võitlus.” Rastignac alustab halastamatut karjääriteed.
Kokkuvõte
Teos kujutab rahavõimu hävitavat mõju inimlikkusele. Raha sünnitab hoolimatust. Kuid seda inimeste hulgas, kes on selleks valmis. Kuidas isa Goriot’ tütred inimlikkuse kaotasid? Nad ei olnud kunagi harjunud andma, loovutama. Neile oli loodud petlik kujutlus elu väärtustest, oli ju isa Goriot ise ka rikastunud nälja ajal oma makaronivabrikuga. Isa oli näinud suurt vaeva enda ülestöötamisega, tütred ei olnud midagi taolist näinud, nad ei osanud raha hinnata. Pealegi olid nad oma meeste silmis siiski veel alamast klassist ja seetõttu allusid nad oma meestele, nende mehed olid nende tugi ja positsioon. Nende jalgealune oli habras. Isa ise oli loonud oma tütardele illusiooni, et rikkus on suurim väärtus, nüüd pöördus see rikkuse loogika järgi ehitatud maailm selja isale endale. Kui tal ei olnud enam raha, ei olnud tal enam midagi.
Romaan kuulub mahuka panoraamteose „Inimlik komöödia” alajaotuse „Kommete etüüdid” alla pealkirjaga „Stseenid eraelust”. Autor kujutab romaanisarjas läbilõiget 19. sajandi alguskümnendite Pariisi ilustamata tegelikkusest, kus kõik tugineb ainult rahaahnusele. Romaan „Isa Goriot” on prantsuse realismi tähtteos, kujunemisromaan, mille mõttekäigud on sügavad, analüüsivad ja detailirohked, andes veenva ja mõtlema paneva pildi oma kaasajast.
CARMEN
Prosper Mérimée
Novellis on sündmuste ajaline järjestus segi paisatud. Lugeja saab algul tuttavaks geograafi-maadeuurijaga, kes oma teekonnal kohtab juhuslikus ööbimispaigas arvatavat mõrtsukat don Joséd. Mõrtsukas põgeneb. Järgneb maadeuurija juhuslik kohtumine võluva mustlasnaisega (Carmen), kes on osav varas ning maadeuurija (minategelane) jääb ilma oma kuldkellast. Autor on lugejat oskuslikult eksitanud süžee ülesehituse ja tegelaste nimedega (don José Navarra, don José-Maria), tehes sellega väljakutse lugeja tähelepanelikkusele eristada süžeeliine ja leida faabula (sündmuste ajaline järgnevus).
Järgneb don José ja Carmeni armastuslugu, mis on kompositsiooniline tervik ja novelli põhitegevusliin.
Don José on noore ajateenijana valvekorras Sevilla tubakavabrikus. Carmen töötab vabrikus ja heidab kavalaid pilke noore mehe suunas. Ühel päeval lähevad naised tülli, sest keegi on solvanud Carmenit tema elukommete pärast ja Carmen lõikab ohjeldamatus vihas tubakanoaga x-kujulise haava solvaja näkku. Carmen võetakse vahi alla. Don José peab teda saatma, Carmeni naiselik sarm ja kaval edevus lummavad José, ta unustab end korraks ja Carmen ongi põgenenud. Nüüd saab José karistada, ta pannakse vangi. Aga Carmen ei ole unustanud heategu ja toob Joséle pakikese, kus leiva sisse on peidetud viil ja kuldraha. José kannab oma karistuse ausalt lõpuni ja asub uuesti teenistusse. Algab traagiline armastuslugu, kus vastuoluline Carmen, nii heas kui halvas, jääb don Joséle kättesaamatuks. Carmen on arhetüüpne naistegelane, kes kellegi teele meelega kannatusi ei sea, kuid oma iseteadlikkuses ja vabaduseihas laseb tuua ohvreid. Carmen naistegelasena on võrreldav arhetüüpse meestegelase don Juaniga.
Kord peab don José valvama koloneli trepil, kus võetakse vastu külalisi. Koos koloneliga saabub Carmen, José on üllatunud, aga Carmen jõuab talle sosistada, et kohtutaks Trianas Dorothea juures. Tol kohtumisel tasub Carmen kirgliku armastusööga José kannatuste eest. Lahkumisel on Carmeni kõne kahemõtteline, don José küsimusele, millal nad jälle võivad kohtuda, vastab Carmen: „Siis, kui sa enam nii lihtsameelne ei ole. /-/ Tead sa ka, poja, et ma vist isegi armastan sind natuke. Aga see ei või kesta.”
