(Pariisi ilusamaid naisi); tema armuke Maxime; teine tütar Delpine de Nucingen; tema armuke, õigusteaduse üliõpilane Eugéne de Rastignac; vikontess de Beauséant; tema armuke d’Ajuda-Pinto; proua Vauquer; Vautrin e Jacques Collin e Surma-narritaja; Horace Bianchon; proua Couture; Victorine Taillefer; preili Michonneau; härra Poiret; köögitüdruk Sylvie; jooksupoiss Christophe.
Sündmustik toimub 1819. aasta Pariisis. Proua Vauquer’ pansionis on elupaiga leidnud erinevatest ühiskonnakihtidest eluheidikud. Pansion on kasimatu ja vaene, iiveldama panev lehk võtab vastu juba ukselt. Perenaine on kitsi, tema jäine nägu on nagu esimene sügiskülm. Majas on seitse pansionäri, neile jagatakse astronoomilise täpsusega hoolt ja tähelepanu vastavalt sellele, palju keegi elamise eest maksab. Isa Goriot on nende hulgas kõige vanem (75-aastane), vaene tõugatu ja pilkealune. Pilkamiseks annab põhjust tema kuutaoline ümmargune lihtsameelne nägu ja kahe noore naise salapärased külastused. Kord külastab teda brünett, kord blond, neid peetakse isa Goriot’ armukesteks.
Isa Goriot
Isa Goriot oli saabunud pansionaati korraliku garderoobiga, tal oli veel teataval määral raha ja ta oli alles hoidnud mõned nipsasjad, mis meenutasid talle tema varalahkunud naist, tal oli veel lauahõbedat ja ehteidki. Olnud edukas nuudlivabrikant, otsustas isa oma tütardele luua tee kõrgseltskonda ja ta pani selleks mängu kogu oma säästutagavara. Tütred kasutasid isa ohvrimeelsust südametult edasi. Neil oli alati vaja raha, kui nad oma isa vaatama tulid. Isa ehteasjad ja mälestusesemed kadusid üksteise järel, ta viis need liigkasuvõtjale Gobseckile. Isa elavad sinised silmad muutusid aegapidi tuhmiks ja raudhalliks, nad ei pisardunud enam, nende punane äär näis verd nutvat. Isa toas oli vilets voodi, katteks vaid õhuke vaip ja vateeritud jalatekk, mis oli tehtud proua Vauquer’ vanadest kleitidest. Rastignacile selgitab isa oma ohvrimeelsust: „Mul ei ole iialgi külm, kui neil on soe, mina ei tunne kunagi igavust, kui nemad naeravad.”
Seitsmeaastase õnneliku abielu järel oli Goriot kaotanud oma naise, nüüd keskendus tema armastus oma kahele tütrele, mis saigi isale saatuslikuks. Pansioni oli isa tulnud meeleheite sunnil, sest tema tütarde abikaasad keeldusid isa enda juurde võtmast ja samuti tema avalikest külastustest. Nüüd jääb isale alandav saatus, ta ootab Rastignaci, kes on kohtunud tema tütrega, et siis puudutada või hoopis ära osta vesti, mille najal on hinganud ja nutnud tema tütar, või nuusutada paberilehte, millel on Delphine’i käekiri. Teinekord läheb isa tänavale ootama, millal tema tütred hommikust jalutuskäiku teevad, et näha neid uhkes tõllas. Tütred naeratavad isale ja sellest on küll. Unistustes tahaks isa olla see koerake, kes tõllas tütre põlvedel lamab. Korraks tekib Goriot’l võimalus Delpine’i ja Rastignaciga koos elama hakata, sel hetkel kaotab isa igasuguse väärikuse, ta heidab tütre jalge ette, et suudelda neid, ta hõõrub oma pead tütre kleidi vastu…
Saatus toob isale aina ebameeldivaid ootamatusi. Anastasie on armukese peale kulutanud kõik oma raha ja perekonna teemandid, nüüd vajab ta järjekordset ballikleiti ja isa viib oma viimase lauahõbeda Gobseckile ning paneb aastaks panti oma eluaegse pajuki. Pansionis kolib isa Goriot järjest kõrgemale korrusele, sinna, kus on kõige odavamad toad.
Lõpuks saab isa raske närvivapustuse. Ehk tulevad nüüd, kui olen haige, ootab isa lihtsameelselt. Mõlemale tütrele oli olulisem siiski Beauséant’i lahkumisball kui haige isa. Ja kui saadetakse tütardele järele, et nende isa on suremas, ei tule nad ka siis. Balliväsimus, rahamured, perekonnatülid…
Aimlemisi tajub isa, millega on tegemist ja ta hakkab end süüdistama ja oma hingele kogunud varjatud vimma välja valama: „ … kui oleksin rikas… kui ei oleks andnud seda neile, lakuksid nad mu põski oma suudlustega! /-/ Olen küllalt kahetsenud seda pattu, et armastasin neid liiasti. /-/ Kõik on minu süü, õpetasin neid sõtkuma mind jalgadega. Mina üksi olen süüdi kõigis oma tütarde pahedes, ma hellitasin nad ära. /-/ Pean ma siis surema nagu koer? See on mu tasu, mahajätt. Nad on alatud, roimarid; põlgan neid, nean nad ära…”
Isa sureb. Talle jääb väike juukseketike medaljoniga, sellegi oleks proua Vauquer tahtnud ära võtta. Isa maetakse vaestekirstus ja kalmistule sõidavad tütarde tühjad tõllad teenijatega pukis. Kalmu ääres seisavad kaks vaest üliõpilast ja kaks surnumatjat. Sümboolselt on nii isa kui ka tütred teinud suuri panuseid tõldadele, mitte inimlikule lähedusele.
