puhtus, süütus; arvud – 3, 9, 10, 100. Dante teejuhiks sel rännakul on Vergilius – inimmõistuse võrdkuju.
Põrgu asub poeemi järgi põhjapoolusel ja ulatub lehtrikujuliselt maakera südamikku, põrgul on 9 ringi. Kõik, kes sinna vapustavasse paika on saatuse poolt määratud, on igavesti jäetud ilma lunastuse võimalusest. Põrgu ukse ees piinlevad sääskede ja parmude käes need maise patuta olendid, kes kahtlesid jumala olemasolus. Õnnetuseks ei pääse nad ei põrgusse ega taevasse, sest nad on oludega mugandujad. Nad „elasid maailmas leiget elu – / küll häbita, ent kiituseta ka”. Põrgu järgmistest ringidest eraldab eeskoda Acheroni (Murede) jõgi.
Põrgu esimeses ringis asuvad süütud lapsed ja antiikaja suurmehed Platon, Sokrates, Homeros, Vergilius – nemad ei tundnud ega saanudki tunda kristlikku jumalat. Dante tunneb neile kaasa ja võtab Vergiliuse oma teejuhiks.
Põrgu teises ringis, mille valvuriks on Minos (antiigi allmaailma kohtunik), vaevlevad himuruse pattu langenud ja abielurikkujad: Helena ja Paris, Kleopatra, Achilleus, Tido, Tristan. Nad peavad keerlema igavese põrgutuule käes, külmas ja pimedas.
Põrgu järgmised ringid muutuvad järjest kannatusterikkamaks. Kolmanda ringi juures valvab kolmepäine peni Kerberos, täitmatu isuga koletis, kes rebib liha nende kehadelt, kes maises elus andusid õgimisele.
Neljandas ringis valitseb rikkuse jumal Plutos, lastes pillajatel ja kitsipungidel omavahel kiselda. Õgarditele sajab kaela lakkamatut vihma; toorutsejad ja vägivallatsejad on alasti ning püherdavad porises soos, hammustades ja kratsides üksteist; türannid rabelevad keevas veres, silmakirjatsejad roomavad maas, suutmata vabaneda oma kullatud tinamantlitest; ülbetel trubaduuridel on soolikad ripnemas ja maharaiutud pead käes. Viienda ja kuuenda ringi vahel ületatakse Styxi (Vihkamise) jõgi. Kuuendasse ringi tuleb ränduritele vastu jumalik sõnumitooja ja Dante koos Vergiliusega pääseb Tulelinna, kus nad leiavad end keset lahtisi lõõmavaid haudu, milles piinlevad ketserid.
Seitsmenda ringi kolmes vööndis piinlevad vägivallatsejad, türannid ja mõrvarid, enesetapjad, pühaduseteotajad ja liigkasuvõtjad. Kaheksandas ringis vaevlevad kupeldajad, prostituudid, petised, vargad, mässuõhutajad, ennustajad, astroloogid, võlurid ja reeturid. Kupeldajad-paavstid langevad leegitsevasse kaevutaolisse auku, pea alaspidi.
Põrgu põhjas asub kolmenäoline Lucifer, kelle lõugade vahel on kõige patusemad: reeturid Juudas, Cassius ja Brutus. Luciferil on kolm isesuunas vaatavat nägu: punane, kollane ja must; ning kolmed lõuad, mille vahel kannatavad suured reeturid. Kõik nad külmuvad jäisesse Cocytuse jõkke (Kaeblemise jõgi).
Puhastustuli ehk Purgatoorium asub lõunapoolkera tipus asuval leegitseval mäel, millel on 9 ringi. Puhastustule lõketest läbi astudes lunastavad patused oma senise süü ja on valmis edasiseks teekonnaks. Seitsmeks surmapatuks peeti uhkust, kadedust, viha, laiskust, ihnsust-pillamist, liigsöömist ja liiderlikkust.
Maakera ümber on 9 sfäärilist taevast, kuhu saab vastavalt teenetele. Taevasse pääsevad need, kes on oma elu elanud ausalt ja jumalat siiralt teeninud-uskunud: kangelased, märtrid, pühakud, ausad ja inimlikud valitsejad. Taevas kohtub Dante ka oma jumaldatud Beatrice’iga, Vergilius kui ristimata pagan jääb purgatooriumi mäele maha.
Kümnendas taevas ilmutab jumal ennast valguse ja armastusena, Dante jõuab sinna piirile koos Beatrice’iga.
DEKAMERON
Giovanni Boccaccio
Kolm noormeest ja seitse neidu on 1348. a Firenzes puhkenud katku ajal pelgupaiga leidnud linnalähedases suvelossis, kus jutustatakse 10 päeva jooksul 100 lugu (dekameron – kreeka k „kümmepäevak”). Igaüks jutustab oma loo, seega on tegemist raamjutustustega. „Dekameron” on üks renessansi realismi teoseid, millest sai alguse itaalia ilukirjanduslik proosakirjandus, lühivormi nimetus novell pärineb itaaliakeelsest sõnast novella (uudis). Nimetatud lühižanri esialgne nimetus eeldab, et saadakse teada midagi ootamatut. Hiljem on saanud puändist novelli lahutamatu võte.
