välja koridori.
Trepimademel seisis punt suuremaid poisse. Ilmselt oodati kedagi, sest mõned hilised lõunastajad sõid veel. Martinile paistis, et teda silmitsetakse kuidagi eriti tähelepanelikult. Ta tundis puurivate pilkude all ebamugavust ja vaatas, kas äkki ootajate seas pole juhtumisi mõnd tuttavat. Ei paistnud. Kõik näod olid võõrad. Popid kutid, jõudis Martin mõelda. Pealaest jalatallani firmakates. Sealsamas mõte seiskus.
Nõksti! käis poisi pea taha. Esimesel hetkel ta ei mõistnud, mis toimus. Kas löödi? Siis nägi, kuidas müts, isa kingitud „Adidas” võõra poisi sini-punase jope hõlma alla kadus. Martin libistas kontrollides käega üle pea. Sagris juuksed puudutasid peopesa. „Jookse!” kähistas ta ammulisui vahtivale Margusele ja surus oma trennikoti sõbra kätte. Too lippas uksest välja. Vähemasti makki nad ei saa!
Poistekamp hakkas omavahel poolihääli vestlema, justkui poleks hetk tagasi siin söökla trepikojas midagi juhtunud.
„Andke mu müts tagasi,” ütles Martin mõõdetult-aeglaselt ja imestas isegi, et ta selle nii rahuliku hääletooniga öeldud sai.
„Missugune müts?”
„Oled palliga pihta saanud või?”
„Kuulge, vennal käivad vist kolme ja nelja vahel hood peal.”
Poistejõuk naeris mürinal. Ilkujatest oli moodustunud ring ja Martin lükati selle keskele.
„Anna müts siia!” surus Martin läbi hammaste. Ta polnud argade killast ja teadis, et temalgi on korralikud musklimügarad. „Sina…!” Ta proovis sini-punase jope hõlmu laiali kiskuda. Ent nüüd haarasid Martinist mitu kätepaari ning talle oli selge, et kõigi vastu korraga ta siin ei saa.
„Müramisel pole mõtet. Kelleks sa meid pead? Sa oled kokku juhtunud intelligentsete inimestega.” Kamba juht oli pikk, kuid kleenuke. Ülahuult kaunistas tärkav tume vuntsiviirg. Suured silmad vaatasid lapselikult ja ilma erilise vaenuta. „Ah et mütsi tahad. Mütsist, kahju küll, ei tea me midagi. Aga kui sul on kell, elektronkell näiteks, siis selle võiks küll mõne mütsi vastu vahetada.”
Martinile hakkas kohale jõudma, et asi kipub võtma vägagi halba pööret. Kas see võib tõesti võimalik olla, et jumalast keset päeva, kesklinnas, söökla fuajees, röövitakse sind paljaks? Kus siis muud inimesed on? Keegi ometi peab ju appi tulema. Karju, kutsu abi! Mõistus käskis nii, seda küll. Aga kui oled viisteist ja poiss pealekauba, teeksid kõike muud, kui linnasööklas appi karjuksid.
Martin taganes selg ees. Taganemistee polnud pikk, aken tuli vastu. Juhusliku mööduja pilk poleks tabanud siin midagi iseäralikku: tavaline poistesumm aknaorvas vestlemas. Veel minutit paar – ja ta on ka oma kellast ilma. Kell aga tähendas sadu meetreid peedipõldu, kõrvetavat päikest, ohakaid, rakvere raibet ning mahlast maltsa, mis kuivast suvest hoolimata oma kasvujõudu polnud kaotanud. Imelik, et äreval hetkel just peediread nii ilmekalt silme ette kerkisid. Ja esimesed rakud kätel. Eriti nood teise päeva omad, mis olid katki hõõrutud ja niisuguses kohas, kus plaastrid peal ei püsinud. Vastikud kõplavarred!
Jah, päikesest narmendavad õlanukid ja rakkus käed olid selle kella hind. Terve eelmise talve oli Martin kõik ajalehtede servad ja vabad paberitükid kellade sihverplaate täis joonistanud. Üks oli teisest toredam. Enda välja mõeldud ei jäänud siit-sealt nähtutele alla. Tema kellale olid suured nõuded: see pidi näitama õiget aega, tiksuma helkival numbrilaual sekundeid, andma teavet nädala- ja kuupäevadest, kuulutama piiksudes tunde ning hommikuti äratama oma peremeest. Lõppude lõpuks tõidki suvised peediread, heinapallid ja rohujahukotid ihaldatu randmele. Tõsi, mitte selle kõige toredama, vaid pruugitu, komisjonikauplusest, veidi kraabitud klaasiga. Kuid ikkagi päris oma, suure vaevaga teenitud, enda maitse järgi valitud.
Ei!!! Seda nad ei saa! Kella kaotamise hirm võttis hetkeks röövitud mütsigi meelest. Martin raius, õlg kiiluna ees, poistesummast välja. Ja ega teda eriti kinni hoida püütudki. Müts põles varga põues ja poisid tahtsid oma hämarad toimetamised suurema lärmita lõpetada.