Eugéne de Rastignac
Rastignac on noor vaesunud aadlivõsu, kes oli tulnud Pariisi õigusteadust õppima, aga üsna peagi tajus ta, et suhteid luua on olulisem. Ta võttis nõuks tungida suurilma ja selleks oli tal vaja leida protektsiooni (soodustav kaitse). Rastignac on tutvunud oma kauge sugulase vikontess de Beauséant’i viimasel ballil proua de Restaud’ga ja nüüd otsustab Rastignac teda külastada. Sisenedes majja, näeb Rastignac, kuidas Anastasie saadab tagaukse kaudu välja Goriot’ ja kuidas tütar häbeneb oma isa külaskäiku. Kui Rastignac isa Goriot’st seltskonnas juttu tegi, lõikas ta ära oma tee de Restaud’de majja. „Iga kord, kui see härra tuleb, ei ole prouat ega mind kodus,” ütleb krahv Restaud teenijale.
Rastignacile hakkavad seltskonnaelu kirjutamata reeglid selginema, selles aitab teda vikontess de Beauséant. „Proua de Restaud’ sinise buduaari ja de Beauséant’i roosa salongi vahel oli ta /Rastignac/ sooritanud Pariisi õigusteaduse kolmeaastase kursuse…”
Proua de Beauséant õpetab: „Meie süda on varakamber, kui tühjendate ta korraga, oletegi ruineeritud. Niisama vähe kui andestame tundmust, mis on näidanud end täies alastiolekus, andestame mehele, kellel ei ole soudki hinge taga. /-/ Mida külmemalt te kalkuleerite, seda paremini jõuate edasi. Lööge pihta kaastundeta, siis kardetakse teid. Vaadake meestele ja naistele kui posthobustele, keda lasete kärvata igal vahetusel. Kui aga teis pesitseb tõ-sine tundmus, varjake seda kui aaret. Õppige maailma umbusaldama. /-/ Menu on Pariisis kõik, see on võimu võti.” Tähendab – tuleb osata teeselda ja tundmusi varjata. Kellestki ei ole vaja hoolida. Kedagi ei tohi usaldada, kõiki on vaja ära kasutada.
Proua Beauséant annab nõu Rastignacile, kuidas võita Delphine de Nucingeni tähelepanu, vaja vaid lubada tutvust proua de Beauséant’iga ja Delphine on valmis kõigeks ja seega on ka Anastasie’le kätte makstud. Nii algabki Delphine’i ja Rastignaci armastuslugu, kus on mängus mõlemapoolne kasu. Kuid enne on Rastignacil vaja raha, et osta korralik ülikond. Rastignacil on raske kodust seda raha vastu võtta, kuid millestki ei saa hoolida, sest ta on mõistnud, et positsioon ja raha on maailma ülim tarkus.
Pansionaadis saab Rastignaci teejuhiks Vautrin, kes on 40-aastane toorevõitu, lõbus, läbitungiva pilguga külmavereline kalkuleerija, julm mõrtsukas. Ta oli kavalusega saanud ka perenaise soosikuks. Enda kohta ütleb ta: „Inimesetapmine tähendab mulle niisama palju kui… püüan vaid tappa puhtalt… /-/ Kui teil puudub protektsioon, mädanete te provintsikohtus. /-/ Haugu vargaid, kaitse rikkaid, giljotineeri tundelisi inimesi. /-/ Teil ei jää muud üle kui õgida üksteist nagu ämblikud purgis. Kahurikuulina peab tungima sellesse inimmassi või poetuma temasse kui katk. Ausus ei vii kuhugi. /-/ Ei ole printsiipe, on sündmused, ei ole seadusi, on olud, mida juhtida.”
Kuulanud Vautrini õpetussõnu, järeldab Rastignac: „Ta ütleb mulle toorelt seda, mis proua Beauséant ütles mulle ilusates sõnades.” Peente kommetega ja väärikas ning soliidne daam vikontess de Beauséant on niisama halastamatu ja kahepalgeline kui Vautringi. Ainus erinevus seisneb selles, et üks esindab ühiskonna madalamat kihti, teine kõrgemat.
Vautrinil on reeturlik plaan aidata Rastignaci. Ta tahab Rastignaci teha endast sõltuvaks, et hiljem noormeest ära kasutada. Nii seab ta Rastignaci huviobjektiks Victorine’i, kelle isa on andnud kogu varanduse oma pojale, mitte tütrele. Nüüd on vaja vabaneda Victorine’i vennast, siis jääb varandus Victorine’ile, Vautrini arvates peaks see Rastignaci ahvatlema. Kuid nii see ei olnud. Vautrini ideede künism hirmutab Rastignaci. Ja pealegi lõpeb Vautrini käekäik vabaduses ootamatult kiiresti, tema kuritegelik minevik on päevavalgele ilmunud. Salaagendi kaudu saavad