käigus suurustab Kalevipoeg saarepiiga looga ja tekib tüli sepa pojaga, kelle Kalevipoeg tapab. Soome sepp neab Kalevipoja ära.
Kalevipoeg ja vennad otsustavad viskevõistluse käigus, kes saab valitsejaks. Kui Kalevipoeg on kuningaks saanud, alustab ta maa kündmisega, mitu korda käib ta ka isa haual nõu küsimas. Peagi jõuavad maale sõjasõnumid, kuid käskjalg heidab sõja alustamise käsu merre. Kalevipoeg võitleb vahepeal vetevaimu ja paharettidega, laseb Alevipojal Soomes oma mõõga võla tasuda ja ehitab Olevipoja abiga linnu (Lindanisa ja Taaralinna).
Mitu korda käib Kalevipoeg Peipsi tagant laudu toomas. Kord puhkab ta pärast retke nii raskesti, et Peipsi sorts varastab ta mõõga, kuid ei jõua seda kaua vedada ja mõõk vajub tema käest Kääpa jõkke. Kalevipoeg paneb mõõgale manasõnad peale. Peipsi taga pidi Kalevipoeg korduvalt käima, sest kord saatis sorts Kalevipojale raske une, nii et lauad varastati, või pidi ta nendega sortsi poegi sugema, lüües neid lauaservaga (õpetussõnade eest sai siil endale Kalevipojalt kasuka). Vahepeal jõuab Kalevipoeg aidata ka vaeslast ja väikemeest.
Kord lauakoormaga tulles satub Kalevipoeg põrgu väravasse ja näeb põrgut seestpoolt, seal on rikkust ja kulda, põrgu õu on rahaga üle kallatud, Sarvik-taadil on röövitud põrgupiigad tööd tegemas. Kalevipoeg päästab nad ja nii saavad Olevipoeg, Sulevipoeg ja Alevipoeg endale naised. Kalevipoeg võitleb Sarvik-taadiga, teistkordsel põrguskäigul hävitab ta Sarviku, nii et sellest jääb ainult sinine suits järele. Seni on aga vaenlane maa peal sõda pidanud. Jälle ehitatakse linnu, tuuakse kive, võideldakse tuuletarkadega.
Reis maailma otsa peab Kalevipojale tarkust tooma. Teejuhiks kutsutakse Lapu tark Varrak, kes selle eest väga kõrget hinda nõuab. Kalevipoeg loovutab talle oma tarkuseraamatu. Varrak aitab Lennukil pääseda veekeerisest, käiakse Sädemete saarel ja peninukkide maal. Koju jõudnud, ootab ees Assamalla lahing raudmeestega ja teine põrguskäik, palju on tegemist härjapõlvlastega põrgu väravas. Alevipoeg ja Sulevipoeg saavad sõjas surma. Kalevipoeg annab valitsemise üle Olevipojale, tõmbub tagasi, loobub ka kosjaplaanidest. Põrgupojad käivad teda tülitamas ja raudmeeste saadikud allaandmist nõudmas. Kalevipoeg eraldub üksindusse, ta leiab oma lõpu Kääpa jõest läbi minnes. Taevatarkade tahtel saab temast põrgu valvur, kes suures hädas oma rahvale appi tuleb.
Esimest korda eesti kirjanduses on eestlaste rahvuslik ja ajalooline minevik saanud korraliku sõnakunstilise tagasivaate. Põhitoonilt pisut eleegiline lugu, kus on palju kaotusi (Linda rööv, Saarepiiga hukkumine, soome sepa poja surm, Sulevipoja ja Alevipoja surm, alistumine raudmeestele ja Kalevipoja enda traagiline lõpp), kutsub lugejat siiski ennast samastama Kalevipojaga, eestlaste muistse vanemaga, eesti rahva sümbolkujuga. Tähelepanelik lugeja leiab ka allteksti Kalevipoja vihameeste ja vaenlaste kohta – soome sepp, Peipsi soolasorts, Sarvik-taat, raudmehed Assamalla all –, neilgi on oma sümboolne tähendus Kalevipoja traagikas.
Analüüs
Luues eepose süžeed, on autor lisaks kohamuistenditele oskuslikult ainestikuga sidunud lüroeepilisi laule (tamme lugu), müütilisi legende (Ilmaneitsi), uskumuslikke loitsusõnu ja eriti rahvapärimuslikku imemuinasjutu varamut: soome sortsid, Peipsi sortsid, Alutaguse sortsid, härjapõlvlased, paharetid, vetevaim, Sarvik-taat jt. Oli ju eesti kultuuris omamütoloogia loomise aeg, Faehlmann oli Petersoni algatusel sellega juba tegemist teinud. Kreutzwaldi eepos kuulub ka sellesse valdkonda. Tuntud vanasõnad „Tänasida toimetusi ära viska homse varna” ja „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada” pärinevad „Kalevipojast”.