Kui Martin piiramisrõngast välja pääses, meenus kohe ka müts. Ta jooksis tagasi pooltühja söögisaali, et abi otsida. Tagumises lauas sõid võhivõõrad poisid, ukse lähedal ajas teetassi taga juttu kaks naist. Martini hoog ja otsustavus hajus. Köögipoolt eraldas söögisaalist paks mööbliriidest vahekardin. Poiss lükkas selle kõhklevalt kõrvale. Kitsas koridor viis köögiluugini. Selle ees laial letil lõpetas ettekandja püstijalu oma taldrikutäit suppi ja kergitas ähmis poissi nähes küsivalt kulme.
„Mul varastati… ee… tõmmati müts ära. Just praegu siin, teie söökla ees trepil.”
„Noh?” küsis ettekandja.
„Ühed poisid olid… võib-olla sõid nemad ka siin.”
„Ja mida mina teha saan? Ega mina süüdi ole, et garderoob ei tööta. Pole vaja oma riideid lohakile jätta.”
„Ma ei jätnud lohakile! Nad tõmbasid mütsi mul peast ära. Vägisi! Nad jäid siia trepikotta,” hingeldas Martin.
„Ja siis?! Mina pean neid nüüd püüdma minema või?” ettekandja nägu lahvatas pahameelt täis. „Ole lahke. Jookse hommikust õhtuni laudade vahel, oma supitilga söömisekski pole aega, ja siis lippa veel poiste sabas!”
Üleelatud ehmatus, hirm ja lisaks teadmine, et tegelikult ei lähe sa oma hädaga kellelegi korda, ajas ka Martini harja punaseks.
„Kas te olete täiskasvanu? Kas ma tulin teie käest abi saama?”
„Olen. Aga kas te seda märkate, noormees, et olete minust pea jagu pikem? Teie ei saanud neist võitu ja nüüd mina peaksin saama! Pean ma neile läbi lumelörtsi, nii nagu ma siin olen, järele jooksma?”
Öeldu toonitamiseks tõmbas naine käega üle kleidi külge nööbitud valge põllenatukese ja keeras Martinile otsustavalt selja.
Poiss tundis, kuidas teda haaras täielik apaatsus. Ta lonkis läbi söögisaali trepikotta, kus polnud enam hingegi.
Ühiselamu voodi oli võõras ja madrats ära vajunud. Kodus, oma toas, tuli uni kotiga, kuid siin ei saanud sõba silmale. Kodust ikka paremat paika ei ole. Laur küll ei teadnud, et oleks. Eriti veel, kus tal nüüd oli seal oma tuba. „Sinu katusekambrike, sinu ärklitoakene,” narritas õde. Selles naermises oli tsutike kadedust ka, sest õel endal ärklitoakest polnud. Siin oli leidnud kinnitust aine jäävuse seadus. Et midagi ei teki mitte millestki. Tema tuba oli tekkinud tööst. Vanast pööningust, tavalisest kola täis katusealusest, sai aeganõudva ja raske tööga nägus toake. Üks seintest oli kaldu – ja mis sest! Aken väike – mõni viga! Seeeest oli kõik, välja arvatud uks, aknaraamid ja mustast lainelisest plekist ahjumürakas, oma kätetöö. Isaga koos tehtud, muidugi.
Möödunud aastal läks Laur uude kooli – tehnikumi. Siis oli vastne oma tuba olnud veel nii arutult armas, et kuidagi ei raatsinud kooli ühikasse võõravõitu kaaslaste seltsi elama minna. Ja terve talve käis ta kodunt. Aga pikk koolitee oli tüütu ja raske. Bussiga sai küll võrdlemisi ruttu, ent peatus oli kaugel. Lauri kodu asus põlises maakohas, põldude keskel. Kui öösel võttis kätte ja tuiskas kõik kohad umbe, katsu siis varahommikul maanteeni kahlata, harkideni lumes. Teise kursuse sügisel sai Laur tehnikumi ühiselamusse koha ja oli nüüd ühe väljaveninud põhjaga koiku õnnelik omanik.
Poiss teadis küll, miks kodu tal praegu nii kangesti meeles mõlkus. Ta lihtsalt soovis oma mõtteid juhtida millelegi heale. Halb pressis iseenesest ligi. Halb oli heast tugevam, nagu elus tihti. Miks see küll nii on, ei tea teadjadki. Ja taas trügis halb külje alla, lükkas helged kodumõtted väevõimuga kõrvale. Silme ees hakkasid tantsisklema justkui lumeräitsakad. Valgete seas oli ka siniseid, punaseid, halle, nagu vanavanaema kindakirjas. Laur teadis, kuhu see välja viib. Värvilised räitsakad kogunesid värvilaikudeks ja need väänlesid pildiks.
Ja siis nägi Laur taas ja taas, nagu juba kümneid kordi tänase õhtu jooksul, kuidas nad pärastlõunal sööklatrepist riburada alla jooksid. Volts ja Jack ees ning nemad Muruoruga järel.
„Nüüd siva!” oli Volts