seetõttu nädal aega sõjaväebaasis, kus on võimatu normaalse (st erapooletu) ajakirjaniku kombel töötada.
Igatahes on ajakirjanikel suurepärased läbirääkimisoskused. Neil õnnestub veenda oma kuulikindlates maasturites istuvaid turvasid, et neid lubataks – ilma militaarvarustuseta – Chicken Streetile jalutada. Vastasel juhul ma keeldun giidiks kaasa minemast. Oleks tõesti ohtlik hoida end inimeste lähedusse, keda esitletakse potentsiaalse sihtmärgina: kuulikindlates vestides ringi kõndivate VIP-idena. Meie tutvusringkonnas on vaid üks inimene, keda olen kuulivestiga näinud – see on ameeriklaste konteinerlaagris elav sõjaväelise auastmega veterinaar…”
Leian samuti nagu ka Õnne Pärl, et ajakirjanikul pole mõtet otsida kontakti kohalike inimestega, loota näha nende tõelist palet ja elu ning saada tõepärast kirjutamismaterjali, kui istud ainult sõduritega ühes autos, kiiver peas ja kuulivest seljas. Sellega oled ennast juba määratlenud ja suhtled inimestega „tugevama” poole pealt. Seegi kogemus tuleb saada, kuid materjal, mis sel moel omandatakse, on ühekülgne ja moonutatud.
Nii eestlaste kui ka ameeriklastega suhtlemine Iraagis tõestas veenvalt, et nad teavad sellest riigist vaid seda piskut, mis sõjaväelaste nn infobrošüürides kirjas ja mida enne Iraaki saatmist põgusalt on õpetatud – seda kõike oli haletsusväärselt vähe. Okupandid suhtuvad kohalikesse alati okupantidena, nimetagu nad ennast kelleks tahes ja rääkigu poliitikud sõdurite eest rahvale mida iganes. Sõdurid suhtuvad liigagi sageli Iraagi rahvasse kui potentsiaalsesse ohuallikasse, milleks neil on osalt õigus, kuid millega liialdades muutuvad nad julmadeks ja tihti ülbeteks jõupositsioonilt suhtlevateks „rambodeks”.
Kui „rambode” lugusid minnaksegi otsima, siis miks mitte, kuigi ma ei mõista ajakirjanikke, kes lähevad juba eelnevalt teada jõupositsioonilt lugu kirjutama või väära teavet edastama. Kui soovitakse näha maad ja inimesi sellistena, nagu nad on, pole asjakohane juba eos end ajakirjanikuna laibastada. Iraagi inimestest saab kirjutada nende keskelt, mitte soomustatud Hummeri istmelt.
Fotograaf Raigo Pajulal on kuldaväärt sugulane, rindeoperaator Ivar Heinmaa. Ta oli varem Iraagis käinud ja tema oli see, kes tõestas, et sõjakoldes saab ka nii tööd teha, kui liigud vabalt rahva seas. Ivari põgus ülevaade elust Iraagis andis julgust.
Ivar on väga palju kordi tõestanud, et ajakirjanik jääb ellu ka kuulide alla minnes, olgu see siis Tšetšeenias, Iraagis, Aafrika mässuliste juures, Balkanil või mujal. Need kirjatsurad, kes ütlevad, et sõduritega koos lonkimine on ellujäämiseks hädavajalik, peaksid veel kord mõtlema. Tõlkigu Eestis ameeriklaste propagandauudiseid, sest pole mingit mõtet minna suure summa eest ise kohapeale samasuguseid lugusid kirjutama.
Hakkasin reisi ette valmistama ligi kaks nädalat enne väljasõitu. Õppisin islami ja Iraagi ajalugu, koostasin marsruudi, lugesin uudistekanalite ja ajalehtede artikleid, otsisin internetist täpseid kaarte.
Tuli otsustada, mis riigi kaudu Iraaki sõita. Valida oli kahe kõige usaldusväärsema maa vahel. Need olid Kuveit ja Jordaania. Kuna Ivar Heinmaa soovitas Jordaaniat, jäi valik sellele, sest pealinna Ammani oli Eestist lihtne lennata ning viisa sinna sai lennujaamast, ilma et oleks pidanud saatkonnaga mässama.
Et Jordaanias asjad hõlpsamini kulgeks, võtsin Eestist ühendust Ammanis elava palestiinlase Ala’ga, kelle kontaktandmed sain üsna juhuslikult netist. Ala leidmine oli paljude veidrate ja õnnelike juhuste jadas esimene. Olen talt ka hiljem palju abi saanud.
Abivalmis, minust pisut noorem loomaarst Ala leidis hotelli, Iraaki viiva auto ja oli muidu ka toeks. Hilisemates väliskomandeeringutes olen käitunud samamoodi – otsinud juba Eestist asukohamaal kedagi, kellega tutvust sobitan, oma plaanidesse pühendan. See säästab tohutult aega, mida reisil on vähe, sest iga päev on kallis. Ei maksa unustada, et iga reisi taga on tööandja, kes selle kõik kinni maksab. (Eesti meediaoludes võib juhtuda nii: mida rohkem kulutad, seda suurem on tõenäosus, et järgmist reisi ei tule, kuna tööandja peab väljaminekut liiga suureks.) Kohalikult inimeselt saab ka varakult teada, mida täpselt on ees oodata, kuhu sõita, milliseid teid kasutada, kui palju raha kaasa võtta jne.