Eepos algab antiikeepostele sarnaselt pöördumisega muusade poole:
„Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
muistse põlve pärandusest
ihkan laulu ilmutada.”
Põhisüžee sõlmpunkt sarnaneb antiigist alguse saanud motiividega – saatuslik süü ja needus, mille eest inimene ei suuda põgeneda, sellest vormub tema ettemääratud elukäik. Needus on seotud enamasti suurte eksimustega iseenda või juba varasemate põlvkondade elus. Hilisemas kristlikus kirjanduses on see tuntud patuna, mida inimene asub lunastama. Kalevipoega jälitab soome sepa needus tema poja tapmise eest mõõgaliikude käigus. Sepp sajatab:
„Saagu, saagu, ma sajatan,
saagu sind sõjariist surmama,
terav raud sind tappemaie,
saagu sulle salamahti
mõõgast sündima mõrtsukas,
valatud verest vaenlane!”
Needus saab teoks Peipsi sortsi algatusel, kes varastab Kalevipoja mõõga ja kaotab selle Kääpa jõkke. Kalevipoeg tahab omakorda panna mõõgale sõnad peale, kuid vääratab:
„Kui aga juhtub käidanessa
jalakanda pistma jõkke,
kes sind enne ise kannud:
siisap, mõõka, sõbrakene,
murra jalad tal mõlemad.”
Kalevipoeg tahtis öelda „ … kes sind siia kannud…”, kuid soome sepa sajatus ajas sõnad segi ja ta ütles: „ … kes sind enne ise kannud…” Nii jääbki Kalevipoeg jalgadest ilma, temast ei ole enam võitlejat.
Kalevipoeg on kangelane, hiid, kes on valmis ülimuslikult võimsateks tegudeks (võitleb vabaduse ja õigluse eest, künnab, ehitab, rajab, päästab, kaitseb, kogub teadmisi jne), aga ta kannab endas ka inimlikke nõrkusi (võrgutab saarepiiga, astub riidu soome sepa pojaga, annab Lapu targale oma tarkuseraamatu jm). Tarkuseraamatu andmine Varrak-taadile oli suurim rumalus, raamat oli maagilise tähendusega tarkusekogum:
„Kallim veel kui kuld ja hõbe
seisis kütkendatud kirjas:
vanaaegne vaba põli,
meie meestepoege priius,
kehvemate kaunim vara.”
Kreutzwald on loonud tõelise saaga, „Kalevipojast” on saanud eesti rahava sakraaltekst. Eepos ilmus rahvusliku liikumise ajal ja sai omas ajas ning hiljemgi üheks rahvusliku identiteedi mõõdupuuks. Eestlaste sakraalse teksti põhimantra lõpeb lootusrikkalt:
„Aga ükskord algab aega,
kui kõik piirud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama;
lausa tuleleeki lõikab
käe kalju kammitsasta –
küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel’ õnne tooma
Eesti põlve uueks looma.”
Soome sepa sajatuse sunnil on Kalevipoja enda mõõk lõiganud ta jalad. Taara tarkade nõul on ta valge hobuse seljas põrgu väravas, käsi kalju kammitsas. Eestlased on oma ajaloo helgematel hetkedel ikka öelnud: „Kalevipoeg on koju jõudnud.”
KURITÖÖ JA KARISTUS
Fjodor Dostojevski
Tegelased: Rodion (Rodja) Raskolnikov, üliõpilane; Dunja, Rodioni õde; Pulheria, Rodioni ema; Svidrigailov, mõisnik, kelle juures Dunja oli koduõpetajaks; Pjotr Petrovitš Lužin, Dunja peigmees; Razumihhin, Rodja ülikoolikaaslane; Porfiri Petrovitš, kohtu-uurija; Zametov, ohvitser; Zossimov, noor arst; Semjon Marmeladov, endine nõunik; Kateriina Ivanovna, tema naine; Sonja Marmeladova, Semjoni tütar; Aljona Ivanovna, liigkasuvõtjaeit; Jelizaveta Ivanovna, tema õde; Mitrei ja Mikolai, värvijad.
„Kuritöö ja karistus” on vene kirjanduse olulisemaid realistlikke romaane, kujutades inimpsüühika