oma tööpostil olema, rahvast tulvil. Südalinn, mis sest rääkida. Poistel oli kohe selge, et trobikonnas joostes äratavad nad tähelepanu. Samas paistis, et keegi neid otseselt ei jälita. Võeti hoog maha, ja kui kogu kamp jälle koos, mindi kinno. Film oli möga, kuid pimedas saalis oli hea istuda. Pärast kino longiti kultuurimaja juurde. Jacki tuttaval plikal pidi lõppema sel ajal orkestriproov. Klubi juures kõõluti tubli pool tundi, plikat ei ilmunud. Selle asemel pudenes ukse vahelt õue hoopis üks algklassi junts. Tal oli seljas paljude tõmblukkudega jope ja peas igavesti kihvt „Karhu” firma punaste kirjadega suusamüts.
Volts pilgutas tähenduslikult silma. „See on minu oma,” ütles ta ja astus poisile vastu…
Jälle sädelesid Lauri silmade ees mitmevärvilised lumeräitsakad. Ta teadis, mis juhtub. Sedagi oli ta täna juba korduvalt oma vaimusilmas näinud.
Nii… nähtamatu teravustas pildi, nüüd oli see täiesti selge.
Puumajadega ääristatud tänav. Laternad põlevad üle ühe, kord süttides, kord kustudes. Puhub raju sügistuul. Mööda tänavat tuleb väike poiss. See on maapoiss, kes on koolivaheajal linnavanaemal külas. Praegu tuleb ta kinost. Äkitselt astub kangialusest välja kaks poissi. Nad on suured ja tugevad ning võtavad kinost tulijalt ära 28 kopikat. Rohkem väikesel raha pole. Laur näeb praegu kristallselgelt mitme aasta taha, kuidas suured väikemehe kangi alla tirivad, kuidas nad tassivad tal seljast jope ja seda tagurpidi raputades kopikad mudasele asfaldile kõlisevad. Ta näeb, kui hirmunud on väike poiss, sest ei tea, mida temaga veel ette võetakse. Aga ei tehta enam midagi. Jope visatakse tagasi ja suured lähevad oma teed. Väike pusib ärevusest lõõtsutades jope selga ning tormab, hõlmad vinges sügistuules loperdamas, vanaema kodu poole.
Laur teadis täpselt seda hirmu-, alanduse- ja nutukrambitunnet. See poiss oli olnud ta ise.
Nüüd keeras mälu mitu lehekülge edasi. Tänane, praeguseks õigupoolest juba eilne õhtutund. Klubi uksest astub välja too teise-kolmanda klassi poiss, peas punaste kirjadega valge „Karhu”-müts. „See on minu oma,” ütleb Volts ja läheb talle vastu. Kui teised, Laur niisamuti, Voltsile järele jõuavad, on viimane juba poisiga jutuhoos. Too seletab suure suuga, et tuli tantsuproovist ja elab siin lähedal, Kalamajas.
Jack kostab seepeale, et siis on neil juntsuga üks tee ja Volts vatrab edasi:
„Kas Ants käib ka sinuga koos?”
„Kus?”
„Rahvatantsus.”
„Missugune Ants?”
„Noh see… Veskimäe Ants.”
„Ei, meil ei ole ühtegi Antsu,” vastab väikemees ja vaatab usaldavalt temast poole suuremaid poisse, kes ootamatult tema tantsutunni vastu huvi ilmutavad. Parajasti on jõutud hämarasse tänavasoppi. Läheduses pole rohkem jalakäijaid. Vilunud liigutusega, nagu oleks see tema igapäevane töö (äkki ongi?), tõmbab Volts väikemehe peast mütsi. Ja siis jooksevad nad sörksammul mööda tänavat edasi. Kiiresti lipata pole vajagi, sest poisike seisab kui soolasammas. Sörkijaile jääb järele vaatama vaid kaks ehmatusest pärani silma.
Tõsi, poisi silmi Laur ei näinud. Oli pime ja vahemaa parajalt pikk. Aga kujutluspildis olid need väga selgelt. Sest samasugused olid olnud ka tollel teisel väikesel poisil, kellelt pommiti tema ainukesed 28 kopikat. Mis õigusega?! Tugevama õigusega.
Miks oli ta nüüd ise, ehkki ammusest ajast hinges nood vastikud mälestused, tänase poisipõnni hirmutajate ja mõnitajate kambas?
EI! EI! Laur toppis pea padja alla, justkui aitaks see jaanalinnu moodi pea peitmine painajast vabaneda. Mina ju ei võtnud, õigustas ta end hääletult. Mina ei võtnud ta mütsi! Ma olin ainult nendega kaasas.
