närustes riietes noormehe, talle sealjuures obadusi jagades. Me ei mõistnud, mis toimub ja miks täiskasvanud mehed noorukit peksavad ja mõnitavad. Kolm meest lohistasid poisi kõrvalruumi ja sulgesid ukse. Mõne aja pärast tiriti verine nooruk toast välja ja vandeseltslaslikud mehed tõukasid ta sõimu saatel kõnniteele pikali. Poisile oli see ilmselt ükskõik või oli ta oma elus hullemaid hetki üle elanud – ta kargas püsti, haaras maast kive ja hakkas nendega hotelli fuajee maast laeni ulatuvaid aknaid pommitama, ise sõimates. Mehed jooksid taas välja ja püüdsid poissi kinni nabida, kuid ta taandus ning loopis kive kaugemalt. Lõpuks noormees lahkus, nähes ilmselt ka ise oma vastuhaku mõttetust.
Meie küsimuse peale selgitasid hotellitöötajad oma käitumist. Poiss oli nimelt püüdnud varastada mingit generaatori elutähtsat jubinat, kuid jäi vahele. See oli Bagdadis ränk pahategu – töökorras generaator oli väga väärtuslik ja selle kahjustajaid tabas see, mida me nägime. Ja poisil oli veel hästi läinud, sest miski ei takistanuks ka nooruki kaela kahekorra väänamist.
Seadusi Bagdadis sel ajal polnud. Üksikuid politseinikke võis küll ristmikel näha, kuid neid ei kartnud keegi. Tihti lasti nad lihtsalt maha, kui nad püüdsid liiga palju pead tõsta. Tõsijutt – sel ajal juhtus Bagdadis tihti, et keegi tõmbas autos tuki välja ja lennutas politseinikule kuuli pähe. Oma järgmisel reisil kogesin samasugust suhtumist ka Mohammedilt. Ta sõitis tema peale karjunud liikluspolitseinikule varvastele ja sõimas teda. Politseinik jäi meie taha ristmikule, silmad maas ja suu lukus. Nii juhtus, kui polnud seadusi ja karistajaid ning kõik tundsid ennast karistamatult.
Vahejuhtumi järel hotelli jõudnud Mo’ga saime kokkuleppele, et ta on meile iga päev abiks. Meie kartus, et mees üldse välja ei ilmu, osutus õnneks asjatuks. Aga võib ka aru saada, miks Mo meid aitas. Sõjaolukorras püüdsid kõik kasu lõigata kust vähegi võimalik, sest-öelda tavalise tööga raha teenimine oli suhteliselt asjatu ettevõtmine. Päev Mo kaitse all ringisõitmist läks meile maksma 100 dollarit, kuid iga sent sellest tasus end ära. Me polnud küll nii suurte kulutustega arvestanud, kuid ootamatuste vältimiseks olime eelarvele lisanud tagavararaha, mis kulus marjaks ära.
Mo polnud loll, järgmiste külaskäikude ajaks oli ta oma hinda tõstnud ning küsis juba 150 dollarit päevas. Kaabakas. Aga ega valikut olnud ja täpselt nii ta mulle ka ütles: „On sul mõni teine nii hea teejuht võtta? On sul valikut?” Igatahes teenis Mo mu reisidega endale varanduse, mida ta usinasti ka kulutas.
Kui Mo’ga hotelli ees vestlesime, tormas meie selja taha üks poiss, kelle hirmunud silmadesse oli valgunud veri. Teda aeti kaigastega taga. Üks tagaajajaist tormas kartmatult meie juurde ja hakkas poissi ühest jalast kinni hoides minema lohistama. Pikali kukkunud abitu nooruk klammerdus mu jala külge ja karjus. Ründaja tiris poissi edasi ega teinud väljagi. Kui olukord juba üsna totra ja jõhkrana tundus, käratas hiiglane Ki midagi araabia keeles. Igatahes sellest piisas ning poiss jäeti rahule.
„Kui õhtul hotelli tulete, siis ärge siin uljalt ringi liikuge, näete isegi, mis siin tänavatel toimub,” hoiatas Mo.
Esimese kahe päeva kogemused andsid juba mingi ettekujutuse, milline seadusetus ja vägivald Bagdadis valitses.
Bagdadi tänavail pakuvad kaupmehed müügiks jääd, mis on suvises leitsakus hädavajalik kraam. Jääkamakaid saetakse sealsamas väiksemaks, purustatakse ning pannakse autos olevasse termoskasti.
2003. aasta augustis kaotas Iraagi dinaar iga päevaga oma väärtust. Tänavatel vahetati raha suurtes pakkides ning keegi seda ei lugenud – raha hoopis kaaluti.
Kuulipildujatoruga silmitsi
Meie esmane ülesanne Bagdadis oli leida üles Eesti kaitseväelaste rühm Estpla-7. Teadsime ainult, et nad patrullivad kuskil Abu Ghuraybi turu piirkonnas. Kus täpselt nende väeosa asub, sellest polnud meil aimugi. Kuid nagu ikka – kui oled hädas, tuleb loota õnnele.
