algab tõsine dialoog Fausti ja Mefistofelese vahel. Mefistofeles küsib, miks Faust tõstis mürgikarika, ja Faust vastab: „ … vihkan inimese mõistust, mis valet tõest ei lahuta, vihkan kulda, unistusi ja au, vihkan usku ja lootust.” Fausti meeltesegaduse põhjuseks on seega oskamatus mõtestada maailma elu. Faust on raskes enesekriisis, sest tema võimalused on olnud väiksemad kui tema lootused. Sõlmitakse leping, et Mefistofelesest saab Fausti teener ja Faustist teises ilmas Mefistofelese teener. Faust kinnitab: „ … kui lausun, oh, kaunis hetk, viibi veel – siis ahelda mind samal tunnil.” Verega kinnitatud lepingu põhjal ei tohi Faust oma otsingutes peatuma jääda, peab kogu aeg edasi püüdma, ei tohi rahule jääda saavutatuga. Ja kui Faust oleks jäänud elu nautima ja lausunud „oh, kaunis hetk, viibi veel”, siis oleks Mefistofeles võitnud. Fausti elujaatus oleks otsa saanud. Selle lepingu tulemusena saabki Faust nõiaköögis oma nooruse tagasi ja elu otsast alustada.
Mefistofelese ülesanne on seada Fausti teele naudingulisi kiusatusi, näiteks Auerbachi kelder, mille kohta Faust ütleb: „Palju mõnu, vähe vaimu.” Faust ei kuluta aega naudingule ega joomingule. Tema loomuses on vaimsed otsingud.
Nõiaköögis saab Faust nooruse tagasi ja näeb peeglis Margaretat, kiusatus võidab Fausti vastutustunde. Toimub see, mille eest Faust ei ole kaitstud, ta sai küll nooruse tagasi, aga sellega koos ka kõik ohud, mida elu nooruse teele seab. Faustiga juhtub nagu noorele mehele omane, ta näeb naise ilu ja ahvatlust. Looduslik loomusund juhib Fausti ja samas tekitab talle ka tõsiseid küsimusi. Faust ütleb: „Ma tulin jõhkra maitsmisnõuga, kuid armastus mind haarab täie jõuga.” Siin sõlmubki hukatuslikkus Margareta saatusega. Faust ei saa iial Margareta juurde jääda, see oleks leppimine olemasolevaga ja loobumine otsingutest. Samamoodi ängistab see ka Fausti, kuid ta mõistab seda alles pärast Margareta surmaotsust. Faust lõhub Margareta ahta maailma: kingitused, armastustõotused, salajased kohtumised, unerohu andmine emale, Valentini surm. Kõiges selles on mängus Mefistofelese käsi, tegelikult siis Fausti enda kuratlik pool, mis ei allu mõistuse ja vaimu kontrollile. Armastuse vastu ei saa. Ka Margareta ei saa armastuse vastu, kuigi aimab halba. Margareta traagika seisneb tema elupiiratuses (usklik, kasin ja töönõudlik kodu) ja usalduslikkuses. Tema puhtas loomuses pole kõhklust, isemeelsust ega kurja oletust. Tema seesmine elu on liialt tunnete võimuses, mõistuse ja tahte toeta. Margareta jääb ilma emast, vennast, laps, kes sündis, leiab lõpu soos. Margaretat jääb saatma häbi ja valu. Mõrvasüü sellele lisaks. Kõige algus on siiski Faust, kes oli vastutustunde unarusse jätnud, tema oleks pidanud Margaretat kaitsma ja ka vastutust kandma.
Mefistofeles viib Fausti maailma rändama. Faust aimab halba: „Ta leeki õhutab, et lõõmaks ihas põu selle kauni kuju järele. Nii ihaldustest tuigun naudinguisse…” Faust on samas jõudnud ka äratundmisele, et tema on rändur, aga Margareta „Alpi nurmel lihtne süütu hing”. Selle traagilise armastusloo käigus selgub sõnum – armastuse teed on äraarvamatud ja armastajad ei taju oma loo olemust enne, kui lugu on end juba lõplikult loonud. Selles ongi armastuse maagilisus, saatanlikkus ja ihaldusväärsus. Ka Faust saab seda tunda.
Mefistofeles viib Fausti Volbriööle, seal saab Fausti teejuhiks Vastuoluvaim, Faustile viirastub Margareta. Faust asub Mefistofelesele etteheiteid tegema, kuid viimane vastab: „Kes oli see, kes ta hukatusse tõukas?” Mefistofeles naudib oma võimu. Faust saab oma uuesti saadud nooruse käigus veel kord tõdeda, et inimese elu on vastuoluline (teejuhiks Vastuoluvaim), inimene peab vastuolude käigus suutma valikuid teha.
Kui Faust jõuab Margareta juurde vangikongi, on hilja, midagi ei saa muuta, Margareta pihib Faustile oma muret, ei süüdista teda milleski ja läheb vastu surmale, mis on tema jaoks ainus pääsmine. Faust ütleb endale: „Mu sünnihetk, ole neetud!” Faust neab end. Tähendab, et inimene ei oska oma elu elada ka siis, kui ta uuesti alustab. Inimene eksib. Ometi otsib ta õiget rada. Otsimises endas ongi elamise tähendus.
