Tuhin tiibades. Reet Made

argpüksi ja saamatuna, kellest semul polnud raskel tunnil kopika eest abi. Nüüd tahtis ta kogu väest oma sõbraseisust päästa.

      „Noh, kui selline ime juhtub, et minu müts tõesti ärikate ja nimelt nende ärikate kätte satub, ega nad seda mulle niisama lihtsalt kätte anna. See tuleb vaat et paari kümpi eest välja osta.”

      „Noh… ei tea… Siis saame ehk kusagilt abi. Või äärmisel juhul… ma aitan sind. Mul on peedipõllust veel nats järel. Eks ostad, kui muidu ei saa. Igatahes on sul siis oma müts käes ja kodused pahandused ka olemata.”

      Martin ei osanud selle peale midagi kosta, kuid enesetunne läks kergemaks. Hea, kui sul on sõber, kes pakub abi ja muretseb sinu muretsemisi.

      Margus helistas Üllele.

      „Sirli on praegu trennis,” teatas poiss, kui oli toru ära pannud. „Lähme sinna.”

      „Kuhu?”

      „Sõidame linna. Üll tuleb ka. Sirli trenn on mingis majavalitsuse klubis.”

      „Ei tea… kuidas me teiste trenni trügime. Ja ma peaksin… ammugi juba kodus olema.”

      „Kas sa ei öelnud, et täna lindistame?”

      „Vanaemale ütlesin. Aga… miilitsas läks ka ports aega.”

      „Helista koju ja ütle, et läheb veel natuke. Minu arust praegu viivitada ei tohi. Niisugused asjad arenevad väga ruttu.”

      „Olgu,” jäi Martin nõusse.

      Ülle võeti majavalitsuse klubis vastu nagu omainimene. „Terekest!” tähendas ta valvuritädile tuttavlikult. „Kas diskokad on veel siin?”

      „Siin ikka.”

      „Saalis või?”

      „Kus mujal. Noh, sina pole veel nendega kampa löönud?”

      „Ei veel, mina võtan pikalt hoogu,” naeris Ülle. „Kas rõdule saab?”

      Tädi vaatas selja taha võtmekappi. „Võtit pole mulle tagasi toodud, jo siis on uks lahti. Vaata, kui võti ripub ees, keera pärast kinni ja too võti mulle ära. Suur õhtu käes, kesse sinna enam läheb.”

      Ülle noogutas lubavalt ja viipas teisi. Nad läksid üles. Rõduuks oli kergelt irvakil ja võti kõlkus, nagu valvur arvanud oli, ukse ees. Rõduks kutsutu oli imeväike, mahutas vaid kümmekond tooli. Lisaks oli siin pime ning toolideni tuli jõuda käsikaudu. Ka saal oli pime, ent laval helendasid valgusesõõrid. Seal istus grupp tüdrukuid. Nende kõrval seisis mustas liibuvas dressis naine ja seletas ägedalt:

      „Pole jutt ega midagi, et ei sa! Peab saama! Pole siin midagi võimatut. Tuleb ennast natuke pingutada ja liigutada, laval magades muidugi ei saa.”

      Treener ajas enda sirgu, tõstis käed õlgade kõrgusele ning viskas pea uhke liigutusega selga. „Vaadake veel kord! Üks, kaks, üks, kaks, ja – kolm, neli!” Kiired lühikesed sammud panid musta saleda keha punakas valgusvihus kaunilt lainetama, „Jäi meelde? Alles kolm, neli – vahetab teine rida esimesega kohad.”

      Ta plaksutas käsi ja tüdrukud olid välkkiirelt oma kohtadel. Ka nemad olid tumedates retuusides ja ülisaledad. Treeneri käeviipe peale lõi mängima vali rütmimuusika ja diskotantsijad panid käed-jalad-puusad selle taktis liikuma.

      Poisid vaatasid võlutult. Nende meelest tegid tüdrukud kõike imehästi. Poisid ise olid harjunud kossutrennis liitrite kaupa higi valama, kuid ei võinud aimatagi, et diskotants nõuab samuti hullult vaeva ja sajakordset viimistlemist.