Ta viskles nagiseval asemel küljelt küljele. Kuidagi ei leidnud õiget asendit. Jalad, käsivarred, kogu keha tundus kuumana. Kindlasti on see palavik. Muidugi, ma olen lihtsalt raskelt haigeks jäänud. Seepärast ei saa ma und ja mind piinavad igasugu nägemused. Just sellepärast… Samas poiss teadis, et see on tühipaljas enda lohutamine. Nii-öelda uppuja haaramine õlekõrrest. Haiguski on vaid enesepete, sest kohe on järgnemas ka kolmas mälupilt.
Taas sädelevad räitsakad, taas väreleb uduloor ja selle selginedes on silme ees…
Südaöö. Nad kõik: Volts, Jack, tema ja Muruorg istuvad Balti jaamas tühjas elektrirongis ja ootavad ärasõitu. Volts ja Jack on heatujulised ja jutukad, Laur ja Muruorg vaiksed. Muruorg on üldse vaikne, harva saab sõna suust. Aga ta tahab kangesti Jacki semu olla ja seepärast sörgibki tal igal võimalusel sabas. Praegu näeb Laur oma mõtteid seal vagunis. Need on muremustad. Põhimure on siiski selles, kuidas suuremat pahandust ära hoides sel kellaajal ühiselamusse sisse saada. Mütsimure tuli hiljem, alles siin asemel väherdes.
Mälus jooksevad sündmused omasoodu. Vaguniuks lüüakse lahti ja kaks uljas tujus tüüpi tuigub sisse. Nende nelik tõmbab ennast kohe vaikseks, poolihääli vahetatakse paar sõna. Võõrad on neist taaruval sammul juba möödumas, kui tindilillaks värvitud sagris tukaga tolgus järsku peatub, sõrmega Voltsile osutab ja käratab:
„Tule kaasa!”
Näe imet, Volts, see sõnakas ja teokas mees, tõuseb kuulekalt kui talleke ja läheb sagrispeaga kaasa. Rong on sõitma hakanud. Volts on tükk aega vagunist ära, siis naaseb, näost plass.
„Kurat, võtsid mu botased, raisad,” sisistab ta.
Nüüd märkasid teisedki märgi ja näruseid käimasid, mis Voltsile armulikult vahetuskaubaks antud.
„Botased..? Need olid ju Pauli omad!” kohkub Jack.
„Tänan, igati värske uudis. Igal juhul lõpp lugu.” Volts istub kössis. Kõik on tükk aega sõnatud. „Poisid,” saab Volts lõpuks hääle lahti. „Nüüd tuleb meil mütsidega tõhusat tööd teha. Paul niisama seda jama ei kingi.”
Paul ei kingi..! Ei kingi..! heliseb kui läbi vati.
Tänaval otsivalt ringi vaadates polnud Martin esiotsa arugi saanud, et tal on külm. Ärritus oli meeled nii kuumaks kütnud. Nüüd, mõni aeg hiljem, kiskus ta kogu aeg kraed ülespoole. Siin, põhjamaal, ei tohiks ühtegi jopet ilma kapuutsita teha. Vinge talvetuul puhus juuksed püsti.
Mis nüüd edasi? Kuhu minna? Külmetav kolu ütles, et kõige targem oleks lipata otse koju. Aga kott koos makiga oli Marguse käes. Kassett tuleb, nagu lubatud, ümber võtta. Margus ootab teda kindlasti.
Margus elas üsna kaugel, Lasnamäel. Valida polnud, pidi pika teekonna ette võtma.
„Martin!” Hüüe kostis üsna lähedalt, poolihääli. Kus hundist mõtled, seal ta ongi. Margus seisis järgmise maja ukseorvas. Poisid astusid hetkeks räpasesse kassihaisus koridori. Martin võttis sõnatult oma spordikoti.
„Noh?” ei pidanud Margus enam vastu. „Said mütsi kätte?”
„Miks see siis mul peas pole?”
Margus mõistis isegi, et oli lollilt küsinud.
„Igavesed tolgused, tahtsid ka kella võtta, kuid see ei läinud õnneks.”
„Kas tulid kallale või?”
Martin lõi käega. „Sa võta kassett ise ümber, eks? Võta makk enda kätte. Mul on kogu värgist niisugune maitse suus, et… Külm ka. Lähen koju.”
„Ma-i tea… Parem oleks… Kuule, mul on kapuuts, võta, pane minu müts pähe ja tule ikka.” Öeldu kinnituseks sikutas Margus endale karvase voodriga kapuutsi silmini pähe.
„Läki!” jäi Martin nõusse.
„Kas me miilitsasse ei teatagi?”
Martin kehitas õlgu. „Kooli garderoobist on kolm jopet ja botaseid pihta pandud. Iga kord on teatatud – tuhkagi! Ometi suured asjad. Mis see tühine müts. Selle pärast ei liiguta keegi väikest sõrmegi. Ütle parem, kuidas ma isale selle teatavaks teen?”
Margus vaikis. Temal isa polnud. Tähendab, muidugi oli, aga elas juba aastaid teises peres ning pühapäevaisagi