II osas kohtame Mefistofelest ja Fausti, kelle hinge Margareta kaotus on jätnud „etteheite karmi valu”, keisrilossi troonisaalis, kus keiser peab oma kahepalgelist jutlust. Kantsleri arvates peaks monarhiaga koos käima õiglus, kuid samas kurdab ta, et seadus on võimule viinud ülekohtu ja halb on saanud au sisse, kohtunik võib olla kelmi kaim ja roimar kanda uhket rüüd. Nii väeülem, õuemarssal kui ka varaülem pole oma maa üle uhked, näevad kõikjal valskust. Riik elab võlgu ja amoraalselt. Allegooria on suunatud tolleaegsele Saksamaale, kuid on sotsiaalses tähenduses ka laiema kandepinnaga.
Faust jätkab oma otsinguid antiikmaailma radadel. Armastusloos Helenaga saab Faust tunda, mida tähendab püüelda ilusaima naise armastust ja samas olla mahajäetud. Lõpuks leiab Faust elu mõtte vaibumatus tegevusihas ja töös, ta hakkab võitlema vete stiihia vastu, hakkab rahvale viljakandvat maad tegema. „ … vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab, …oh, ülev hetk, mu elu ilusaim…” – nii ütleb Faust oma kordaläinud töö järel. Ta on rahul. Ta on saja-aastane ja lahkub. Inglite koorid on juba kohal. Teises ilmas kohtub ta Margaretaga.
JEVGENI ONEGIN
Aleksandr Puškin
Värssromaan „Jevgeni Onegin” on vene kirjanduse tähtteos ja Aleksandr Puškini tippsaavutus. Eesti lugejale on teos kättesaadav Betti Alveri tõlkes, mille sõnastuslik külg tõstab teose väärtust selle kõrgeetilisuse taotluses. Tegemist on vene kirjanduse romantismiperioodi armastusromaaniga, mis kannab endas nii autori kui tegelaste poolest aadellikku väärikust. Selles värssromaanis lõi Puškin maailmaluules seniolematu stroofi, nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga (ababccddeffegg) värsist.
Romaani teeb nauditavaks autori roll, lugeja ja autor oleksid nagu lähituttavad, kes mõtisklevad koos Jevgeni ja Tatjana armastusloo üle. Erilist sugestiivsust kannab autori siirdkõne, kus autor vahendab sündmusi, olles kord Jevgeni, kord Tatjana vaatenurgaga. Igast reast on tunda autori kiindumust oma tegelastesse. Kirjaniku lüürilised kõrvalepõiked teose kirjutamisest või omaenda reisidest on siduva ja lähendava tähendusega. Autori suhe on vahetu: „Nutan sinuga, Tatjana…” Või tõlkides Tatjana prantsuskeelset kirja vene keelde, tunnistab Puškin: „Ma pole teema kõrgusel…”
Romaani tegevus haarab aastaid 1819–1825. Kesksed tegelased on 26-aastane Jevgeni Onegin, 17-aastane Tatjana Larina, 17-aastane Vladimir Lenski ja 15–16-aastane Olga Larina. Tegevus toimub Larinite maamõisas (Pihkva lähistel Puškini mõisa Mihhailovskoje naabermõis Trigorskoje) ja Moskvas. Kõigi tegelaste traagika on seotud aadelliku kõrgseltskonna väärituma osa äraspidise moraaliga. Kõige rohkem kannatab Jevgeni Onegin, kes on kasvanud selles miljöös, kuid ka õppinud seda keskkonda põlgama ja läbi nägema. Onegin on sügava sisevastuoluga enesekeskne aadlik, kes siiski läbi katsumuste on suuteline muutuma, kuigi see juhtub liiga hilja.
Onegin püüab olla kõrgemal oma kasvukeskkonnast, ta püüab leida sisukat ja eneseharivat tegevust, kuid takistuseks saab oskamatus millegagi põhjalikult ja püsivalt tegelda, sest teda on kasvatatud naljatamisi ja kõrgaadli seltskondliku elu maneeris. Oneginist on kujunenud daamide lemmik, see roll toidab tema edevust. Onegini päev koosneb ettevalmistusest seltskondlikeks koosviibimisteks ja nendel koosviibimistel käimisest. Oma sisemises maailmas on Onegin vaimselt kõrgemal oma seltskonnast, ta on tüdinud koketeerimast ja ballilt ballile suundumisest. Teda valdab spliin (elutüdimus). Saanud teada onu pärandatud mõisast, sõidab Onegin maale, et teha mõisas uuendusi ja sulguda iseendasse, süveneda raamatutesse, sukelduda loodusesse, kuid kahjuks ei paku selline elu talle midagi peale kestva tühjustunde.
Külastanud Larinite mõisat, tekitab Tatjana nägemine Oneginis seletamatu kaasahelina. Tatjanas on midagi rikkumatut ja siirast. Tatjana on kui laanehirv, üksik, kinnine, mõtlik, midagi niisugust pole Onegin varem kohanud. Tatjana on aga tundehelli romaane lugedes loonud endale noormehe ideaalkuju, mis langeb kokku Onegini väljapeetuse, viisakuse ja tähelepanelikkusega. Tatjana armub. Tema ainsaks toeks ja nõuandjaks on njanja (hoidja). Nii teebki Tatjana meeletu sammu tolleaegsete tavade