arvata
tean
mitte teades arvata
ei tea
see ongi teadmine”
Konfutsius, 2009. Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus. Tartu: Lux Orientis. Lk 51–55, tlk L. Mäll
Termopüülide lahing
Herodotos (484 – 425 eKr) – ajaloo isa, esimene ajaloolane – kirjeldab oma klassikalises teoses „Historiai” (9 raamatut ehk osa) Kreeka-Pärsia sõdade käiku. „Historiai” 7. raamatus kirjeldab Herodotos muuhulgas kuulsat Termopüülide lahingut 480. aastal eKr, kus 300 spartalast koos liitlastega (algul umbes 7000 meest) teistest Kreeka linnadest hoidis kahe päeva jooksul tagasi tohutu suurt Pärsia kuningas Xerxese väge (umbes 100 000 kuni 150 000 meest). Kolmandal päeval alustasid osad kreeka hõimud taganemist, nähes, et kaotus on kindel. Sparta kuningas Leonidas oma 300-mehelise eliitväeosaga ning umbes 1100 liitlassõduriga jäi aga paigale.
207. Kui Pärsia kuningas kitsasteele lähenes, valdas Termopüülides viibivaid helleneid hirm ja nad pidasid nõu, kas mitte taganeda. Ülejäänud peloponnesoslastele näis kõige otstarbekam minna Peloponnesosesse tagasi ja asuda kaitsele Isthmoses. Leonidas aga oli sellest fookislaste ja lokride ettepanekust ülimalt nördinud ja otsustas paigale jääda ning saata käskjalad linnadesse abi paluma, sest neid oli meedlaste sõjaväe tagasilöömiseks liiga vähe. 208. Kui nad nõnda nõu pidasid, saatis Xerxes välja ratsanikust piiluri, et selgitada, kui palju on helleneid ja mida nad ette võtta kavatsevad. Ta oli juba Tessaalias kuulnud, et sinna on kogunenud vaid väike väesalk, keda juhib lakedaimonlane Leonidas, pärit Heraklese soost. Kui ratsanik laagripaiga lähedale jõudis, ei ulatunud ta nägema küll kogu laagrit, sest taastatud müüri varjus kaitsel viibijaid polnud võimalik näha, vaid paistsid üksnes need, kes väljaspool müüri valvekorda pidasid. Juhtumisi olid sel ajal valvekorras lakedaimonlased ja piilur nägi, et ühed neist tegid kehalisi harjutusi, teised aga tegelesid oma juuste kammimisega. Ta vaatas seda imestusega ning püüdis nende arvu kindlaks teha. Kui ta kõik oli täpselt teada saanud, ratsutas ta rahulikult tagasi, sest ükski ei hakanud teda taga ajama ega tundnud vähimatki huvi tema vastu. Tagasi jõudnud, rääkis ta Xerxesele kõik, mis ta oli näinud.
209. Aga kui Xerxes seda kuulis, ei suutnud ta aru saada, et spartalased sel viisil tõepoolest kogu jõust teevad ettevalmistusi võitluseks elu ja surma peale; pigem paistis nende teguviis talle naeruväärne ja ta käskis saata Demaretose, Aristoni poja järele, kes viibis pärslaste laagris. Kui too pärale jõudis, hakkas Xerxes teda üksikasjalikult küsitlema, sest ta tahtis lakedaimonlaste tegevusest aru saada. Demaretos aga vastas: „Sa kuulsid minu arvamust nende meeste kohta juba enne Hellase vastu sõjakäigule asumist ja naersid mu jutu välja, kui said teada, mismoodi minu arvates sündmused kujunevad. Sest sinu ees, kuningas, tõtt kõnelda on mulle küll kõige raskemaks katsumuseks. Aga kuula mind ära ka seekord! Need mehed on siia tulnud, et võidelda selle kitsastee pärast ning nad valmistuvad lahinguks. Nimelt on neil seesugune tava, et kui ees seisab elu kaalulepanek, siis kaunistavad nad oma päid. Tea aga, et kui sinul peaks õnnestuma need mehed ja nood, kes veel Spartasse jäid, alistada, siis ei ole jäänud enam ühtki rahvast, kes söandaks sinu vastu kätt tõsta. Sest praegu hakkad sa sõdima kõige suursugusema kuningasooga ja kõige vapramate meestega Hellases.” Niisugune jutt tundus Xerxesele võrdlemisi ebausutav ja ta päris teist korda: „Mil viisil küll nii väikesearvuline väesalk saab võidelda minu sõjaväega?” Demaretos vastas: „Kuningas, talita minuga kui valetajaga, kui ei juhtu nii, nagu ma sulle kinnitan!”
