mida teha hunniku sularahaga, mis meil kaasas oli? Ääriveeri uurisime, kuidas hotellis turvalisusega on ja kas kuskil on ka seif. Hotellitöötaja vaat et peaaegu nõudis, et me raha tema kätte annaksime. Ta kinnitas, et neil on turvaline seif kohe sealsamas, kõrvalruumis. Kui me seda aga nägime, oli selle uks pärani lahti ja ruumi tundus olevat pääs kõigil. Come on! Keeldusime.
Panime Raigoga pead kokku ja nuputasime, kuhu oma raha peita. Ei saa ju kõike kogu aeg kaasas kanda. Võib-olla vaiba alla? Ei, sest kui see mõte tuli meile pähe kõige kiiremini, tulevad ka teised esimese asjana selle peale. Padja sisse? Ka liiga lihtne. Leidsime, et parim koht võiks olla väikse koridori kivist lae sisse ehitatud kliimaseade. Raigo otsis välja oma Šveitsi armee taskunoa, keeras lahti umbes pooleruutmeetrise metallvõre ja leidis, et avaus ulatub päris kaugele. Olen sama kohta idamaades reisides edaspidigi kasutanud, sest hotelliteenijad on teinud toas korduvalt liiga innukaid koristamisrallisid, tõstes asju ringi sahtlites, vahel ka seljakotis – kohtades, kuhu neil mingil juhul asja ei ole. Ei saa neid usaldada.
Kui olime end hotelli kolmandal korrusel, akendega turvaala ja Palestine’i hotelli poole jäävas toas sisse seadnud, saabus peagi kohale teenindaja, kes pakkus meile suurt ventilaatorit. Milleks, imestasime. Toas töötas ju kliimaseade. Igaks juhuks siiski võtsime, hiljem selgus, et see päästis meid lõplikust kuumasurmast.
Meie esimene päev Bagdadis tundus seega laabuvat, kuid see kehtis ainult päeva kohta. Vaatasime fuajees BBC uudiseid. Ilmateade näitas Bagdadis 54 kraadi sooja. Kõik vangutasid pead – hullumaja! Hotellitöötaja lisas veelgi õli tulle: „Mehed, tegelikult näitab kraadiklaas varjus 57 kraadi.” Ja naeris meie leemendavaid nägusid vaadates. Iraaklase sõnul olid nad Bagdadis küll südasuvel harjunud 50-kraadise kuumaga, kuid nii kõrget temperatuuri ei mäletanud temagi.
Mis seal ikka teha. Tuli lihtsalt kannatada. Me aga ei teadnud, et tõeline kannatus algab öösel, kuigi temperatuur ehk 10 kraadi võrra langes. Liiga vähe langes…
Kuumarabanduse äärel, märgade linade vahel
Esimese päeva Bagdadis planeerisime sisseelamiseks. Teejuhti meil veel polnud, meid abistada lubanud Mo oli enda sõnul vaba alles alates järgmisest päevast. Arutasime Raigoga, kui suure tõenäosusega Mo ka tegelikult kokkulepitud ajal Al-Fanari hotelli ette saabub. Ega me seda eriti uskunud, sest autosõidu jooksul oli Mo jätnud endast pigem mulje kui suurest jutumehest. Nii me siis veetsimegi suurema osa päevast hotellis, parajalt unised ja tohutust palavusest väsinud. Ja tegelikult puudus meil igasugune ettekujutus, mis järgmisest päevast saab, kui Mo välja ei ilmu. Oleks tulnud hakata teejuhti otsima, et jõuda Eesti sõdurite juurde, kes paiknesid Bagdadi eeslinnas Abu Ghuraybis.
Kõrbealadel saabub pimedus kiiresti, seda ka suvel. Pärast augustipäikese loojangut kella 19-20 vahel läheb sisuliselt kohe ka pimedaks, mistõttu valmistusime Raigoga juba üsna varakult magamiseks. Pimedusega leevenes kuumus vaid pisut, sest päike küll enam ei kütnud, kuid kahjuks oli ta juba oma töö päeva jooksul ära teinud ning energia akumuleerinud.
Vedelesime Raigoga oma voodites. Metsikult palav oli, ehkki kliimaseadme õrnalt jahe tuuleiil pisut olukorda leevendas. Ka keset tuba jalal seisev suur ventilaator töötas meie kasuks, ent seda kõike jätkus hetkeni, mil kogu Bagdadi kesklinn mattus pimedusse. Pimedus ja vaikus…
Ventilaatori ja kliimaseadme tekitatud tuule kadumisega hakkas ka temperatuur drastiliselt tõusma. Higi voolas niigi, kuid minuti jooksul muutusime saunas sulavateks vahakujudeks – vedelikku pahises kõikjalt lausa ojadena.
„Mis kurat!” nähvas Raigo vihaselt, kuna olime spetsiaalselt küsinud, kas kliimaseade hotellitoas töötab. Ja saanud kindla jahvastuse. Töötaski, aga… Aga ainult siis, kui elektrit oli. Loogiline. Bagdadis oli ööpäeva jooksul mitu kolme-nelja tunni pikkust elektrikatkestust, mis olid nii-öelda ametlikud, kui keegi elektrijaamas kangi tõmbas ja linna toiteta jättis. Seda kõike seepärast, et linna lähistel asuv elektrijaam töötas nafta ja gaasiga, mida maailma ühes suuremas naftariigis nüüd äkki nappis!
