Alli Lunter

Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid


Скачать книгу

„anda igale rahvale omad kalduvused ja kombed ning nime ja keele”. Ta otsustas seda teha „tulest vaevatud vee häälitsemisest ja liikumisest”. Vanaisa süütas Sini- ehk Katlamäel lõkke ja asetas sellele katla saladusliku veega. Kõige varem jõudsid kohale eestlased ja Vanaisa õnnistas neid: „„Te peate end minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu enda keel olgu ka teie keel.” Nii on eesti rahval au olla Vanaisa esimene rahvas (allusioon juudi rahva ja Jahve lepingule). Palju rahvaid sai oma keele ja igaüks hakkas pidama oma veidrusi „oma eeliseks ja auasjaks”. Õhtu eel saabusid viimased. Tuli üks tähtis rahvas, vesi hakkas pajas hooga keema: „Saksa, maksa!” Vanaisa kinnitas: „Te ju kuulsite oma nime, ja keelt ja tööd ning ajage end kõigi rahvaste ees kohevile ja puhevile.” Need olid sakslased. Järgmisena tulid venelased, vesi katlas tõi kuuldavale helid: „Tšin, tšai, tši.” Siis hakkas vesi täiesti keema ja kõlas: „Durak! durak! sukin!” – „Ahaa,” ütles Vanaisa, „turakad on teie nimi”. Päris viimaseks jäid lätlased, „laisad, räpased ja häbematud”. Vanaisa kooris vee pealt vahtu ja viskas selle maha: „„Läts!” – „Noh, hüva,” ütles Vanaisa, „lätsud, lätlased peab teie nimi olema, ja teie keel olgu kõigist teistest kokku kraabitud.””

      MADAME BOVARY

      Gustave Flaubert

      Provintsiarst Charles Bovary ja tema naise Emma abielu kujuneb õnnetuks ja lõpeb traagiliselt. Charles on lihtsa elulaadiga keskmine maa-arst, kes elab reaalset elu, töötades südamega, kogudes raha ja armastades oma naist, tõsi küll, pisut rohkem tähelepanu oleks Emma loomus vajanud. Emma oli taluniku tütar, kuid kasvanud romantiliste armastusromaanide maailmas. Emma vajab poeetilist armastust ja üllatusi, aga Charles ja väike igav provints seda ei paku. Charles näeb Emmas ilusat ja armast naist, ta ei suuda isegi riivamisi tajuda, mis Emma hinges toimub. Nii eraldab Emma ennast sageli oma unistuste maailma ja Charles’il ei tule pähegi Emmat segada, Emma tegi ja sai kõik, mis ta tahtis, Charles’ist oli saanud lühinägelik ja leplik tuhvlialune, kelle raha pidi Emma unistusi teenima, kuni lõpuks kõik sai otsa, nii varandus kui saatused.

      Enne pulmi arvas Emma, et ta armastab Charles’i, kuid armastuseõnn jäi tulemata, sest Emma ei tule kunagi kogu oma olemusega reaalse elu tasandile, ta otsib elust tagajärjetult maailma, mis ta on kokku pannud armastuslugusid lugedes: „ … mida õieti tähendavad sellised sõnad nagu nauding, kirg ja joobumus?” Emma saab seda teada, kuid halastamatus tegelikkuses oma armukeste kaudu ja niisugusteks katsumusteks Emmal muidugi ettevalmistus puudus. Charles ei vastanud kaugeltki Emma unistuste printsile: „Charles’i jutt oli lame nagu kõnnitee. /-/ Charles’i jutt hakkas talle järjest rohkem närvidele käima.” Emma muutus pahuraks ja tujukaks, südamepõhjas ootas ta mingit seletamatut sündmust: „Nagu merehädas madrus kammis ta meeleheitlikul pilgul eluüksindust, otsides udusel taevakaarel valendavat purje.” Charles oli mures, parim, mis ta taolistel hetkedel suutis Emma heaks teha, oli küsida, ega naine haige ole. Muidugi oli Charles’i jaoks ka paremaid päevi, kui Emma tema süles istus ja kaupmehe juures tehtud arvete jaoks raha küsis. Charles ei suutnud Emmale midagi keelata, ta armastas oma naist kõiges. Et Emmale uusi elamusi anda, vahetatakse ka elupaika, kuigi see kõvasti väljaminekuid nõuab.

      Emma ei olnud hea ema, kiindumuses tütar Berthesse jäi algusest peale midagi puudu, samas kui Charles puistas nuttes ja naerdes erinevaid naljatusi last ootavale Emmale. Oli ka päevi, mil Charles põgenes oma kabinetti ja nuttis seal nõutusest, aga iial ei osanud ta pilku heita Emma suhetele meestega, Charles pigem soosis neid suhteid, et Emmal oleks seltskondlikku vaheldust.

