vääriliseks, samuti kõigi kolmesaja nimed. Ühtlasi langes seal palju väljapaistvaid pärslasi. /-/
Vanakreeka kirjanduse antoloogia, 2006. Koostanud J. Päll. Tallinn: Varrak. Lk 266–269, tlk Astrid Kurismaa
Sophokles „Aias”
Ateenlane Sophokles (496 – 406 a eKr) kirjutas oma elu jooksul 120 – 130 tragöödiat, kuid meieni on jõudnud neist seitse täispikka näidendit ning mitmeid fragmente. Allpool esitatud näidendi „Aias” kirjutas Sophokles 450. aastatel eKr. Selle nimitegelane on kreeka mütoloogiline kangelane, kes võitles Odüsseusega Achilleuse relvade pärast ja kaotas nii võitluse kui mõistuse. Lõpuks, saades tagasi vaimse tasakaalu, otsustas Aias sooritada enesetapu. Allpool on esitatud Aiase monoloog enesetapust.
See tapariist ju püsti seisab nõnda, et
saaks lõikavaim, kui talle puhkust plaanida.
Sain vaenuvennalt Hektorilt kingituseks,
kes vihkamist on väärt ja vastik vaadata:
ta selle Troojas vaenulikus maasse lõi,
kus äsja ihvas luisk ta, aplalt rauda sööv:
kuid siin ma maasse lõin ta, hoolsalt ehtisin,
et kärmemalt ja meeldivalt võiks surra mees.
Niisiis, ma relvis rikkalikult: järgmiseks,
oo Zeus, sa teistest õiglameelsem, aita mind.
Sa võta palvet kuulda, üsna väikse au
et saada võiksin sult: üks käskjalg läkita
sa meie poolt, et halva Teukros uudise
võiks teada saada, et ta sülle võtta võiks
mind, mõõga otsast võetut värskelt aurava,
varitsedes, et mind ei võtaks vaenlane,
et koerte ette heita, saagiks lindudel.
Su poole pöördun, Zeus, ja käskjalg Hermese,
maapõues, et ta hästi hoolitseks mu eest,
kui võitluseta, kiirel hüppel langen ma,
mõõk kopsu löödud. Kutsun appi neitsid need
alati päästvad, piinu kõiki märkavad
surelike, auväärt kiire-jalg erinnüsed,
et teada saaksid, kuis ma hukkun, õnnetu,
Atriide tõttu: et nad kõige hirmsamalt
need kurjad haaraks kinni, just kui langemas
mind, enda tapjat näevad, nood ent hukkugu
ka kalleimate keskel enda tapjaina!
Oh tulge, kiired nuhtlevad erinnüsed!
Te maitske, tervest ärge säästke ühtki väest!
Ning Helios, kui taeva vankrit juhtides
näed kõrgusest maad-ilma mu eelkäijate,
kindlasti hoides ratsu valjaid kullaseid,
mu kaost ja halvast saatusest sa teade vii
hallpeale isale ning mu emale väetile.
Niipea kui kostab kõrvu talle jutt mu loost,
ta valjuhäälsest nutulaulust kaigub linn.
Kuid nõnda võimsalt ilmaaegu itkeda…
peab täide viima teo viivitamata nüüd.
Oo Surm, mu Surm, sa jälgi mind, kui samme sean,
säälpoolgi, olles koos, saan sind kõnetada!
Kuid teie poole, päevapaiste praegune,
ning Helios, kaarikujuht, siinpoolsusest
ma kõige viimast korda pöördun jällegi.
Oo valgus, oo Salamís, pühitset mullapind,
kodupaik, oo kindel kolle mu eelkäijate!
Ateena kuulus, hõimlased koos kasvanud!
Te jõed ja lätted, Trooja väljad, kuulge mind!
Te jääge terveks, võiduannid endised!
Hüvasti, viimast korda Aias rääkis siin.
Siitpääle vestan koolnutega Hadeses.
Vanakreeka kirjanduse antoloogia, 2006. Koostanud J. Päll. Tallinn: Varrak. Lk 149–151, tlk Mari Murdvee
Platoni koopamüüt
Platon (u 427 – 327 a eKr), samuti ateenlane, oli Vana-Kreeka filosoof ja üks Euroopa filosoofia rajajaid. Talle kuulub ka esimese Euroopa kõrgkooli – Akadeemia – rajamise au. „Koopamüüt” on esitatud Platoni põhiteoses „Politeia” ja on seal üheks keskseks mõttearenduseks.
„Pärast seda nüüd,” ütlesin, „võrdle meie loomust harituse [paideia] ja harimatuse seisukohalt sellise kogemusseisundiga. Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed ja kael ahelais, mistõttu nad on sama koha peal paigal ja vaatavad üksnes enda ette, sest ahela tõttu ei saa nad pead pöörata. Valguseks põleb neil tuli ülalpool eemal, nende selja taga; aga tule ja vangide vahel asetseb kõrgemal tee, piki teed, vaata, on ehitatud madal sein, nagu imetegijatel, kelle endi ees on sirm, mille kohal nad oma imesid näitavad.”
„Ma näen,” ütles tema [Glaukon].
„Vaata ka seda, kuidas inimesed kannavad piki sedasama madalat seina igatsugu esemeid, mis ulatuvad seinast kõrgemale, muu hulgas inimese ja teiste elusolendite kujusid, kivist ja puust ja igat liiki [teistest] materjalidest; ühed möödakandjatest eeldatavasti kõnelevad, teised aga vaikivad.”
„Sa kõneled ebatavalisest võrdpildist,” ütles ta, „ja ebatavalistest vangidest.”
„Meiesarnastest,” vastasin. „Sest esiteks, kas sa ehk arvad, et nad on endast ja teistest näinud midagi muud kui varje, mida heidab tuli nende vastas olevale koopaseinale?”
„Kuidas nii,” ütles ta, „kui nende pead oleksid sunnitud kogu elu liikumatult olema?”
„Ja kuidas on nende asjadega, mida mööda kantakse? Kas see pole sama?”
„Kindlasti.”
„Kui nad nüüd vestleksid üksteisega, kas sa ei usu, et nad arvavad, et nimetades seda, mida nad nägid, nimetavad nad mööduvaid [asju]?”
„Paratamatult.”
„Aga mis siis, kui vanglas kajaks vastasseinalt? Kui keegi möödujaist teeks häält, kas sa mõtled, et nad arvaksid, et miski muu teeb häält peale mööduva varju?”
„Zeusi nimel, ma ei mõtle nii,” ütles tema.
„Niisiis igal juhul,” vastasin, „ei saa sellised inimesed midagi muud tõeliseks pidada kui nende esemete varje.”
„Täiesti vältimatult,” ütles tema.
„Vaatle edasi,” kõnelesin, „nende vabanemist ja tervenemist ahelaist ja arutusest, mis loomu poolest nii läheks, kui neile juhtuks järgnev: kui keegi vabastataks ja oleks sunnitud otsekohe tõusma ja kaela pöörama ja kõndima ja vaatama valgusesse, ent kõike seda tehes tunneks valu ja ei suudaks sädeluste tõttu märgata neid, mille varje ta kord nägi, mis sa arvad, mida ta ütleks, kui keegi räägiks talle, et tollal nägi ta tühisusi, ent nüüd, olles ligemal olevale ja pöördunud rohkem oleva poole, näeb ta õigemini; ja siis, näidates talle iga möödujat, sunnib küsides vastama, mis see on? Ka sa ei arva, et ta on segaduses ja usub, et tollal nähtu on tõelisem kui nüüd näidatav?”
„Küllap,” ütles tema.
/-/
„Niisiis