ütles ta Felicele: „Vend Pucciol lased sa pattu kahetseda, aga paradiisi sattusime meie.” Puccio oli tahtmatult aidanud oma naisel ja Felicel pääseda paradiisi, ja kõige lühemat teed pidi, nagu Felice oli lubanud seda Pucciole.
Kavalusest ja lihtsameelsusest, millest mõlemale kasu tuleb, räägib kümnenda päeva teine novell Elisa jutustuse kaudu. Ghino di Tacco, kardetud röövel, oli Sienast välja saadetud ja paavsti poolt põlatud. Paavst Bonifatius VIII saab samal ajal oma õukonda uue abti. Vaimuliku kõht jääb haigeks ja tal soovitatakse sõita Siena tervisevetele. Abti tulekust teada saades pani Ghino di Tacco oma võrgud välja, piiras abti kogu ta meeskonnaga sisse ja lasi oma käskjalal keelitada hea ja kurjaga, et abt Ghinot külastaks. Kohale jõudnud, laseb Ghino uurida abti sõidu eesmärki. Saanud teada kõhuhädast, otsustab Ghino hakata abti ravima röstitud leiva ja valge veiniga. Tasapisi abt kohaneb ja paraneb, sest Ghino kohtleb teda ja ta kaaskonda lugupidavalt. Lõpuks tuleb hüvastijätt ja Ghino annab abtile tagasi kogu röövitud vara ja hobused ning palub, et abt ise võiks talle tänuks ravimise eest midagi oma varast loovutada. Ka pihib Ghino, et ta pole nii halb, kui Rooma õukond arvab, ja et pigem on ta oma au ja väärikuse kaitsja kui teeröövel, ning siis annab ta abtile vaba voli ära sõita või Ghino juurde jääda. Abt võttis oma kraami hulgast vaid hädavajaliku, jättes ülejäänu kõik Ghinole ja ruttas paavsti jutule Rooma. Abt jutustab juhtunust paavstile ja lõpuks palub: „Pühaisa, mis ma teilt paluda tahan, on see, et te armuline oleksite minu arsti Ghino di Tacco vastu.” Paavst, kes armastas õilsaid inimesi ja alati suuremeelne oli, laskis Ghinol Rooma tulla. Selliselt kindlustatuna ilmuski Ghino abti soovitusel paavsti õukonda ja ta löödi hospitaliitide ordu rüütliks.
HAMLET
William Shakespeare
Tragöödia ainestik pärineb 12. sajandi Taani kroonikast ja on vennatapmise lugu troonile pääsemise eesmärgil. Kroonika printsi nimekujust Amleth on tragöödias saanud peategelane Hamlet. Teose teised kesksed tegelased on: Gertrud, Taanimaa kuninganna, Hamleti ema; Claudius, Taanimaa kuningas, endise kuninga vend; Polonius, kantsler, Ophelia ja Laertese isa; Rozencrants ja Guildenstern, Hamleti ülikoolikaaslased, õukondlased; Horatio, Hamleti sõber.
Teose põhiprobleem on igikestev üksikisiku ja ühiskonna vaheline vastuolu. Kus on pääs ja elupide – see on Hamleti põhiküsimus.
Kuningas Claudius on tapnud reetlikult Hamleti isa ja abiellunud tema emaga. Hamlet on seega kaotanud trooni ja õiguse pärimisele. Olukorra teeb keeruliseks Hamleti suhe oma emaga. Oma hinges mõistab Hamlet ema täiesti hukka: „Veel ei olnud kulunud need kingad, milles vaese isa keha ta saatis. Oh, jumal küll, ka loom, kel pole aru ega oidu, peaks leina kauem. /-/ Peiepraed külmroaks veel pulmalauda kõlbasid.” Hamlet ei suuda endale selgitada, kuidas suhtuda emasse, kes on oma poja reetnud. Talle on ka see selge, et ema vastu ei saa, see oleks loomuvastane. Pealegi on Hamlet võitluses õigluse nimel jäänud täiesti üksi kogu õukonna vastu. „Uss, kes su isa nõelas, kannab nüüd ta krooni peas. /-/ Kui on sul südant sees, siis ära salli, et Taani kuningate säng jääks kiima ja neetud veripatu asemeks!” ütleb isa vaim Hamletile tragöödia alguses. See oli isa testament oma pojale, millest Hamlet ei saanud kõrvale hoida.
Hamleti kuulus monoloog „Olla või mitte olla…” sisaldab tema troostitut ja väljavaadeteta saatust. Nii või teisiti ootab Hamletit surm – kas võideldes või võitluseta – niisugune on monoloogi sisu. Hamlet mõtleb pärast kohtumist isa vaimuga: „Aeg liigestest on lahti, neetud rist ja nõuab minult paikapanemist.” Sellest tulenevalt on tragöödia tegevuspinge kantud teo ja mõtte vahelisest vastuolust. Hamlet on sunnitud kogu aeg oma kättemaksusoovi tagasi hoidma, et tõele lähemale jõuda ja tõestada kuninga ja kuninganna süüd: „Hing, seni vaiki; väärteod selguvad, kui kõik maamuld ka oleks matnud nad.” Isa vaimu sõnade kinnituseks laseb Hamlet näitlejatel mängida mõrvalugu, et jälgida kuninga käitumist. Claudius lahkub etenduselt närviliselt ja tunnistab iseendale oma eksimust, ta püüab lohutust leida palves: „Painduge, mu tõrksad põlved, teraskiudne süda, saa pehmeks…” Hamlet, näinud kuningat palvetamas, lükkab kättemaksu siiski väärikalt edasi: „Kao tuppe, mõõk, sul tuleb hirmsam raps, kui põõnab joobnult ta või märatseb või tunneb sängis lõbu veripatust!”
