on aeg tõestanud, et peastaabi toonane käitumine oli põhjendamatu ning rohkem kui üks kord pidid ajakirjanikud kaitsejõudude avalike suhete töötajate tegevuse üle pehmelt öeldes imestust tundma. Aga eks just see oligi põhjus, miks kaitsejõudude teavitusosakonna ülem, major Peeter Tali valiti 2003. aastal Eesti aasta pressivaenlaseks. Lähim konkurent samale tiitlile oli kaitsejõudude juhataja Tarmo Kõuts. Ka see näitab, et kaitsejõudude avalikkuse ja meediaga suhtlemises oli suuri vigu.
Niisiis oli meie esimene ülesanne Iraagis rääkida Eesti avalikkusele võimalikult palju, kuidas sõduritel läheb, mis tingimustes nad elavad, mida arvavad neist ameeriklased, kus nad patrullivad… Patrullimise paigast räägiti juba siis legende. Abu Ghuraybi piirkond, mis kohalike sõnul tegelikult ei kuulunud administratiivselt Bagdadi linna juurde, oli ohtlik paik, kus asus turg. See oli tüüpiline araablaste kauplemispaik – kärarikas, ülerahvastatud, räpane. Seal eestlased patrullisidki. Kuidas nad seda tegid, seda me Iraaki vaatama läksimegi.
Meid piiras Iraagis peastaabi nõue, et lehte ei satuks ühegi sõduri pilt, millel on äratuntav nägu. Nii ilmuski augusti lõpus Päevalehe 24-leheküljene eriväljaanne, kus fotodel oli kõigil Eesti sõduritel kas mask ees, nende näod olid hägustatud või oli neid pildistatud selja tagant. Ma ei tea, et mõnes teises lääneriigis oleks kunagi midagi sellist tehtud. Õnneks ajapikku olukord muutus ning juba sama aasta detsembris teise reisi ajal võis kõiki vabalt pildistada ning sõdurid said nimed ja auastmed.
Olime Raigoga enne reisi ärevil, sest mõlemal puudus sõjapiirkonna kogemus. Tegelikult polnud ju praktiliselt ühelgi Eesti ajakirjanikul sõjakogemust, vaid rindeoperaator Ivar Heinmaa oli sellist tööd teinud.
Kuna Iraagis valitseb augustis metsik palavus, ostsime endale kõrberiided ja jalanõud. Tõenäoliselt oli neist natuke kasu ka. Oleksime kasutegurit paremini mõistnud, kui oleksime vahepeal kandnud tavalisest riidest pükse, särke ja sokke, aga ega eriti aru küll ei saanud, et kõrberõivais „jahedam” oli, sest päevast päeva ligi 60 kraadi käes kisub pildi ikka eest ära. Neil hetkedel tundsin kaasa sõduritele, kes paksus vormiriides (mis tollal polnud veel üldsegi spetsiaalselt kõrbepiirkonna jaoks valmistatud), kuulivesti, maski, kiivri ja kinnastega (kindaid oli vaja selleks, et automaadi päikesest tulikuum teras käsi ei põletaks) seda kuumust kannatasid. Kõvad mehed.
Kuumus põhjustas reisidel palju viperusi. Näiteks Raigo fotoaparaat ei tahtnud korralikult töötada ja filmirullid kippusid sulama. Raigol oli kaasas nii tavaline peegelkaamera kui ka digiaparaat, millega ta vaheldumisi pildistas. Raigo hoidis filmirulle autos konditsioneeri augu ees, et oma tööd päästa.
Kuumust ja sellega hakkama saamist pean üheks kogemuseks, mida ma poleks kunagi osanud pidada tähtsaks ja äramärkimise vääriliseks. Kuid märgin selle ära, sest see oli pidev võitlus iseendaga. Väljend „tappev palavus” sai Iraagis selge tähenduse ja kirjutan sellest edaspidi veel.
Sõjapiirkonnas reisivate reporterite lahutamatu „töövahend” peaks olema elukindlustus. Sellega oli meil aga halvasti. Raigo tõstatas tööl probleemi, kuid pakutud lahendus oli üsna halb. Eestis pole tänaseni ühtegi kindlustusfirmat, kes kindlustaks elu neil, kes lähevad sinna, kus vihisevad kuulid, lõhkevad pommid ja lõigatakse päid maha. Üsna loomulik, sest riskitase on kõrge ning raha väljamaksmise võimalus suur. Ega maailmaski neid kindlustajaid peaaegu ole, tean praegu vaid üht. Ma ei mäleta enam, mis firma meid lõpuks kindlustas, kuid see ei olnud Eesti ettevõte. Peadirektor Aavo Kokk vist leidis oma tutvuste kaudu kindlustaja, kuid see just palju ei julgustanud. Kirjutasime alla paberile, mis küll kindlustas elu suurele summale, kuid tingimustes olid sees punktid, mis peaaegu välistasid võimaluse, et see oleks meie surma korral lähedastele välja makstud. Näiteks tuli vältida olukordi, mis oleksid meie elu ohtu seadnud. Huvitav, kuidas sõjapiirkonnas vältida ohtlikke olukordi?! Tegelikult rikkusime lepingupunkte juba siis, kui üle Iraagi piiri sõitsime, ning kui meiega oleks midagi juhtunud, poleks seda raha välja makstud. Aga vähemalt mingi kindlustus meil oli.