Minuti või paari pärast hakkas akna tagant kostma metsikut möirgamist. Elektrikatkestustega harjunud linnas oli pea igal majal oma elektrigeneraator. Hotellidel olid need mikrobussi mõõtu. Need ja paljud teised väiksemad eramajade generaatorid alustasid tööd peaaegu ühel ajal kõikjal linnas. See tekitas äärmiselt valju müra ja paiskas õhku mustad heitgaasipilved, mille hais lämmatas. Nüüd oli tunda, et Iraak on naftariik…
Kui kogu seda generaatorite töös hoidmiseks kulunud kütust oleks kasutatud elektrijaamas, oleks elektrikatkestused tõenäoliselt ära jäänud ja generaatorid asjatud. Aga ei, milleks lasta raha tuulde – inimestelt tuleb kütust müües raha kätte saada ning siis väita, et elektrijaama tarbeks kütust ei jätku. Aga müümiseks jätkub… Eks tegelikult olid Bagdadi tanklates metsikud järjekorrad ja ju seda kütust siis oligi vähe, kuid kuidagi need sajad tuhanded generaatorid tööle saadi ja naftat selleks kusagilt leiti.
Hotelli generaatori käivitumine tõi leevendust ainult niipalju, et toas hakkas keerlema kuum õhk, mida liigutas ventilaator – mingisugune vool generaatorist ikkagi saadi. Kliimaseade aga vaikis ja temperatuur oli magamiseks talumatu. Hotellitöötajalt saime teada, et nende generaator suudab anda toidet küll lampidele ja ventilaatoritele, kuid kliimaseadmetele mitte. Ja nii jäigi.
Lamasime leemendavate lestadena voodis. Püüdsin olla liikumatu, et mitte tunda oma märga ja kuuma keha. Ventilaator huugas, kuid kasu sellest polnud. Õhk oli toas liiga kuum.
Ma pole mitte kunagi rohkem oma elus kuumuse käes niimoodi piinelnud. Kuum polnud mitte ainult õhk. Kuumad olid kivipõrandad – sõna otseses mõttes kuumad, sest päevane ligi 60-kraadine palavus oli kõikjale akumuleerunud –, kuumad olid kiviseinad, ja seda isegi hotelli koridoris, kus polnud ühtegi akent, kust päike oleks võinud päeval sisse paista. Panin käe vastu seina ja tõmbasin ehmatusega ära – nii palav oli.
Raigo, va nupumees MacGyver, tuli mõttele, et linad tuleb kraani all märjaks teha ning nende all olles muudab ventilaator niiske pinna kehal jahedaks. Geniaalne! See toimis suurepäraselt. Kuid ainult mõned minutid, mille järel olid linad kuivad. Raigo tormas uuesti vannituppa, et linu niisutada, keeras kraani ja… Kõik. Vett enam polnud. Ilmselt ei töötanud elektrikatkestuse tõttu ka veepumbad. Olime esimeseks linadeniisutamiseks saanud vähese vee, mis oli jäänud torudesse, kuid enamaks seda ei jätkunud.
Ma ei kirjutaks kõigest sellest nii pikalt, kui see poleks olnud nii talumatu. Toas oli tunde järgi umbes 45 kraadi sooja (ja kes teab, võib-olla ka rohkem) ning kõik meie ümber oli umbes sama kuum – linad, põrandad, seinad, ukselingid. Ja kraanist enam vett ei tulnud…
Ainuke võimalus märgi linu saada oli neid joogiveega niisutada. Vett oli meil pudelis kolm-neli liitrit. Kuid seda kulus joogiks öö jooksul ehk sama palju, sest kehast higina kaduv vedelik vajas asendamist. Tegime veel kord linad joogiveega niiskeks, kuid see jäi viimaseks korraks, sest muidu oleksime janusse jäänud. Paar minutit leevendust, ning kõik algas uuesti.
Tõusin ja seisin ventilaatori ees, käed laiali. Ei mingit kasu. Raigol sai mõõt täis, võttis voodimadratsi kaenlasse ja astus rõdule, mille kivist põrand oli veel päevasest päikesest kuum. Sellest hoolimata sättis Raigo end rõdule, lootes kas või mõnele tuulepuhangule, mis keha oleks jahutanud.
Viskasin end voodile ja sain ehk tunniks ajaks sõba silmale. Tõustes oli linadel märja keha laik.
Elekter tuli tagasi hommiku hakul. Pärast tõesti piinarikast ööd olime hommikul arusaadavalt magamata ja paistes, silmad pundunud laugude vahel pilukil.
„Kas teil on pohmell?” küsis hommikul hotelli ukse ees oma Range Roveri maasturiga peatunud Mo ja naeris. Ilmselt jätsime just sellise mulje – ärajoonud parmud, kes on öö otsa tinutanud. Oh, oleks see vaid nii olnud. Rääkisime Mo’le ja Ki’le meie õuduste ööst. Mehed naersid südamest. „Welcome to Baghdad!” teatas Mo.
Ega Mo ja Ki öö meie omast paremini möödunud. Mo maja generaator oli rikkis ning ka nemad nautisid suvise Iraagi parimaid hetki. Mo sõnul magasid nad Ki’ga aias tekkidel, kuid