotell jäi küll täpselt sellest piiramisrõngast välja, kuid „torud” olid siiski lähedal. Siis ei osanud me veel midagi arvata sellest, kas ameeriklaste läheduses on turvaline või pigem just vastupidi.
Ehkki teoorias meie jaoks ideaalne, sai Al-Fanarist aga paariks ööks meie piinalava, tõeline põrgu – nagu oleks vanakuradi katlas istunud.
Hotelli Palestine kaitsev tank. Pildistatud kõrval asuva hotelli Al-Fanar aknast.
Vaade Tigrise jõele ja Bagdadile hotelli Palestine 17. korruselt.
Algul tundus Al-Fanar olevat igati kodune elamiskoht. Fuajee diivanil sai vaadata televiisorit, suhelda teiste välismaalastega, samas oli restoran ja … papagoi. Registreerimislaua kõrval puuris istuv suur ja värviline suleline vaatas targalt külalistele otsa ja ootas, et keegi temaga suhtleks, sest ega ta olnud mingi tavaline papagoi. Ikka jutulind. Ma polnud kunagi kuulnud, et papagoi suudaks selliseid hääli teha. Ta oskas kassi kombel näuguda, koera moodi haukuda, viskas vahele sõnu ja isegi lauseid – ilmselt olid külastajad ja hotellitöötajad temaga vesteldes liiale läinud, papagoi sõnavara oli hirmutavalt suur. Ta tegi järele ka telefonihelinat ja mis kõige hullem – vilistas sajal eri moel. Vilistamine oli linnu suurim miinus. Ning seda kippus ta tegema siis, kui keegi talle tähelepanu ei pööranud. Seda aega ikka jätkus. Raigoga restoranis süües käis meile närvidele, kui keegi kogu aeg läheduses vilistas nagu kunagine kuulus eesti laulja Artur Rinne. Tema oli tuntud kunstvilistaja ja ega papagoi viletsamini hakkama saanud, kuid iga asi olgu omal ajal ja väikeses koguses.
Peale papagoi oli fuajees