niisugune teemakäsitlus oli omas ajas uudne.
Pariisi kaupmehest majaperemees Orgon on võtnud oma majja vaimulik Tartuffe’i, et hoolitseda perekonna kõlbelise palge eest. Eriti oli vaja valvata Orgoni arvates tema naise Elmire’i järel. Peresse poetunud vaimulikku on autor kujutanud üsna grotesksetes toonides. Kõik saavad tasapisi aru, et Tartuffe on petis, kahepalgeline ja salalik. Eriti umbusklik (lausa õel) on jumalasulase suhtes julge ja taibukas teenija Dorine, kuid kergeusklik Orgon on oskuslikult vagadust teesklevat Tartuffe’i puutuvas täiesti pime ega usu kedagi peale Tartuffe’i.
Kodakondsed näevad varsti Tartuffe’is varjul olevaid halbu omadusi ja mõistavad tema eesmärki saavutada majas täielik võim ning saada seeläbi majaperemeheks ka varanduslikult. Jumalasulane on valmis kõigeks, ka kirglikeks armuavaldusteks Elmire’ile, ahvatledes teda truudust murdma. Lõpuks lubab Orgon oma tütre Mariane’i Taruffe’ile naiseks, Mariane on õnnetu, lubab endalt elu võtta, kuid pärast lepib alandlikult isa sooviga. Orgoni poeg Damis näeb üht riivatut stseeni Taruffe’i ja Elmire’i vahel ja hoiatab isa, kuid Orgon ei usu, saadab poja kodunt minema, võtab talt pärimisõiguse ja annab kogu oma vara Tartuffe’ile.
Pilkav koomika saab haripunkti, kui Elmire korraldab Tartuffe’iga kohtamise, kuhu kutsub võrgutaja armuavaldusi salaja pealt kuulama Orgoni. Orgoni peidupaigaks saab lauaalune. Kui Tartuffe on Elmire’i embamas, ei suuda Orgon end enam valitseda ja tuleb peidupaigast välja, aimates kogu tõde. Tartuffe teeskleb endiselt vagameest, süütut kannatajat, öeldes, et jumal on saatnud talle raske katsumuse Elmire’i näol. Nüüd aetakse Tartuffe majast minema.
Valevagatseja vaimuliku põhiolemus on südametus kõiges. Ühel päeval tuleb Tartuffe kuninga ametnikega, et Orgoni peret majast välja tõsta. Sündmused võtavad aga ootamatu pöörde ja kuninga ametnikud vahistavad Tartuffe’i sealsamas ning teatavad, et nii olevat hea ja kõikvõimsa kuninga käsk. Orgon saab oma vara tagasi.
Võrdväärselt Tartuffe’iga on pilkealuseks Orgon kui vanamoelise usu kammitsais olev inimlikult rumal ja aus mees, kes laseb end narriks teha vagaduse maski taha peituval kavalal sulil. Näidend tekitas pahameelt vaimulike hulgas, mistõttu keelati seda avalikult esitada.
Tegemist on klassitsistliku viievaatuselise värssnäidendiga, mis vastab aja- ja kohaühtsuse nõuetele.
Näidend on läbi aegade olnud sedavõrd mängitav, et Tartuffe’ist kui tegelasest on saanud silmakirjalikkuse ja teeskluse võrdkuju. Näidendi lõpus kasutatakse võtet deus ex machina – lahendus tuleb ootamatult kuskilt kõrgemalt poolt.
GULLIVERI REISID
Jonathan Swift
Teos on poliitilise satiiri silmapaistvamaid näiteid maailmakirjanduses. Allegooria sisaldab rohkesti võrdpilte erinevate aegade poliitilise elu kohta.
„Gulliveri reiside” sisuks on peategelase arst Lemuel Gulliveri fantastilised seiklused ebatavalistes maades, autor kujutab sotsiaalpoliitilisi maneere, harjumusi, kombeid ja mitmesuguseid teisi suhtlusmalle kõverpeeglis, mis jätab inimese üsna koomilisse valgusse. Jutukogu on oma fantaasiarikkuse poolest samavõrd noorte kui ka täiskasvanute lektüür.
Lilip uttide maa („liliput” on autori sõnaloome)
Gulliver satub laevaõnnetuse tagajärjel liliputtide e kääbuste maale, kus tema kui arvatava vaenlasega palju vaeva nähakse. Kõigepealt ta aheldatake, nii et iga juuksesalk kinnitatakse eraldi vaiaga maa külge. Väikestel liliputtidel on palju tegemist Gulliveri toitmise ja hooldamisega. Sajad mehed sadade väikeste vankritega on tegevuses. See väikeste inimeste riik teeb läbi kõik operatsioonid (kuulab üle, hoiatab, karistab) nagu iga teinegi riik uustulnuka puhul. Kuigi Gulliverile tähendaks liliputtide võimusüsteemi vastu astumine vaid tühist vaeva, laseb ta sellel toimida.
