mitte Juliusele. Kas saad aru?” Kui tüdruk minema vantsis, pööras naine kalmistule. Ta otsis mõnda avatud hauda, kuid ei leidnud. Läbi kalmistu edasi minnes jõudis ta välja selle teise serva, möödus ülemisest lääneväravast ja jätkas teed mööda rada, mis kulges piki linnamüüri.
See oli vaikne paik. Müür oma horisontaalsete kivitriipudega näis tontlik. Allpool, umbes nelja jardi kaugusel kulges musta lindina lai kaitsekraav. Müüri peal ei olnud ühtegi vahimeest; teda ei jälgitud. Naine ei kiirustanud, läks ümber nurga ja edasi piki põhjapoolset müüri. Ta möödus väravast, mis oli suletud, ja jätkas oma teed. Umbes kolmesaja jardi järel nägi ta seda, mida vajas.
Väike oja, mis laskus alla linna kahe künka vahelt, jagunes ülemjooksul mitmeks haruks ning need voolasid kolmes või neljas kohas põhjapoolse linnamüüri alt läbi korralikult ehitatud tunnelite kaudu, mille sissepääsudel olid võred ees. Hetkeks pidas naine aru, kas poetada kott ühte neist ojasängidest, kuid siis tuli talle meelde, et võresid puhastatakse regulaarselt ja voolukanaleid süvendatakse. Aga kui ta ühest tunnelist möödus, märkas ta, et keegi oli hiljuti visanud suurel hulgal prahti kraavi, mis jooksis müüri taga. Erinevalt ojasängidest ei hoolitsetud kraavi eest kuigi hästi. Naine polnud kunagi näinud, et keegi seda puhastaks.
Ta peatus ainult mõneks hetkeks, et ringi vaadata. Veendunud, et teda ei nähta, heitis ta koti kraavi ja kuulis, et see kukkus põhjas prügi hulka.
Jätkanud oma teed, nagu poleks midagi juhtunud, leidis ta veidi eemal põhjapoolse peavärava, mis oli pärani lahti, ning sisenes selle kaudu märkamatult linna.
Julius silmitses pikka linnamüüri. Tema käed langesid abitult alla ja ta vangutas pead. Otsimine oli kasutu. Teispool müüri, läänepoolse künka teises servas nägi ta amfiteatri kumerat ülemist korrust. Hommik oli selge, ei olnud tuult ega ühtki pilve kahvatusinises taevas. Päeval läheb amfiteatri tohutus katlas kuumaks.
Kus oli raha? Ta oli koidust saadik väljas ja tal polnud ikka veel õrnematki aimu, mida ema sellega teinud oli.
Kas paks tüdruk oli valetanud? Ta ei uskunud seda. Kui ta keskööl tema voodi juurde roomas, käe talle suule pani ja nuga kõri vastas hoidis, oli tüdruk üsna ehmunud. Ta ütles, et ema viskas koti kuhugi läänemüüri taha, kuid kolmetunnine otsimine polnud mingitele jälgedele viinud. Julius oli lääneväravast välja läinud. Oli kontrollinud iga paika, mis talle pähe tuli, ning lõpuks tagasi pöördunud. Ja nüüd linn juba kihas. Peagi hakkavad inimesed karjas amfiteatri poole minema. Ja temal ei olnud pennigi.
Mida ta Sextusele ütleb? Kuigi ta oli kavatsenud kohtuda temaga teel mängudele, polnud ta enam kindel, kas tahab teda nüüd näha. Kas Sextus usuks teda? Või arvab, et Julius on raha ära varastanud ja teda petnud? Raske öelda. Samuti ei valmistanud talle mingit rõõmu kojuminek ja emaga kohtumine. „Ma parem redutan õhtuni peidus, kuni mängud on läbi,” pomises ta. Võib-olla on siis kõik paremas tujus.
Peale tüdruku. Julius ohkas. Ta oli lubanud talle kingi, kuid nüüd ei ole tal raha. Mida ta teha saab? Mitte midagi. Kogu see asi oligi liiga riskantne, tuletas ta endale meelde. „Ja nüüd ei tule ta tõenäoliselt mingil juhul silla juurde,” pomises ta. Kõik see tegi teda kurvaks, ja kuna tal muud targemat teha polnud, istus ta tee äärde kivile mõtisklema.
Möödus mitu minutit. Paar korda pomises poiss: „Ma olen murtud mees,” ning: „Unusta kogu see asi.” Kuid isegi need nentimised ei aidanud teda. Aegamööda hakkas tema peas küpsema üks uus mõte.
Mis siis, kui tüdruk tuleb ikkagi silla juurde? Oli üsna tõenäoline, et ta oli kirja ära peitnud. Kapten võib-olla kahtlustas midagi. Mis siis, kui tüdruk ikkagi riskeerib ja silla juurde tuleb ja mind ei ole seal temaga kohtumas? Võib-olla ta hoopis maha jätta?