Sõitsime Mo Range Roveriga keskusest äärelinna. Mo teadis, kuhu minna, ja tundis teed hästi. Kihutasime nagu pöörased. Suured magistraalid olid kõige ohtlikumad, sest põhiliselt just nende äärde jätsid vastupanuvõitlejad isevalmistatud lõhkekehi. Nendega püüti tol ajal tappa peamiselt just koalitsioonivägede sõdureid ning tabada „kahtlasi” autosid. Mo auto oli kahtlemata „kahtlane”, sest selles istusid kaks välismaalast. Ja Range Rover oli ka auto, mida Bagdadi tänavatel palju ei näinud.
Selle autoga oli üldse üks pull. Mo oli päevinäinud sõiduki üle uhke, hea auto ka muidugi. Aga see polnud ainuke uhkusetundmise põhjus. Nimelt rääkis Mo õhinal, kuidas ta maasturi Saddam Husseini pojalt Udaylt ostis. Nii kallid autod olid Iraagis ainult valitsuse liikmetel või nende sugulastel. Ega ma Mo juttu algul väga uskunud, kuid aja möödudes mu kahtlused kahanesid tublisti. Sellest hiljem täpsemalt.
Mo auto esiklaas oli toonitud ja küljeklaasid peegelkilega kaetud. Sõitsime põhiliselt suletud akendega. Ühelt poolt oli see vajalik selleks, et pääseda palavusest, sest kliimaseade hoidis salongis jahedust. Kuid loomulikult oli tumendatud klaase ja suletud aknaid vaja ka enda julgeolekuks. Istusime väga tihti ummikutes ja kõrval seisvatest autodest jõllitasid meid alati uudishimulikud silmad. Peegelklaasid olid ainult osaliselt peegeldavad ning seetõttu olime vahel mures, ega väljastpoolt autosse vaatajaist mõni liiga ebasõbralik ole. Mo ikka aeg-ajalt hoiatas, et suurel osal inimestel on kaasas relv ning iial ei või teada…
Jõudsime Abu Ghuraybi turu piirkonda. Selle läheduses oli väeosa, mille väravas seisis Ameerika sõdur. Peatusime, et küsida eestlaste kohta. Jätsime auto pisut eemale seisma, et mitte sõduris paanikat tekitada, sest sõdurite jaoks oli iga lähenev auto potentsiaalse ohu allikas. Astusin mehe poole ja lehvitasin talle kaugelt. Sellised situatsioonid olid Iraagis äärmiselt ebamugavad, sest kõik koalitsioonivägede võitlejad suunasid lähenejale alati laskevalmis automaaditoru, olgu ta siis kohalik või välismaalane. Kedagi ei usaldatud.
Näitasin poisile oma pressikaarti ja küsisin eestlaste kohta, kuid ta polnud isegi kuulnud sellisest maast nagu Eesti, mis siis veel Eesti sõduritest rääkida. Ta tundis huvi, kas need talle tundmatud eestlased osalevad tõesti operatsioonis Iraagi Vabadus. Ka hiljem sain teada, et Ameerika sõdurid ei teadnud peale Briti ja Austraalia vägede teiste koalitsiooniriikide kohalolekust suurt midagi. Kes või mis nendega koos Iraaki okupeeris, oli neile teadmata. Aga tühja sellest.
Ka pärast veerandtunnist lähiümbruses ringikihutamist ei jäänud meile ette rohkem väeosi, kust abi otsida. Otsustasime kohalikega rääkida. Mo küsis paaril korral turu juures viibijailt ja oh imet, inimesed teadsid eestlasi. Nad küll ei teadnud, millises väeosas nad asuvad, kuid soovitasid natuke maad eemal asuva väeosa väravast küsida. Ja taas üllatus: esimesed sõdurid, keda seal kohtasime, olid eestlased, kes meid hämmingus nägudega vaatasid.
Jõudsime vahetada vaid mõned laused, kui juurde astus USA major. Tutvustasime end, mees oli väga viisakas ja abivalmis. Selgus, et äsja oli lähikonnas rünnatud USA veokit ning eestlasi oli vaja plahvatuspaika julgestama. Olime Bagdadis viibimise teise päeva hommikul sattunud otse sündmuste keskpaika. Major andis meile loa Estpla-7 veoki järel plahvatuspaika sõita ning nende tegutsemist jälgida. Ajakirjaniku jaoks ei saanud paremat olukorda ette kujutada. Kuid see oleks äärepealt saatuslikuks saanud – elasime üle olukorra, kus arvasin, et hetk hiljem on lips läbi.
Jooksime Mo maasturisse. Ootasime, kuni sõjamasinad – Hummerid ja veokid – meist möödusid, ning võtsime neile sappa.
Sündmuskohal näitasid sõdurid, kuhu me seisma peame jääma. Sadakonna meetri kaugusel tossas kaheksarattaline armeeveok, kõnnitee äärekivid oli laiali pillutatud – selles paigas plahvatas lõhkekeha, mis vigastas juhti ja veokit.
Jälgisime, kuidas sõdurid võtsid piirkonna kontrolli alla. See oli võimas vaatepilt, kuidas Eesti sõdurid tegutsesid nagu märulifilmis. Plahvatus toimus neljarajalisel tänaval, mille sõidusuundi eraldas kõrgete äärekividega ohutusala. Vigastatud veok seisis teisel pool eraldusriba.
Eestlaste ja ameeriklaste segajõud pidid suuremate jõudude kohalejõudmiseni ala kontrollima.