ma kunagi kannatanud,” lisaks ta veel. „Selle raha eest, mis Soomes sinu mütsi sisse läks, oleksin võinud hoopis midagi mõistlikumat osta,” paneks ta punkti.
„Noh, ehk saad juba paari päeva pärast mütsi kätte, siis pole vaja kodus midagi rääkida,” üritas Margus lohutada.
Martin vaikis. „Nii et siis… miilitsasse?” küsis ta seepeale.
„Ma arvan küll. Vähemalt omalt poolt oled siis kõik teinud.”
Jaoskonna korrapidaja, nooruke miilitsapoiss, rääkis telefoniga ega lasknud end kahest ukse kõrval seisvast mehehakatisest segada. Kui kõne lõppes, süvenes ta kohe mingitesse paberitesse.
„Noh, räägi juba.” Margus müksas sõpra. Too seisis, suu lukus, ja tundis, kuidas igasugune mütsiröövist teatamise soov iga sekundiga väiksemaks jäi. Muidugi, ega ta olnudki lootnud, et miilitsajaoskonnas neid kui kauaoodatud sugulasi avasüli vastu võetakse. Ometi mingit julgustavat sõna või vähemasti küsimust, mis jutuotsa lahti teeks, oli ta enesestmõistetavaks pidanud. Siin aga… Koridori lõpus räägiti valjult, uksed käisid, inimesed – vormis ja ilma – jooksid treppidest ülesalla. Kaks poissi olid kui läbipaistev õhk. Otse silmade kõrgusel seinal rippus teadetetahvel. Seal oli hulk fotosid. Ka laste omi. Martin libistas pilgu üle piltide juures olevate kirjaridade. Selgus, et neid inimesi otsiti taga, nad olid teadmata kadunud. Oli antud nende isikukirjeldused. Uskumatu, et tänapäeval, kesk rahuaega ja tavalist elu, leidub inimesi, kes on teadmata kadunud. Mida tähendab nende kõrval üks äratõmmatud suusamüts, mis sellest, et kingitud, ilus ja „Adidas” pealekauba.
Margus müksas sõpra juba teist korda. Kuna ka see märguanne jäi tulemusteta, astus Margus ise, otsustav nägu peas, klaasist akna juurde, mille taga istus korrapidaja. Poiste teade võeti vastu ilmel, nagu see on tüüpiline tüütuseni kuuldud asjade puhul, millel igasugune uudsusevõlu ammugi kadunud.
„Istuge siiasamasse,” osutas ta eesruumi seina ääres olevale lauale. „Siin saate avalduse kirjutada. Kohe tuleb uurija ja võtab selle teilt vastu.”
Laual olid mõned puhtad paberilehed ja paar pastakat. Kuidas avaldust kirjutada? Nõutult vaatasid poisid teineteise otsa.
Õnneks ei tulnud kaua „praadida”. Trepist laskus keskealine miilitsavormis naine. Istus üle laua neile vastu, vaatas hallide lahkete silmadega otsa ja naeratas. Seejärel küsis ta poiste andmed, kirjutas need üles ja käskis siis öelda, mis mureks.
„Mul võeti peast müts ära. Kootud müts,” kiirustas nüüd Martin ise rääkima. Ega ta päris suu peale kukkunud kah ole ja kelle müts see lõppude lõpuks on!
„Vanasti kudusid vanaemad oma lastelastele tuttmütse ja kõik oli korras,” ohkas uurija ning ta hääl kõlas tüdinult.
Poisid vaikisid. Nad ei teadnud, kas nende vanaemad oskasid suusamütsi kududa, ega ka seda, kas nad säärast tuttmütsi nii väga oleksid tahtnudki. Poppi firmakat ei oleks memmed ju mitte kuidagi teha suutnud.
„See hilbumaania ületab varsti kõik piirid, kas olete nõus?”
Poisid põrnitsesid tummalt enda ette.
„Noh, hea küll, rääkige, kus ja kuidas.”
Martin rääkis lühidalt kogu loo.
„Pea! Sa ütlesid, et andsid sõbra kätte oma koti, kus oli magnetofon, ja käskisid tal minema joosta.”
„Jaa,” kinnitas Martin. „Just nii. Ma kartsin, et äkki nad puistavad ja leiavad kotist maki.”
„Ja sina siis jooksidki. Kuhu?”
„Natuke maad edasi. Jäin seal passima… ootama. Martini kott oli ju minu käes. Me pidime koos muusikat ümber lindistama.”
„Miks sa ei otsinud kohe telefoni ega teatanud miilitsasse?”
„Seal… ee… eee… polnud ühtegi automaati.”
„Automaati, milleks? Seal söökla kõrval majas on juuksur. Kas sa arvad, et sul oleks keelatud niisugusel puhul helistada?”