210. Need Demaretose sõnad aga ei veennud Xerxest. Ta laskis neli päeva mööda minna, sest lootis ikka veel, et spartalased pistavad põgenema. Kui ta aga nägi, et nad paigast ei liigu ja on nii häbematud ning rumalad, et jäävadki sinna seisma, siis saatis ta viiendal päeval vihahoos nende vastu meedlased ja kissid ning käskis spartalased elusalt kinni võtta ja tema palge ette tuua. Kui nüüd meedlased peale tungisid ja helleneid ründasid, langes palju meedlasi, teised tulid nende asemele, aga ometi ei suutnud nad spartalasi taganema sundida, kuigi ka nood kandsid suuri kaotusi. Siis sai kõigile selgeks, eriti aga kuningale endale, et pärslastel on küll palju inimesi, kuid mehi vähe. See taplus kestis aga terve päeva. 211. Kui meedlased olid tugevasti lüüa saanud, pidid nad sealt taganema ja nende asemele astusid pärslased, keda kuningas surematuiks nimetas; nad arvasid, et tulevad spartalastega kergesti toime. Kui saabus nende kord hellenitega käsitsivõitlusse astuda, ei suutnud nad siiski midagi rohkemat korda saata kui meedlaste vägi; nad võitlesid väga kitsas kohas ja nende odad olid hellenite omadest lühemad, pealegi ei saanud nad ära kasutada oma arvulist ülekaalu. Lakedaimonlased aga võitlesid oma kuulsuse vääriliselt ja näitasid, et nemad oskavad sõdida, vaenlane aga mitte, ja nimelt niimoodi: aeg-ajalt keerasid nad pärslastele selja ja silmakirjaks pistsid kõik korraga põgenema; kui barbarid nägid, et spartalased põgenevad, hakkasid nad neid kisa ja lärmiga taga ajama, ning kui nad päris lähedale olid jõudnud, siis pöörasid spartalased ümber, otse vaenlase poole, ja tapsid pärslasi lugematul hulgal; spartalaste seast langesid vaid mõned üksikud. Et pärslased kitsasteed vallutada ei suutnud, kuigi olid proovinud rünnata nii üksikute väesalkadena kui kogu sõjaväe massiga, pidid nad tagasi tõmbuma.
212. Räägitakse, et kui kuningas kitsasteel toimuvat lahingut jälgis, olevat ta kolm korda üles hüpanud, kuna oli hirmul oma sõjavägede pärast. Nõnda nad siis võitlesid tol päeval, kuid ka järgmine päev polnud barbaritele õnnelikum. Nimelt panid barbarid lootuse sellele, et helleneid on vähe ja et nad kõik saavad lõpuks haavata ning pole enam suutelised kättki vastupanuks tõstma. Hellenid aga seisid lahingurivis hõimude järgi ja igaüks võitles vastavalt ettenähtud ülesandele, välja arvatud fookislased. Nood olid üles rivistatud mäe peale ja seal valvasid nad jalgrada. Kui pärslased aru said, et neil sugugi paremini ei lähe kui eelmisel päeval, tõmbusid nad tagasi. 213. Kui nüüd kuningas oli nõutu ega teadnud, mida ette võtta, tuli tema juurde melislane Ephialtes Eurydemose poeg, kes arvas, et saab kuninga käest suure tasu, ning reetis pärslastele mägedest Termopüülidesse viiva jalgraja ja hukutas nõnda hellenid, kes seal valvasid.
/-/
219. Termopüülides viibivatele hellenitele oli ennustaja Megistias pärast ohvriloomade silmitsemist kõige esimesena öelnud, et neil tuleb koidikul surra. Seejärel tulid ülejooksikud ja teatasid, et pärslased on liikuma hakanud ja lähevad ringi ümber mäe. Kui see teade toodi, oli alles öö; kolmandaks aga [tõid sama teate] päevased valvepostid, kes aoajal olid jooksuga mäeharjalt alla tulnud. Nüüd alustasid hellenid nõupidamist ja nende arvamused läksid omavahel lahku. Ühed nimelt ei olnud nõus sissevõetud kohti maha jätma, teised aga arvasid otse vastupidi. Seejärel nad eraldusid: ühed lahkusid ja läksid laiali igaüks oma linna, teised aga koos Leonidasega tegid paigalejäämiseks ettevalmistusi. 220. Kõneldakse ka, et Leonidas saatis nad ise ära, sest oli mures nende elu pärast. Tema arvates ei kõlvanud tal endal ja spartalastel maha jätta paika, mille kaitsmiseks nad just olidki siia saadetud.
/-/
223. Kui Xerxes oli ohverdanud tõusvale päikesele, ootas ta veel mõnda aega ja asus teele umbes samal ajal, kui rahvas tavaliselt turule kogunema hakkab, sest nõnda oli soovitanud Ephialtes. Mäest allatulek läheb ju hulga kiiremini ja ka vahemaa on palju lühem, kui ümber mäe või ülesmäge minnes. Ja Xerxesele alluvad barbarid asusidki teele, kuid hellenid eesotsas Leonidasega, kuna nad nüüd olid surma peale väljas, läksid palju kaugemale ette, nimelt kitsastee kõige laiema kohani; eelmistel päevadel olid nad müüritõkke alati valve alla jätnud, sest teised võitlesid samal ajal kõige kitsamas kohas ja tõmbusid iga kord uuesti müüri varjus tagasi. Nüüd aga tormasid hellenid kõige kitsamatest kohtadest edasi lähivõitlusse ja selles tapluses langes barbareid tohutu hulk. Pärslaste väeüksuste selja taga seisid nende ülemad, kes suurte piitsadega tagudes sõdalasi aina edasi ajasid. Paljud kukkusid merre ja said seal otsa, kuid veel rohkem tallati neid omade poolt elusalt surnuks. Hukkujaist aga ei hoolinud mitte keegi. Spartalastele oli selge, et neil tuleb surra nende käe läbi, kes ümber mäe tulevad, ja sellepärast näitasid nad üles kõige suuremat vaprust ning võitlesid