Järgmine juhuslik kohtumine saab Joséle saatuslikuks. Kord, kui José on linnaväravas valves, soovib Carmen, et José laseks ta salakaubaga läbi, jälle lubab Carmen unustamatut ööd, kuid ise ei ilmu. Ja kui José Carmenit otsides hakkab käima Dorothea juures, kohtab ta Carmenit koos koloneliga. José kannatus on otsas ja ta tapab koloneli. Nüüd ei jää Josél muud üle kui põgeneda. Josést saab Carmeni salapärase kurjategijate jõugu liige. José ei kahetse, sest ta on lummava Carmeni lähikonnas. „Carmeni ilu oli kummaline ja metsik… tema silmad väljendasid iharust ja tõrksust ühtaegu.” Kuid selgub, et Carmen on jõugu seaduste järgi paari pandud vana mustlase Garcia Ükssilmaga, kes on parasjagu vangis. Carmenit jätkub mõlema armastamiseks. Ühel saatuslikul kaardimänguõhtul lähevad José ja Ükssilm tülli, don José tapab Carmeni mehe. Kuid ka nüüd jääb Carmen Joséle kättesaamatuks, Carmen on järjekordselt armunud härjavõitleja Lucasesse, kes demonstratiivselt pärast härjavõitlust kingib Carmenile verise kokardi (konksuga härjanahast lehv). José teeb Carmenile ettepaneku lahkuda koos Ameerikasse, kuid Carmen vastab: „Ma ei taha, et mind käsutatakse, tahan olla vaba ja teha, mis mul mõttesse tuleb.” José otsustab Carmeni tappa. Enne surma ütleb Carmen: „Sa tahad mind tappa, ma ju näen, nii on saatusest määratud, aga sa ei saa mind alistuma sundida. /-/ Sind armastada – ma enam ei saa. Sinuga elada – ma enam ei taha.”
Novell „Carmen” on prantsuse kirjanduses romantismist realismi kanduv teos, kus ühtaegu on tegemist kirgliku armastuse ja romantilise röövlieluga, kuid seda on edasi antud üsna neutraalses ja erapooletus toonis ning realismile omase detailirohkusega. Teos on sündmuste poolest haarav ja põnev, sarnanedes kriminaalromaaniga, kuid samal ajal kujutades ka tundesügavusi, olgugi et tegemist on allilma elureeglitega. Don José on muutuv tegelane oma languses, kurjategijate maailm kütkestava Carmeni kaudu neelas ta endasse. Carmen elab läbi teose oma põhimõtete järgi, on muutumatu loomus, ja don José ei mõista teda.
MÜÜTILISED MUISTENDID
Friedrich Robert Faehlmann
Tegemist on omapärase žanrimääratlusega, mille eeskuju sai Faehlmann saksa romantilisest kirjandusest. Autori eesmärk oli valgustus-didaktiline, anda ühele rahvale omamütoloogia. Müüdid olid esialgu kirjutatud saksa keeles, kaheksa neist avaldati Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes, seega kandsid nad sõnumit eesti kultuurist rahvusvahelisse kultuuriruumi. Faehlmann kasutas Kristian Jaak Petersoni tõlgitud „Soome mütoloogiat” ja kohandas müütilisi nimesid Eesti oludele (Vanemuine, Lämmeküne, Ilmarine jt). Rahvusliku ärkamisaja kirjanduse ja rahvusliku iseteadvuse kujunemisel oli see väärt lugemine, kuid jääb siiski oma olemuselt puhtalt pseudomütoloogia valda. Seega on tegemist kunstmuistenditega, millest vaid kaks põhinevad rahvapärimusel („Emajõe sünd” ja „Keelte keetmine”).
Aja proovile on hästi vastu pidanud autori loodud mõjuva kujundivalikuga „Koit ja Hämarik”, mille alltekst kõneleb noorest armastusest.
Muistend algab retooriliste küsimustega: „Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas? Kas sa tunned kätt, kes päikese vastu võtab… kes kustunu jälle põlema süütab…” Sellise pöördumisega isikustab autor looduse ringkäigus koidu ja eha, andes neile nimed Koit ja Hämarik. Omavahel nimetab Vanaisa neid „tütrekeseks” ja „pojakeseks”, nii on sõlmitud ka tegevuspinge, mis võimendub kargeks põhjamaiseks armastuskokkuleppeks, mis peab armastuse noore hoidma. Ainult kord aastas nelja nädala kestes lühikestel öödel kohtuvad Koit ja Hämarik: „ … siis vaatasid mõlemad teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse, ja kui kustuv päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vastastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.” Vanaisa heldis ja soovis, et noored õnnelikuks saaksid. „Seepärast kuuluge teineteisele ja pidage siitpeale oma ametit nagu mees ja naine.” Mõlemad aga vastasid ühest suust: „Vanaisa, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti mõrsjaks ja peiuks jääda, sest peiu- ja mõrsjapõlves oleme leidnud oma õnne, kus armastus on alati noor ja uus.”
Muistendi kestev väärtus seisneb armastuse hoidmise motiivi ja looduse igavese ringkäigu oskuslikus sidumises.
Rahvuslikult ja eneseväärikust tõstvalt mõjub muistend „Keelte keetmine”. Autor on selles loos riivanud väikerahva identiteediprobleemi ja tunnustusvajadust, rahvusliku liikumise ajal võis see muistend kõnekas olla, nii nagu senini linnalegendides kuulda võib, et eesti keel on itaalia keele kõrval maailma ilusaim. Kuigi muistend põhineb pärimusel, on selgelt tunda piibli Paabeli segaduse motiivi ja