Liliputtide maa on despotismiriik – tolleaegne Inglismaa miniatuuris. Seda maad iseloomustavad provokatsioonid ja pealekaebamised. Monarhi tahet tuleb täita ka siis, kui monarh on kapriisne. Riigimeeste tegevussisuks on tühjad kõnekoosolekud, kus küll hoolega peetakse kinni kõne korrast. Riigiasjade kulgemine on aeglane, enamasti käiakse välja lubadusi. Riigikaitse tegevus on tagasihoidlik. Parteide (Trameksam ja Sameksam) omavahelist vaenu eristavad välised vahendid – ühed on kõrgekontsalised, teised aga madalakontsalised. Erinevus on tühine ja ainult väline. Prints tahab olla neutraalne, seetõttu kannab ta ühes jalas kõrge kannaga saabast, teises madalakannalist.
Kõik tahavad selles riigis omamoodi karjääri teha. Selleks peavad nad sümboolselt jaburaid tegevusi kordama, näiteks nööri mööda käima ja raskeid hüppeid üle keppide sooritama, sealjuures oma elu kaalule pannes, või hoopis roomama ja roomama. Tasuks on värvilised lindid, mille üle on nad väga uhked. Riigivastane kuritegu on selles riigis nagu igas teiseski suurim süü, väärib surmanuhtlust. Kõlblus on kõrge tähendusega, samuti ka kooliharidus, selleks võetakse lapsed perede juurest isegi ära. Erilise tähtsusega on oma keelest lugupidamine.
Teose väärtus on tugevas satiirilis-sarkastilises allegoorias. Näiteks ususõdade väljanaermiseks kujutab autor liliputtide maa ja Blefuscu omavahelist vaenu, mis on alguse saanud probleemist, kummast otsast tuleb enne söömist keedetud muna purustada, kas teravast või ümarast. Tundub, et põhimõtted on tühised, eksisteerib vaen vaenu pärast. Gulliver peab aitama liliputtidel sõdida, ta paneb nööri otsa kõik Blefuscu laevad ja lahendab olukorra imelihtsalt, vedades need kaldast eemale.
Oma suhtumist sellesse maasse väljendab Gulliver lihtsa, kuid ebatavalise käitumisega: kui kuninganna loss põleb, kustutab Gulliver tulekahju oma loodusliku veega, ta oli eelmisel õhtul korralikult veini joonud. Sellest sünnib suur pahandus, kuid Gulliveril õnnestub siiski sellelt maalt lahkuda. Ta võtab kaasa kaks liliputtide lambakest. Inglismaal näitab ta neid kui pisikesi mänguasju.
Hiiglaste maa
Hiiglaste maal tunneb Gulliver omaenda väiksust elukõiksuse ees. Liliputiks osutub nüüd Gulliver ise. Hiiglaste maa kehastab valgustajate ideaali – riigis peab valitsema mõistus ja tarkus. Valitsejaks on valgustatud monarh, hiiglased on kõrge moraaliga ja nende teadmised ajaloos, matemaatikas ja luules on head. Nad pooldavad lihtsat, mitte liigselt ilustatud kunsti ja kirjandust. Inimlik väiklus on nendele tundmatu. Kui Gulliver kaebleb kodumaa poliitilise elu julmuse, kadeduse ja kurjuse üle, ei suuda kuningas teda mõista ja nimetab neid inimeste omadusi ravimatuteks haigusteks. Kui Gulliver pakub hiiglastele raha, ei taheta seda vastu võtta, sest raha on üldiselt põlu all. Gulliver, soovides kuningale meelepärane olla, soovitab kuningal oma võimu kindlustamiseks püssirohtu kasutada. Talle vastatakse, et sõda võib põhjustada üksnes omandiiha, kuid hiiglased on sellest pahest vabad. Kuninga põhimõtte järgi võib sõja valla päästa vaid õel geenius, inimsoo vaenlane.
Laputamaa
Laputamaa asub lendaval saarel, s.t tal puudub side maaga, on ebamaine, ebaeluline. Laputamaa on teadlaste maa, kus tegeldakse niisuguste leiutiste ja avastustega, mis on inimmõistuse seisukohalt absurdsed, näiteks projekteeritakse maju, mille ehitamist tuleb alustada katusest, s.t „õhkuehitamist”, päikesekiiri püütakse saada kurkidest, selline metafoorne kujutuslaad on ehk vihje keskaja teaduse väheteadlikkusele, keskajal oli alkeemikute unistuseks katsetamise teel kulda saada. Autori satiiri ebateaduste vastu kroonib näide, kus ekskrementidest (ainevahetusjäägid) tahetakse toiduaineid toota.
Hiihnhmide maa
Sel maal elavad hiihnhmid, arukad inimmõistusega hobused. See maa peab oluliseks ühiskondlikke hüvesid, üksikisiku egoistlikkusest ei peeta midagi, kõik peavad kõigiga arvestama. Hariduse ja õppimise toel on nende riigist saanud mõistuse riik. Kired on saanud hukkamõistu osaliseks, seda jälgitakse hoolega. Siinkohal vastandatakse mõistuslik ja tundmuslik viimase kahjuks. Kõige tähtsamaks peetakse praktilis-elulisi ja riigi huvisid. Samal maal elavad ka hiihnhmide vastandid – jähuud. Nemad on laevahuku läbi teinud metsistunud inglaste järeltulijad. Jähuud on kõiges kirgede orjad. Nende kahe tegelaskonna kaudu tajub lugeja, et kumbki äärmus ei ole hea, ei liigne mõistuslikkus ega ka saamahimu toitvad kired.
WILHELM