ja tõetruud eluolukajastust. Peterburi Heinaturg, vaeste linnaosa, on sündmustiku sotsiaalseks taustaks. Siin leidub kõrtse, lõbumaju, puruvaeseid võlgu elavaid perekondi, viletsal järjel olevaid üliõpilasi ja riidu ning joomist. Selle vastandiks on rikkad hangeldajad ja kokkuostjad ning liigkasuvõtjad.
Romaan kujutab ebastabiilse hingelaadiga egotsentrilise inimese käitumist raskete valikute ees, enese proovilepanekut ja moraalset kokkuvajumist. Rodion Raskolnikov on 23-aastane üliõpilane, kelle käekäik Peterburis näitab allakäigu märke, „ta on vaesusest masendunud”, põhiküsimuseks on raha, mida Raskolnikovil pole, ta sõltub liigkasuvõtjast. Samas on Raskolnikovi mõttelaad tulvil mitmesugustest teooriatest, ta on tark ja andekas, ta on ideeinimene, kes kaitseb ja püüab realiseerida oma ideed. Autoripoolne uudsus seisneb idee vangistuses piinleva inimese kujutamises. Ühtlasi koorub lahti ka visioon, milleni võib viia individualistlik ja anarhistlik ellusuhtumine.
Peategelase müstiline olemus jääb lugejale lõpuni mõistetamatuks. Raskolnikov sooritab kuriteo, tapab liigkasuvõtja Aljona Ivanovna ja tema õe Jelizaveta Ivanovna. Miks Raskolnikov seda teeb? Raha pärast mitte, ta ei kasutagi Aljonalt röövitud vara. Tegi ta seda kui alandatu stiihilises meeltesegaduses? Kõige enam veenab lugejat Raskolnikovi soov end proovile panna. Tema teooria järgi jaotuvad inimesed harilikeks ja haruldasteks, viimastele on idee teostumise nimel kõik lubatud. Raskolnikov tahab teada, kas tema võib end haruldaseks pidada, kas tema on maailma ümber kujundav geenius või on ta ainult täi. Raskolnikov peab end siiski üliinimeseks, tegemist on teatava Napoleoni-kompleksiga, oli temagi üks neist noore põlvkonna esindajatest, kes imetles Napoleoni, sedakorda siis Venemaal. Tegelikult on Raskolnikovi elufilosoofia toores ja vastuoluline, sellest ka tema sisemine kahestumine. Lõpuks peab Raskolnikov endale sonides tunnistama: „Äh, ma olen ainult esteetiline täi ja muud ei mitte midagi.”
Kuritöö korda saatnud, rebeneb Raskolnikovi tugevus, teda valdab õudus. Oli see kuriteo kavandamisel tekkinud haiguslik seisund või südametunnistuse piin pärast teo kordasaatmist, jääbki selgusetuks. Kas kuritegu oli sooritatud afektiseisundis või oli see kavandatud ja eesmärgistatud, need piirid pole selged Raskolnikovi endagi teadvuses. Tema ideede ja tegude vastuolu peitub sügaval alateadvuses.
Raskolnikov läheneb hullumeelsusele, ta kardab igal sammul jälitajaid, on hirmul läbiotsimise ees, sonib, kaotab sageli teadvuse, tema unenäod on õõvastavad ja koledad. Tema jaoks on reaalne elu nagu otsa saanud, ta väldib sõpru ja oma õde, ei saa olla omastega usaldusväärne ja vaevleb oma hingesegaduses. Ta on jäänud üksi. Raskolnikov on jõudnud lahendamatu ummikuni: nähes enda ümber madalust kõiges, ei suuda ta selle vastu midagi ette võtta; ta põlgab selle maailma vägevaid, kes, rahapakid käes, võivad endale tundeid osta – sealsamas kõrval vaesed alandatud, kellel pole selles pahelises maailmas millelegi loota peale iseenda müümise.
Raskolnikov pole nii tugev, kui on endast arvanud, ta hakkab ise kaarte avama, trahteris annab oma teo kohta vihjeid politseiametnik Zametovile, käib salaja sündmuspaigas, kannab vestlustes iseenda peale keelt, kavatseb ka end ise üles anda, kuid ei söanda. Lõplikult avaneb Raskolnikov Sonja ees, kes on heasüdamlik kuulaja ja trööstija, Sonja on nn Absoluutse Headuse kandja. Sonja leebus ja kõikemõistvus juhib Raskolnikovi õiges suunas tegutsema. Rodja otsib ise Sonja üles ja palub: „Läheme koos… Ma tulin sinu juurde. Me oleme koos ära neetud ja läheme ka koos!” Sunnitud eemaldumine inimestest oli üks põhjusi, miks Raskolnikov end üles andis.
Erinevate jutuajamiste käigus ja tuginedes Raskolnikovi kirjutatud artiklile, otsustab uurija Porfiri Petrovitš oodata, mil Raskolnikov süü üles tunnistab. Porfiri on kurjategija psüühikat tundma õppinud: „ … psühholoogiline juhtum – rõhutud, uhke, võimas, kannatamatu – monomaania.” Raskolnikovile määratakse kaheksa aastat Siberi vanglat.