„Ei arva… aga…”
„Nüüd on jah aga. Kui sa oleksid tegutsenud kiirelt, leidlikult ja maha surunud endas rumala arguse, et kuidas ma ikka võõrasse kohta helistama lähen, oleks sõbral praegu müts käes ja sulikamp kah kinni püütud.”
Margus istus kui hunnik õnnetust, pea norus.
„Vähemalt tänavalt oleksid võinud kellegi kaasa kutsuda ja koos temaga sööklasse tagasi sõbrale appi minna,” jätkas uurija Marguse noomimist. Ta oli asjade sellise käigu üle tõepoolest nördinud.
„Jah, tulevad need täiskasvanud appi küll! Ma ju kutsusin ettekandjat. Saatis pikalt!” Martin tundis, et peab praegu Margusele tuge pakkuma, ehkki uurija jutt oli sama, mida ta hinges oli isegi mõelnud.
„Ettekandjal ja täies jõus mehel on vaks vahet,” jäi hallisilmne naine endale kindlaks.
„Ja kui ma oleksingi miilitsasse helistanud, siis selle aja peale, kui jaoskonnast kohale jõutakse, poleks olnud poistest enam haisugi,” püüdis ka Margus ennast õigustada.
„Nimelt just nii on sellist avalikku vargust kätte saadud. Operatiivmasinatel on ju raadioside. Tuleb kõige lähemal asuv auto. Vahel on see ainult mõne minuti küsimus.”
Uurija silmitses poisse uuesti lahedama pilguga. „Mis teiega ikka teha, lorukesed. Siin on paber, kirjutage kõik täpselt, nagu oli. Kurjategijate isikukirjeldused ja kuidas müts täpipealt välja nägi. Kas sellel mõnd erilist tunnusmärki polnud?”
„Üks väike kudumisviga oli.”
„Pane see ka kirja.”
Kui Martini meelest oli ilmas midagi tõeliselt mõnusat, siis nägi see välja umbes nii: ei mingit õppimist, piimapoodi või taarapunkti. Tolmuimejast ja muudest mõttetutest kodustest toimetustest rääkimata. See pidi olema tõeliselt lahe õhtupoolik, kuhu kuuluksid makk, head stereokõrvaklapid, pead triiki täitvad lemmiklood, mida võid kuulata söömata-joomata. Kogu sellise superoleku juures võiks viibida ka hea sõber – näiteks Margus –, kellega siis ühe või teise pala kohta mõtteid vahetaks. Aga see poleks ka eriti oluline. Sest mõtteid vahetada nii väga polegi. Ega sellest, mis klappidest kostab ja kahe kõrva vahelise ruumi täidab, suurt rääkida oskagi. Selge see, et hullult meeldib, aga miks meeldib – katsu sõnadega öelda. Parem, kui seda sõnadesse ümber ei panegi, siis võid ime purustada. Kogu olemine muutub tavaliseks, kõigile mõistetavaks, sest oled seletamatu ära seletanud. Ja su lemmikloost ongi saanud äraleierdatud muusikatükk. Imestad ainult, kuidas see sind veel eile lollikstegevalt köitis.
„Duran Duran” oli üks taolistest imedest. Martin oli selle enda jaoks mõni aeg tagasi ära seletanud ja tundis nüüd lemmikust juba kerget tülgastust. Kuid Margus oli parasjagu lummuses kinni. Just tema pärast saigi kassetikas muretsetud ja lindistamine ette võetud. Üleüldse oli tänane olemine ihaldatud jõudehetkest kaugel. Õppimata kontra koormas alateadvust ja mütsilugu varjutas päeva sünge pilvena. Ees terendas ebameeldiv kõnelus isaga.
„Aitab,” ütles Margus ootamatult ja lülitas maki otsustava klõpsuga välja.
„Miks aitab? Pool alles võtmata,” ei saanud Martin teisest aru. Iseenesest polnud tal lõpetamise vastu midagi, sest muusika ajas täna närvi.
„Okei, põhilood, mis ma tahtsin, on nüüd olemas ja tervet kassetti ma selle pundi alla kinni ei pane. Näen, et sul pole täna tuju. Mul endal ka.”
Martin noogutas. „Mis tühjast korrutada. Müts mütsiks. Seda ma enam ei näe, kindel värk. Ega see eluküsimus kah ole.”
„Minul on tunne, et sa saad kätte!”
„Mismoodi?”
„Ma ei tea, lihtsalt on sihuke tunne. Ja… üks mõte on veel.”
Martini kulmud tõusid ootavalt. Tegelikult tahtis ta oma mütsijama aina uuesti arutada. Sest mis suus, see südames. Või oli see vastupidi?
„Ma