Pilgukski ei jäeta Hamletit emaga omavahele, selle eest hoolitsevad kuningas ja tema kantsler Polonius. Emaga rääkida ei saa, emast mõeldes ütleb Hamlet endale: „Lõhke süda, suu pean hoidma lukus.” Alles pärast Poloniuse tapmist, mil Hamlet otsustatakse saata Inglismaale ja ta saab salajase kirja kaudu teada talle kavatsetavast mõrvast, otsustab Hamlet: „Nüüdsest peale püsi mu mõtteis, veri, muust ma nüüd ei küsi.”
„Hamlet” on teos, mis jääb igal ajal aktuaalseks, sest võitlust võimu, ebaõigluse ja variserlikkuse vastu kujutatakse teoses ehedal ja teravdatud viisil, sotsiaalkriitiline satiir on selle teose igikestvuse võti. Hamletist on saanud õigluse eest võitleja arhetüüpne sümbol. Temataolised ei võida kunagi, sest valitsejate ümber on nende leplik õukond, kes omakasu silmas pidades on valmis äraandmisteks ja alatusteks. Pealtkuulamine, luuramine ei ole nende jaoks alandav tegevus. Hamleti ümber punutakse algusest peale võrku, pärast Poloniuse mõrva selgumist ütleb Claudius: „Ei miski mulle enne rõõmu tee, kui tean, et Hamlet viibimata hukataks.”
Claudiuse ja tema õukonna kahepalgelisus on Hamletile tuntud tõde. Pärast vana Hamleti surma oli Claudius teesklevalt kõnelnud: „Oleks sünnis, et me riik kannaks leina ja üksmeeles valus palet kortsutaks, sai mõistus niivõrd jagu loomusest, et mõistlikult me venna pärast kurvad.”
Hamletile on vastumeelne kogu variserlik õukond: „Need, kes mu lellele lõustu tegid, kui mu isa elas, maksavad nüüd sada tukatit tema miniatuurpildi eest. /-/ Taanimaal võib naeratada ja olla ise lurjus. Ei ela ühtki lurjust Taanimaal, kes poleks püstikelm. /-/ Sellesinase maailmakorra juures aus olla tähendab olla üksainus väljavalitu kümne tuhande hulgast. /-/ Kui tüütu, läila, tuim ja tühine näib mulle selle ilma viis. Küll seda rohimata aeda, kus seemet kasvatab vaid vohav rämps.”
Tülgastusega suhtub Hamlet silmakirjateenritesse: „Käsnad, mis kuninga soosingut, heldust ja mõjukust endasse imevad. Kuningas hoiab neid lõuanurgas nagu õuna: suhu paneb kõige enne, alla neelab kõige lõpus … pigistab, kuivad olete käsnad jällegi.” (Guildensterni ja Rosencrantzi kohta).
„Vilets tüütu narr, kapitaalne vasikas.” (Poloniuse kohta).
Hamleti kuju on imetletav selle poolest, et ta julges astuda ülekohtu ja reetlikkuse vastu ühiskonnas, teades, et niikuinii lõpeb see võitlus kaotuse ning surmaga, sest ausa võitlejana jääb ta sepitsuste võrku. Claudius oli selleks kavalaid käike teinud Laertese kaudu, õhutades viimast alatult kavandatud ja ebavõrdsesse rapiirivõitlusse Hamletiga. Hamlet õigluse eest võitlejana on täiesti väljapääsmatus olukorras. Ta tajub seda algusest peale, seetõttu ütleb ta ka Opheliast lahti, ta ei näe endal tulevikku selles maailmas.
Hamleti armastustunne Ophelia vastu teeb tagasikäigu Poloniuse vahelesekkumise tõttu, kes soovitab tütrel suhted Hamletiga lõpetada, nii ei jää ka kibestunud Hamletil muud võimalust, kui soovitada Ophelial minna kloostrisse ja selle ilmakorra juures lapsi mitte ilmale kanda. Ophelia jaoks on need hetked, mille tagapõhja ta ei taju, väga rasked, ta jääb Hamletit armastama ka hukkudes. Pärast Ophelia surma tunnistab Hamlet: „Ma armastasin Opheliat.” Sündmuste käigus purunenud armastuse traagika elasid mõlemad läbi üksi.
Hamleti jaoks on eriti traagiline see, et tema ema ei ole temaga. Leppida olukorraga oleks tähendanud allaandmist, mis nii või teisiti viib hukule, ja võitlusse asununa on Hamlet üksi, sest võimu vastu astujaid ei julgeta toetada, õiglus- ja autunne lükatakse teadvuses sel puhul enamasti tagaplaanile.
TARTUFFE
Molière
Komöödia „Tartuffe” erineb Molière’i teistest teostest terava satiiri poolest. Teose eessõnas