Vanglas ei kahetse Raskolnikov oma kuritegu, ikka kannatab ta selle all, et oli ideest nõrgem, haigestub raskelt haavunud enesetunde tõttu ja kõik kordub: ta eraldab end uhkelt teistest, tõrjub Sonjat ja leiab kahetsusega, et ei ole Napoleon. Ta on täis nimetut vimma, kuni raske vanglaelu oma sisemiste kirjutamata reeglitega murrab ta. Nüüd võtab Raskolnikov vastu Sonja piibli. Autori lähtekoht on, et Raskolnikov läks jumala teed ja kannatuse teed Sonja mõjul, Absoluutne Headus võitis. Sonja tarkus tuleneb piiblist: „Kannatus enda peale võtta ja end lunastada, seda on vaja.”
Teose sõnum: Raskolnikovi käitumine pole prognoositav ega analüüsitav – kujutatakse inimese ettearvamatut hingeelu. Jääb ka mõistatuseks, kas Raskolnikov oli egoist või suuremeelne, kui pillas raha Marmeladovile, politseinikule prostituudi valvamise eest, tänavalauljale, olles ise enamasti tühjade taskutega. Kas ta hoolis emast, Dunjast, Sonjast, Semjon Marmeladovist või imetles ennast?
Ideeinimesena ütleb ta Sonjale: „Mitte sind ei kummardanud, vaid sinu inimlikku kannatust.”
Teoses leidub teisigi väärdunud psüühikaga tegelasi. Marmeladov kurdab, et tal on Sonjast, oma tänavale saadetud tütrest, prostituudist, kahju, ta kuulutab: „Joon, sest ma tahan kahevõrra kannatada.” Marmeladov ihkab kannatust ja alandust, tema arvates on „kõige valusam, kui ette ei heideta”, peksmine toob talle kergendust („ … ja see on mulle naudinguks”). Ka Svidrigailov on kompleksidega mees, kes tapab enese, kui ei jõua alatule eesmärgile Dunja suhtes. Hoopis seletamatu on Mikolka, kes tahtis võõra kannatuse enese peale võtta.
Teose tegelaste nimed sisaldavad nende kandjate karakteerseid jooni: Raskolnikov (raskol – lõhenemine), Marmeladov, Razumihhin (razum – tarkus) jt.
PEER GYNT
Henrik Ibsen
Tegelased: Peer Gynt, õnneotsija, rändur; ema Åse; Ingrid, pruut, kes laseb end Peer Gyntil võrgutada; Mads Moen, Ingridi peigmees; Solvejg, Peer Gynti armastatu; Dovre-Vana – trollide kuningas; Tüdruk Rohelises, tema tütar; Suur Kõver – metsavaim; Anitra – araabia neiu; Nööbivalaja – surm.
Ema Åse armastab oma tuulepeast poega kõigi tema vempude ja seiklustega sellisena, nagu ta on. See on pretensioonitu emaarmastus. Kui poeg on kadunud või vajab päästvat abi, on ema see, kes laseb kirikukelladel kõlada ja kutsub külarahvast appi. Ema ise on üksi ja toeta, ka oma surmatunnil. Korraks põikab Peer ema surivoodile, külvab ema üle oma fantaasiarikka jutuga sõidust taevasse ja juba ongi ta läinud. Ema viimne teekond jääb naabri hooleks. Peer vajab Åse-taolise ema armastust, see ei kohusta Peeri millekski, see annab võimaluse end alati muretuna tunda.
Peer eksleb oma unistuste maailmas. „Suurt ma tahan korda saata, tahan saada kuningaks,” tunnistab ta endale. See ebamäärane pooleldi fantaasiamaailma kuuluv soov kannustab Peeri kogu tema eluteel, märkamata teisi enda kõrval ja tundmata vastutust oma eksimuste pärast.
Peer toimib hetketunde ajel, nagu see juhtus Ingridi ja Mads Moeni pulmas. Pulmalised halvustavad Peeri ja tüdrukud pöörduvad temast ära, sest Peer on oma tegude pärast lindpriiks kuulutatud. Peole tuleb Solvejg, ta on ainus, kes suhtub Peerisse eelarvamuseta, – ning sellest saabki alguse kogu elu kestev truu ja altruistlik armastus Solvejgi poolt. Ingrid aga võitleb iseendaga, ta ei taha abielluda Mads Moeniga, teda ahvatleb Peer. Ingrid suudleb Peeri pulmarahva ees ja nad põgenevad mägedesse. Öö koos veetnud, lahkub Peer röövitud pruudist. Varsti nautleb Peer kolme karjatüdruku seltsis Ronde mägedes.
Peeri loomuses ei ole oskust paigal püsida, nii on ta jõudnud oma rännuteel Trollide maailma ja kohtab trollide kuninga Dovre-Vana tütart, Tüdrukut Rohelises. Trollide kuningas lubab oma tütre Peerile ja pool kuningriiki pealekauba. See võimalus ahvatleb Peeri, kuningaks on ta ju tahtnud saada. Tingimuseks on, et Peer peab austama ainult trollide seadusi ja lõpuks peab ta laskma oma silma kõõrdiseks lõigata – maailma kõõrdi vaatamiseks. Peer põgeneb, selliseks kohandumiseks pole ta võimeline. Teel eksitab Peeri tundmatu Suur Kõver, kes sunnib kõveraid teid valima, et raskusi vältida. Suur Kõver on sümboolses tähenduses Peeri olemuse üks osa, sest ta peab oma valitud eluteel palju teesklema ja vassima.
Lumine hilissügis, Peer on üksi, ehitab endale onni varjuks