Raske oli kodust lahkuda ka seepärast, et ma ei teadnud, mida sellest arvab mu tütar Ronja, kes oli siis viieaastane. Selles vanuses lapse sisse ei näe ja ma ei teadnud, mida ta oli Iraagist kuulnud. Kas ta mõistis, kuhu läksin? Kas ta kartis, oli mures? Telerist võis ju iga päev näha uudiseid Iraagist. Midagi head ta sealt kuulda ei saanud.
Mul oli Iraagis kaasas satelliittelefon, millega sain üsna piiramatult rääkida, sest lisasime telefoni andnud firma pisikesed reklaamid Iraagist kirjutatud artiklite juurde – tegime bartertehingu. Satelliitkõned olid hirmkallid, aga võimalusel helistasin koju iga päev. Mäletan, kui raske oli Ronjaga vestelda, sest kõne oli viivitusega ja laps ei saanud hästi aru, miks pikad pausid sisse jäävad. Tundsin Ronjast hirmsasti puudust ja ennast ka süüdlasena, sest kartsin, et ta siiski mõistab väga hästi, millises paigas viibin.
Eriüksusega lennukis teel Jordaaniasse
Oma esimese kokkupuute Iraagiga saime Frankfurti-Ammani lennukis.
Lennukis oli palju vabu kohti ja palju araablasi, kuid kohe jäid silma siilisoengutega erariietes mehed. Nad sisenesid lennukisse eraldi teiste reisijate vahel, ei rääkinud kordagi üksteisega, kuid nende aeg-ajalt ristuvaid pilke jälgides sai hoobilt aru, et nad tundsid üksteist. Käis mingi arusaamatu peitusemäng.
Minu kõrval istus süsimust sportliku kehaehitusega mees. Tal oli seljas umbes samasugune paljude taskutega vest nagu Raigol. Sellist kannavad tavaliselt palavates maades rändajad ja tihti ka ajakirjanikud – mugav riietusese, mille taskutesse saab paigutada kõik tööks vajaliku.
Mehel oli kaasas must seljakott, jalas lihtsad matkapüksid. Ta ei suhelnud kellegagi, jõi paar õlut ja suikus unele. Justkui tavaline rännumees.
Mõni tund enne Ammani jõudmist ajas igavus meid vestlema.
„Ahhaa, Eestist! Ja-jaa,” kordas ta teadjalikult. Et kuhu lendame? „Iraaki,” vastasin.
Mehe silmad venisid suureks. Kui ta kuulis, et oleme ajakirjanikud, muutus ta pisut tõrjuvaks, kuid leebus, kui olin meile mõlemale hankinud stjuardesside ruumist õlled (oli öö ja suur osa reisijatest magas ning stjuardessid puhkasid samuti).
Uurisin naabrilt, mis ta ise teeb ja kuhu sõidab, kuid vastus oli nii klišeelik, et ajas naerma. Musta mehe sõnul oli ta ärireisil. Rääkisin siis talle oma tähelepanekutest lennukis viibivate erariietes meeste kohta. Tundsin ennast nagu Punamütsike, kes uurib teki alla pugenud hundilt, miks tal nii suured hambad on.
„Sul on täpipealt samasugune kott nagu neil teistel meestel.”
„Teil kõigil on täpselt ühesuguse lõikega soengud.”Tõesti olid kõik kantpead…
„Miks te püüate pingsalt käituda nii, et kõik arvaksid, nagu te ei tunneks üksteist?”
Selle peale pahvatas mustanahaline mehemürakas juba naerma.
„Kas see on nii selgelt aru saada?” küsis ta imestunult. „Ja me püüdsime olla võimalikult märkamatud.”
Küsimusele, kuhu kamp ilmselgelt Ameerika sõjaväelasi lendab, otsis mu naaber vastust ja ütles siis – Lähis-Itta. Oleks ka imelik, kui Ammani lennukile istunud reisijad sõidaksid mujale kui Lähis-Itta.
Oli üsna selge, et ameeriklased sõidavad Iraaki ja mees enam seda ka ei varjanud, sest see oleks olnud juba lapsik. Nende tiim koosnes kümmekonnast mehest. Mu naaber ütles, et on 38-aastane ja käinud paljudes kriisikolletes, kus USA oli kuidagi osaline olnud. Ei tulnudki meelde, palju neid kordi siis olla võis. Sellisele kirjeldusele vastasid ka tema kaaslased. Tegemist oli kogenud sõjaväelastega, mitte kahurilihaga. Uurisin veel, kas meestel oli eriülesanne, et nad niimoodi varjatult tsiviillennukiga lendasid, kuid sellele mees ei vastanud. Loomulikult.
Hiljem olen siiski mõelnud, et tegemist polnud USA sõjaväelastega. Pigem olid nad endised Ühendriikide sõjaväelased ning töötasid Iraagis hoopis mõne turvafirma alluvuses. Turvafirmasid oli seal palju ning nende töötajad olid kõik endised professionaalsed sõjamehed. Nende pakutav teenus oli palju parem kui USA üksuste koosseisulistel sõduritel ning neile