Jutustatud lugude ainestik on rahvapärimuslik, toetudes nii idamaade kui ka antiigi legendidele, enamasti on tegemist rändsüžeedega, temaatikas leidub tugevaid sarnasusjooni keskaegse linnakirjandusega. Samas on novellide sündmustik seotud autori kaasaegsete nimede ja sündmustega. Jutustatud lugude tegelaste galerii on mitmekesine, andes läbilõike 14. sajandi Itaaliast: riivatud vaimulikud, kaupmehed, rüütlid, õnnetud armastajad, kavalad mungad, suursugused härrad, teenijad, lihtrahvas jt.
Peamiseks teemaks on armastus ja inimestevahelised suhted. Uudsuse märki kannavad jutustajad oma hoiakute ja kirjeldatud tegevuse frivoolsuse (kergemeelsus, nilbus) kaudu. Boccaccio hoidub moraalitsevast õpetamisest, ta laseb lugude kaudu lugejal mõista, missugune elu tegelikult on. Autor ülistab armastuse iha, mis varasemas tavas oli mõeldamatu, imetleb taibukust ja heatahtlikkust, pilkab kirikumeeste petlikkust ja inimlikku rumalust. Humaansus tähendab autorile loomupärasust, loomulikku elu, astumist iganenud elunormide vastu. Novellikogu avalause „On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on” viitab suuremeelsusele ja humaansusele. Kogumiku lõpus tuletab autor meelde: „Ärge oodake seda, mis inimesele üle jõu käib, vastasel korral riskite te vooruslikkuse asemel kokku puutuda silmakirjalikkusega.”
Armastustunne on Boccaccio käsituses ülim inimpüüdlus, seetõttu on meeleline armastus tema novellides tolleaegsele ja ka hilisemale lugejale väga ootamatu, seda on peetud riivatuks ja patuseks. Võrreldes Dante ja Petrarca platoonilise armastuse ülistamisega, astub Boccaccio suure sammu maisema elu suunas ja kujutab erootilisi olukordi iseenesestmõistetavusega – sellega saavutas ta sajanditepikkuse tuntuse. Armastuse teemal on üks ilmekamaid viienda päeva avanovell, kus peategelane hüüdnimega Cimone, s.t „elajas”, muutub armastuse mõjul teotahteliseks, leiab endas väärikust, üllust ja püüdlikkust paremaks saada. Armastus sisendab Boccaccio käsituses hingelist vaimuvalgust. Neljanda päeva esimeses novellis ütleb Ghismonda oma isale vürst Tancredile: „ … sa peaksid meeles pidama, millise jõuga looduse seadused nooruses ennast maksma panevad. /-/ Olen lihast ja verest nagu sinagi, olen vähe elanud ja alles nooruke, ning mõlemal põhjusel pakitsevad minus ihad, millele imelist jõudu lisab veel see, et ma mehel olles tundma õppisin, kui suurt rõõmu võib teha nende ihade rahuldamine.”
Delikaatselt suhtub autor pühameestesse, kuid ei jäta ka nende kahepalgelisust värvikalt maalimata. Vagadusel ja inimloomuse nõrkustel on soodumus kokku saada ja siis tuleb mängu silmakirjalikkus. Boccaccio ei tõrju kirikut ega vaimulikku, ta kritiseerib kiriku rikutust ja munkade siivutust. Maiseid armusuhteid ja munkade rikutust kajastab hästi kolmanda päeva neljas novell, mille jutustab Pamfilo. Lugu pajatab vend Pucciost, rikkast ja heast mehest, kes elas ainuüksi vagadusele ja selles plaanis ilmneb ka tema tölplus. Pucciol oli parimais aastais naine Isabetta, kes vahel ihkas oma mehega vallatleda, kuid mees hakkas alati noil hetkil rääkima Kristusest. Nii nad kaugenesid teineteisest. Sel ajal tuli Pariisist tagasi noor munk don Felice, kes oli noor ja ilus, terava vaimu ja sügavate teadmistega. Kohtudes Puccioga tema kodus ja Isabettaga pilke vahetades, tuli tal plaan vend Puccio koormat kergendada ja naisele appi tulla. Et Fiametta ja Felice vastastikune armuiha ei vaibunud, võttis Felice appi kavaluse. Ühel päeval otsustab Felice Pucciole tõsiselt õpetada, kuidas pattu kahetseda nii, et tõesti õndsaks saada ja kõige lühemat teed paradiisi pääseda. Ta õpetas, et kõigepealt on vaja oma patud pihtida ja siis nelikümmend päeva paastuda, sel ajal ei tohi ka oma naisega kokku puutuda. Palveid lugedes ja pattu kahetsedes tuleb seista väljasirutatud kätega nagu ristipoodu, pilk taevasse suunatud. Ja nii õhtusest jumalateenistusest kuni hommikuse teenistuseni. Selle ajaga tuleb lugeda kolmsada issameiet ja kolmsada avemariat. Naine sai kohe aru, mis plaan Felicel oli, manitsedes Pucciot kogu öö liikumatult seisma. Õhtul, kui keegi ei näinud, tuli Felice Fiametta juurde õhtust sööma, mille järel nad magama heitsid. Kui Fiametta ja Felice omavahel ülearu vallatuks läksid, tundus Pucciole, et põrand ta all vangub. Puccio oli oma patukahetsuspaigaks