linna vanemate nõukogu
Gilgamešile kostis:
„Et kaevud valmis teha, et Sumerimaa kaevud valmis teha,
Sumerimaa vinnaga kaevud valmis teha,
kooguga kaevud valmis teha,
peame meie Kiši kojale alistuma, ei hakka me relvaga võitlema!”
Gilgameš, Kulaba isand,
Inannat usaldas,
oma linna vanemate sõnu südamesse ei võtnud.
Teist korda Gilgameš, Kulaba isand, oma linna noormeeste ees sõnu hoolega seades küsis:
„Et kaevud valmis teha, et Sumerimaa kaevud valmis teha,
Sumerimaa vinnaga kaevud valmis teha,
kooguga kaevud valmis teha,
kas peame meie Kiši kojale alistuma, ei hakka me relvaga võitlema?”
Tema linna noormeeste nõukogu Gilgamešile kostis:
„Et seista [valves], et istuda [kaaskonnas],
et kuningapoega saata, et eeslitel joosta lasta –
kellel on nii pikk elu?
Kiši koja ees meie ei alistu, Kiši relvaga me võidame!
Jumalad ehitasid Uruki,
Eanna, taevast laskunud templi,
suured jumalad tegid rinnatise
suurele müürile, mis ulatub pilvedeni,
Ani rajatud võimsa elupaiga.
Sina oled selle juht, kuningas, kangelane,
vägilane, Ani armastatud vürst!
Kui ta tuleb, ründab teda hirm,
tema salgad on väikesed, need hajuvad kergelt,
tema sõjamehed vastu seista ei julge!”
Nüüd Gilgameši, Kulaba isanda
süda lõi oma linna noormeeste sõnadest rõõmus särama,
Enkidule, oma teenrile, ta kostis:
„Lahingu käed peab taas valmis seadma,
sõjariistad pead sa taas valmis seadma!
Suure hiilgusega tekitagu nad hirmu,
kui ta tuleb, mu vägevus katku ta,
tema mõistus mingu segi, tema aru pillutatagu laiali!”
Ei möödunud viitki päeva, ei möödunud kümmetki päeva,
Akka, Enmebaragesi poeg, Uruki sisse piiras.
/-/
Uruki zabardabi järel Gilgameš müürile tõusis,
noori ja vanu tema hiilgus valgustas.
Uruki sõjamehed võtsid relvad,
linnavärava juures tänaval seisma jäid,
Enkidu üksi tuli väravast välja.
Gilgameš üle müüri kallutas pea,
teda välja vaatamas Akka märkas:
„Ori, kas too inimene seal on sinu kuningas?”
Muinasaja kirjanduse antoloogia, 2005. Koostanud A. Annus. Tallinn: Varrak. Lk 49–53, tlk V. Sazonov ja R. Veede
Thutmosis III Kaanani sõjakäik
Mõned Vana-Egiptuse tekstid on säilinud raidkirjadena, nagu ka järgnev Thutmosis III sõjakäigust pajatav tekst, millest toome mõned katked.
Thutmosis III Kini jõe orus
Tema Majesteedi järelvägi jäi kaitsma Arunat. Kui Tema Majesteedi võidukate sõjameeste järelvägi oli veel Aruna linnas, jõudis eelvägi Kini orgu, ja nad täitsid selle. Ja nemad ütlesid Tema Majesteedile, jätkugu tal elu, jõudu ja tervist, nii:
„Ennäe, Tema Majesteet on oma võiduka väega teele asunud ja täitnud oru. Võtku meie võidukas käskija meid sellel korral kuulda! Oodaku meie valitseja oma järelvägi ja selle sõjamehed ära. Kui see järelvägi meieni jõuab, siis astume lahingusse võõramaalastega ja meie südant ei pigista hirm järelväe pärast.”
Tema Majesteet jäi paigale orust eemal ja asus seal laagrisse ja kaitses oma võidukate sõjameeste järelväge. Kui järelvägi segamatult selle tee peale jõudis, pööras vari enda ära. Kui Tema Majesteet jõudis lõuna poole Megiddot, Kini jõe ülemjooksule, oli varju pööramisest läinud mööda seitse tundi.
Siis jäi Tema Majesteet laagrisse. Ja tervele väele otsast otsani anti korraldus, öeldes: „Seadke valmis ja teritage oma sõjariistad, sest hommikul te astute lahingusse tolle armetu vaenlase vastu.”
Uinuti tema telgis, kellel jätkugu elu, jõudu ja tervist. Hoolt oli kantud väepealikute eest ja meestele jagati peatoidust. Seati sisse vahikorrad. Nendele öeldi nii:
„Julgust rindu, julgust rindu. Silmad lahti, silmad lahti, hoidke elu kuningale!”
Ja Tema Majesteedile tuldi ütlema:
„Väeleeris on vaikus, nii põhjapoolsel kui lõunapoolsel tiival.”
Lahing Megiddo all
Kahekümne kolmas valitsemisaasta, kahekümne esimene päev, noore kuu püha.
Valitseja ärkas hommikul. Kui tervele väele oli teeleasumisest teada antud, sõitis Tema Majesteet välja kullatud kaarikus, sõjariistad kaasas nagu Mont Teebast, ja tema isa Amon andis rammu tema kätele. Tema Majesteedi väe lõunapoolne tiib oli Kinist lõunas, põhjapoolne tiib Megiddost loodes, Tema Majesteet oli nende keskel. Ja Amon kaitses tema ihuliikmeid ja võitlus tegi tema ihuliikmed tugevaks.
Siis lõi Tema Majesteet oma väe eesotsas nad põrmuks. Ja nemad nägid, et Tema Majesteet neid võidab, ja tormasid ülepeakaela Megiddosse, näod hirmu täis. Ja nad jätsid sinnapaika oma hobused ja oma kuld- ja hõbekaarikud, ja /-/ neid vinnati üles sellesse linna, sest rahvas oli linnavärava juba kinni pannud. Siis heideti alla kangad, et vinnata nad sellesse linna. Ja kui Tema Majesteedi vägi ei oleks hakanud riisuma vaenlase vara, siis oleks ta võtnud Megiddo ära selsamal hetkel, kui armetut vaenlast Kadešist koos selle linna armetu pealikuga vaevaga üles vinnati. /-/ Hirm Tema Majesteedi ees tuli nende ihuliikmeisse, nende käed nõrkesid ja hirm halvas neid.
Siis võeti endale nende hobused, nende hõbe- ja kuldkaarikud langesid kergeks saagiks. Nende sõdalased olid siruli otsekui kalad võrgusopis. Tema Majesteedi võidukas vägi luges kokku nende vara. /-/
Muinasaja kirjanduse antoloogia, 2005. Koostanud A. Annus. Tallinn: Varrak. Lk 130–131, tlk S. Stadnikov
Sinuhe jutustus
Vana-Egiptuse armastatumaid kirjandusteoseid oli „Sinuhe jutustus”, mis rääkis mitte suure vaarao, vaid tema õukondlase uskumatutest seiklustest. Teose stiili mõistmiseks toome sellest ära paar katket.
/-/
Kunagi pages üks põgenik, oma olukorra pärast.
Nüüd teatakse minust valitsejakojas.
Kunagi nälgis rännuteel üks rändur.
Nüüd annan leiba oma naabrile.
Paljana jättis üks mees maha oma maa.
Nüüd on mul valged rõivad ja peened kangad.
Ilma saatjateta põgenes üks mees.
Nüüd on mul palju teenreid.
Mu maja on ilus, ulatuslikud on mu valdused.
/-/
Siis