      Lõpuks jäi treener tantsijatega rahule ja laskis piigad priiks. Saali laetuled lahvatasid põlema. Ülle lehvitas rõdult alla. Üks diskotüdruk tõstis käe: signaali oli märgatud. Nüüd, kus ka rõdukökats oli täies valguses, märkasid poisid, et nad polnud siin ainsad tantsutüdrukute imetlejad. Kõige varjatumast sopist tõusis prillidega kolge ja läks koridori.

      „Jeerum,” sosistas Ülle, „See oligi Kent, Sirli poiss. Magedasti kukub välja, kui me nende trehvunksi ära rikume. Aga noh… isegi hea, Kenti meil ju vaja ongi.”

      Margus teadis, et nüüd igatahes peab ta oma plaani teoks tegema, muidu jääks oma sõbrakohustustes lootusetuks soss-sepaks. „Muidugi, just teda. Paneme nüüd ruttu alla, muidu kaovad veel käest,” kiirustas ta teisi tagant.

      „Sirli ei kao kuhugi, ta nägi mind,” oli Ülle kindel. „Aga Kent võib küll ära aurata. Ilmselt sai ta mu vehkimisest aru, et oleme kogu kambaga Sirlile vastu tulnud.”

      „Jookseme siis!” Margus keeras rõduukse lukku ja tormas kõige ees trepist alla.

      Kent polnud kuskile läinud. Ta seisis fuajees ega heitnud trepist laskujatele pilkugi. See oli sileda välimusega pikk noormees, just selline, kes teab täpselt oma väärtust. Praegu luges ta tõsise pühendumusega kuulutustetahvlit, kus peale harjutustundide plaani polnud midagi pilkuköitvat.

      „Kas sina teda lähemalt ei tunne,” päris Margus Üllelt sosinal.

      Tüdruk raputas pead. „Kord on meid tutvustatud, aga… Arvestage, seda teie asja mina talle rääkima ei hakka. Las Sirli räägib, kui… üleüldse tahab rääkida.”

      Sirli juba tuligi. Kõigepealt läks ta siiski joonelt oma poisi juurde, vahetas sellega paar sõna ja seejärel otsis pilguga Üllet. Ülle astus Sirlile vastu, tõmbas ta varrukast natuke kõrvale ja omavahel vaikselt rääkides kaugenesid piigad kaugemasse koridorisoppi. Kent jätkas tunniplaani uurimist.

      Ilmselt polnud Ülle jutt Sirlile meeltmööda. Tüdruk raputas mitu korda pead, kuid Ülle ei lasknud sõbranna varrukat lahti, vaatas talle tungivalt otsa ja aina rääkis, rääkis… Lõpuks tulid tüdrukud hämarast nišist lagedale. Ülle kiirustas poiste juurde, Sirli Kendi kõrvale. Poiste küsivale kulmukergitusele vastas tüdruk kerge käeliigutusega, mis pidi ütlema: kannatage, olge rahulikud!

      Et kuulutustetahvli juures jutlejaid mitte häirida, läksid ootajad kaugemale. Tahvli juures ei paistnud jutt samuti lihtsalt laabuvat. Kord keeras Kent oma tüdrukule koguni selja ja paistis, et läheb minema. Kuid siis kasutas Sirli naeratust nr. 3, nagu Ülle teadja inimesena kommenteeris, ja hetk hiljem viipaski tüdruk kutsuvalt.

      Jah, Kent oli esinduspoiss selle sõna parimas tähenduses. Prillid sobisid talle oivaliselt, juuksed olid lõigatud viimase moe järgi. Ta noogutas tervituseks Üllele ja puuris mõlemat poissi läbitungiva pilguga.

      „Okay,” ütles ta siis ja pöördus esimesena ukse suunas.

      Tükk aega mindi sõnatult mööda tänavat. Sirli ja Kent ees, Margus, Martin ja Ülle mõned meetrid taga. Lõpuks jäi Kent seisma ning ootas teisi järele.

      „Kumma pibo see oli?” küsis ta. Poisil oli mahlakas, madal hääl. See ka veel, mõtles Martin endamisi. Kendile oli jagatud kõike, mis mehelikku meeldivust annab, ülearu.