      Emmal oli kaks sügavat kiindumust: noor advokaat Léon ja mõisnik Rodolphe Boulanger. Emma saab oma nooruses loodud unistuslikus maailmapildis käia, oma ammuseid ihaldusi tajuda, kirge ja salajasi kohtumisi nautida: „Ta oli astunud imede ilma, kus pole muud kui aina kirg, ekstaas, joovastus.” Suhetes armukestega andis Emma kogu oma hingejõu ja võluvuse, teadmata, et need olid lõputa lood, elu tegelikkus ei paku nii sageli ideaalseid armastussuhteid, kui neid raamatukaante vahelt leida võib. Emma õitseb iga uue ootamatu naudingu hämmelduses, kodus otsib ta üksindust, et vaimusilmas segamatult jälle nautida kujutluspilti oma armukesest või eelmisest kohtumisest, kuni „maised ihad, rahahimu ja kiremelanhoolia põimusid suureks kannatuseks”. Oli hetki ja haigushoogusid, kus Emma konutas murtult, täiesti teovõimetu, ja valas pisaraid. Charles’i jaoks oli see haigus. Katastroof, mis järgnes alatu ja loomult jõhkra Rodolphe’iga neli aastat kestnud suhete äkilisel purunemisel, oleks Emma peaaegu hauda viinud, nelikümmend kolm päeva veetis Charles tema voodi juures, tavaellu tagasijõudmine nõudis nii Emmalt kui ka Charles’ilt pingutust ja kannatust. Emma on saanud tunda, et miski pole kestev, rääkimata tühistest elupõletajatest Léonist ja Rodolphe’ist, ka Emma ise kahetseb, häbeneb ja tundub, et kaineneb. Ooperis armastusstseene vaadates järeldab Emma: „Aga selline õnn oli muidugi tühipaljas vale, kõigi inimeste ihade lootusetusest väljakasvanud luul.” Kohe on aga Emma unustanud oma mõttekäigu ja elab sündmustikule sedavõrd kaasa, et tal tuli sõgedushoos tahtmine tormata tema poole vaatava ooperilaulja käte vahele ja karjuda: „Vii mind ära, võta mind kaasa…” Samal etendusel kohtub Emma uuesti Léoniga, nende endised suhted puhkevad jälle õide, kuni need ammenduvad oma luitumuses: „Nad tundsid teineteist liiga hästi, et veel kogeda seda omamise jahmatust, mis sajakordistab armurõõme. Emma oli Léonist niisama tülpinud kui Léon temast.”

      Emma lugu on lootusetu, ta jääb hinges üksi, ta on nõrk, ta ei suuda rajada kindlat alust oma elule, ta vajab tuge ja imetlust, milleks Charles’il oskusi ja vahendeid polnud. Lõpliku löögi saab Emma salakavalalt ja madalate instinktidega riidekaupmehelt, härra Lheureux’lt, kes laostab Emma ja Charles’i, toetudes Emma edevusele ja varjates Emma saladusi, mis kõik tuli kinni maksta. Emma on riidekaupmehe soovitusel Charles’ilt välja kaubelnud volikirja õiguse ja täieliku vabaduse rahalisi asju toimetada ning käia soovikohaselt kõikjal. Viimases agoonias palub Emma raha Léonilt ja Rodolphe’ilt, kuid tulemusteta. Emma võtab mürki. Pärast seda saab Charles teada Emma seiklustest ja variseb hingeliselt ning sureb, ilmselt kurvastusest.

      Romaani peetakse pöördeliseks, tegemist on romantismi ja realismi piiripealse teosega. Teos kujutab inimest, kes ei oska elada oma elu sellisena, nagu see talle antud on. Autor on kujutanud väljapääsuta rabelemist, mis on saanud oma tiivad kujutlusmaailmas elamisest. Autor ei tunne Emmale kaasa, romaan pigem taunib elukauget sentimentalismi ja teostamatute unistuste nimel elamist. Autori tekst on kirjutatud neutraalselt ja jahedalt, nii Emma kui ka Charles’i vaatepunktist. Romaani stiil on sõnastuslikult eriliselt töödeldud, et mitte öelda, ülilihvitud, mis nõuab süvenevat lugemist.

      KALEVIPOEG

      Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Ainestikku Kalevipoja kohta olid talletanud juba baltisaksa haritlased, põhikavand pärineb Fr. R. Faehlmannilt, lõplikult koostas eepose Fr. R. Kreutzwald. Rahvapärimus Kalevipoja kohta on eelkõige seotud kohamuistenditega, Kalevipoja lugulaulu sellisena, nagu võime seda lugeda, pole tervikuna rahvapärimuses olnud. Autori harukordne fantaasia pärimuslikku materjali mõtestada, temapoolne aktiivne pärimuse kogumine Võru- ja Setumaal, teadmised antiikeepostest ja eriti kümmekond aastat varem ilmunud soome eepose „Kalevala” mõju andsid lõppkokkuvõttes eestlastele Kreutzwaldi loodud kunsteepose.

      Eepose sisu

      Lääne lesk leiab karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast sünnib Salme, tema saab naiseks tähele. Tedremunast koorub Linda, kes valib kaua kosilasi, läheb lõpuks Kalevile, kes Taara tammikust põhjakotka seljas Viru randa on saabunud. Neil oli kolm poega, viimane, Kalevipoeg, sündis pärast vana Kalevi surma. Linda leinas Kalevit, kandes tema kalmule (Toompea) kive, lõpuks väsis, pillas kivi sülest ja nuttis kaua, sellest tekkis Ülemiste järv, mille kaldal seisab Lindakivi. Linda ei võtnud vastu kosilasi, aga ükskord pääseb soome tuuletark (tuuslar) Lindat röövima. Lindast saab välgu mõjul Iru mäel kivikuju, Iru ämm. Pojad lähevad ema otsima ja tuuslarile kätte