Igatahes alustasime Tallinnast reisi Iraagi poole, teadmata selle riigi hetkeolukorrast rohkemat kui maailma uudistekanalid olid edastanud. Kui palju sellest uskuda, seda ei osanud meile Eestis keegi öelda. CNN-i vaadates polnud sellegipoolest vaja olla Einstein, et taibata USA propaganda suurt osa uudiste sisus.
Propaganda ja salapärased Eesti sõdurid
Kajastamise seisukohalt on suur vahe, millisel ajahetkel ajakirjanik sündmuskohale saabub. Ameerika Ühendriikide õhurünnakud algasid 20. märtsil 2003. Meie jõudsime Raigoga kohale 9. augustil. Suurejooneliselt alanud invasioon ja selle võidukas kajastus läänemaailma meedias oli jõudnud selleks ajaks punkti, kus otsene lahingutegevus oli küll lõppenud, kuid sõda oli võtnud pöörde, mis okupantidele sugugi ei meeldinud. Võõrsõdurid hukkusid peamiselt maanteeäärsete isevalmistatud lõhkekehade plahvatustes, see oli hiiliv sõjategevus. Algne sageli hurraa-vormis edastatud meediapilt edukast välksõjast oli muutumas igapäevase sissisõja kajastamiseks, mille osaks olid pommirünnakud, hukkunud, naftajuhtmete sabotaažiaktid jne.
USA hoidis Iraagis töötavaid ajakirjanikke raudses haardes, koolitades neid enne invasiooni algust, lubades vägedega kaasas käia vaid valitud nägudel. Reporterid olid selle eest „tänulikud” ning kajastasid armeelt saadud teavet piinliku järjekindlusega kui lõplikku tõde. Tollal USA uudistekanaleid jälginud inimesed mäletavad ehk, kuidas telemeediagigantide reporterid koos USA sõduritega soomukite turjal mööda kõrbe Bagdadi poole sõitsid ning nõretavat propagandaloba ajasid. Piinlik oli.
Veel piinlikum oli vaadata Saddam Husseini kuju mahavõtmist Bagdadi kesklinnas. Kui kohalikud rääkisid Iraagis mulle 2003. aastal, et see suurejooneline ettevõtmine, kus iraaklased koos „vabastajatest” sõduritega kuju pikali tõmbasid ning sõbralikult koos juubeldasid, oli alatu lavastus, siis ei pidanud ma kuuldut ehk kõige tõesemaks jutuks. Kahtlane tundus see asi küll, aga eks propagandat ja valet tuli ju mõlemalt poolt. 2008. aastal nägin suurepärast prantslaste tehtud dokumentaalfilmi „Sõda teleekraanil” (2006), mille autorid ameeriklaste jabura ja isegi diletantliku lavastuse ametlikult põrmustasid. See film oleks pidanud avama ka kõige naiivsema inimese silmad, kes on USA riigi juhtkonda ja armeed pidanud usaldusväärseks, inimsõbralikuks ja ausaks demokraatia eksportijaks.
Eks mindki püüdis armee reisi ajal raamidesse suruda. Õnneks oli neil seda väga raske teha, sest ma ei elanud nendega ühe katuse all ega sõltunud neist, vaid külastasin väeosi pisteliselt. Sõdurielu kirjeldamiseks veetsin paaril korral väeosas järjest mõne päeva ja läksin siis tagasi hotelli või Mohammedi juurde.
Minu ja Raigo ülesanne oli esimese Eesti meediaväljaandena rääkida, kuidas saavad Iraagis hakkama Eesti sõdurid. See oli peamine, kuna tollal valitses meie kaitsejõudude peastaabis arusaamine, et kõik sõdureid puudutav on riigi ja sõdurite enda asi, ning avalikkus sai vaid näpuotsaga antud teavet. Tollal ilmusid sealsest elust vaid teated stiilis: Eesti kaitseväelased jätkavad teenistust Bagdadi äärelinnas Abu Ghuraybi turu piirkonnas, vahejuhtumeid pole olnud… Ühelgi Iraagis viibival kaitseväelasel polnud nime, nende käekäigu kohta keelduti teavet jagamast. Eesti lehtedes polnud selleks ajaks eestlastest ilmunud ühtegi fotot, samal ajal kui näiteks Läti sõdurite paraadfoto koos nimedega oli nagu meie üle irvitamiseks lehtedes. Mitte et meil olnuks eesmärk eestlased fotole saada, aga meid hämmastas see tohutu saladuseloor ja hämamine, mida kaitsejõudude peastaabist tuli. Peamine seletus oli selline: sõdurid ja nende lähedased ei taha, et kaitseväelaste isikud oleks kõigile teada. Et neid ei hakataks pärast koju saabudes tülitama jne. Aeg läks edasi ja sõdurpoisid ei pidanud enam end „varjama” – kas siis keegi tülitas neid nii, et segas nende elu? Ei ole kuulnud.
Eesti sõdurid veokikastis.
Eestlased Bagdadi äärelinnas operatsioonil.
Lööge internetis www.youtube.com-i otsingusse „Estonia”, „Estonian soldiers” või muud seesugust. Leiate fotoülevaateid