Julius raputas pead. Ta teadis väga hästi. „Kui mina teda endale ei võta, võtab keegi teine,” pomises poiss. Sextus võib-olla.
Ta mõtles tüdruku kehale. Ta ihaldas teda, päris kindlasti. Ta kujutas teda ette üksi silla juures ja äkki paistis kogu asi paremas valguses. Poiss tundis, et süda hakkab kiiremini peksma.
Iga rusikavõitleja sadamas teadis, et Julius ei jää kunagi maha, kui ta pikali virutada. See ei pruukinud olla mõistlik ja sellel polnud võib-olla mingit põhjust, kuid tema sügav optimism kerkis peagi sama loomulikult pinnale, nagu kevadel ilmuvad pungad.
Seetõttu paistis mõne aja pärast, et ta võtab end kokku. Veel mõni minut ja ta noogutas endamisi põgusalt naeratades. Veidi hiljem tema nägu juba säras ja ta tõusis püsti.
Siis suundus ta värava poole.
Martina oli sel hommikul vara üleval. Ta seadis toa korda, kammis oma lühikesi juukseid, pesi ja lõhnastas ennast hoolikalt. Enne riidessepanekut uuris ta oma keha. Puudutas rindu, mis olid väikesed ja pehmed, ning libistas kätega üle tugevate jalgade. Rahule jäänud, hakkas tüdruk riidesse panema. Ta pistis jala otsa uued sandaalid, sest kogemused olid talle õpetanud, et nende nahk annab kerget lõhna, mis, segunedes keha loodusliku aroomiga, on meestele ligitõmbav. Mõlemale õlale kinnitas ta väikese pronksist sõle ning märkas seda tehes südame vaikset põksumist, mis ütles talle, et pole kahtlustki, ta kavatseb noore Juliusega täna armatseda.
Mähkinud taskurätikusse paar magusat kooki, mida hommikul süüa, lahkus ta majast ja läks koos naabritega üle silla mängudele. Ta märkas, et tema samm on nii kerge, nagu see polnud juba ammu olnud.
Veider oli tunda, et terve linn on sinu päralt. Keskhommikuks paistis, et kogu selle elanikkond on mängudele läinud. Aeg-ajalt kuulis Julius amfiteatrist kõva kisa, kuid ülejäänud aja olid munakividega kaetud tänavad nii vaiksed, et võis kuulda lindude laulu. Julius rändas rõõmsas meeleolus mööda kõrvaltänavaid ja nautis pagaritöökodade meeldivat värskeltküpsetatud leiva aroomi ning mõnest köögist tulevat tugevat toidulõhna. Ta lonkis mööda kenasti sillutatud tänavaid, möödudes rikaste toredatest majadest. Mõnel majal oli oma saun, paljusid ümbritses müür, mille sisse jäi väike viljapuuaed, kus kasvasid kirsi-, õuna- ja mooruspuud.
Poiss vaatas kõikjal ringi. Ta kavatses tüdrukuga keskpäeval kohtama minna ja oli lubanud talle kingituse viia. Ta ei tahtnud minna tühjade kätega.
Seetõttu kavatses ta kingi varastada.
Kindlasti on kusagil mingi võimalus. Peaaegu kõik linnaelanikud olid amfiteatris. Kuluks ainult hetk, et lipsata mõnda valveta jäänud majja ja võtta sealt midagi, mis tüdrukut rahuldaks. Talle ei meeldinud varastada, kuid momendil näis see olevat ainus võimalus.
Kuid see oli raskem, kui Julius oli arvanud. Ta käis sees mõnes tagasihoidlikus majas, kuid ei leidnud sealt midagi, mis talle meeldinuks. Rikastes majades paistsid olevat aga vanaldased teenijad ja tigedad valvekoerad ning ta oli kaks korda sunnitud sääred tegema.
Veidi heitununa sammus ta sadamasildade poole. Kõigepealt tegi ta proovi lääne pool, kuid edutult. Siis möödus ta sillast ja katsetas ida pool. Ka siin olid kõik madalad laohooned suletud. Ta möödus väikesest kalaturust, mille letid olid juba koidust saadik tühjad olnud. Siis aga jõudis ta ühe suurema hoone juurde, mille nägemine sundis teda peatuma.
See oli keiserlik laohoone. Erinevalt teistest oli ta ehitatud tugevatest kividest. Päeval ja ööl valvasid seal sõdurid. Sellesse riiklikku hoidlasse saabusid kõik konsulile, garnisonile ja linnavalitsusele määratud kaubad. Mõnikord olid need saadetised hinnalised. Kolm päeva tagasi oli Julius aidanud tühjaks laadida üht alust, millel paiknes mitu suurt kirstu sõdurite palgaks mõeldud kuld- ja hõbemüntidega – kõik ametlikult pitseeritud. Kirstud olid hämmastavalt rasked ning mehed nägid kohutavat vaeva, et neid kaile toimetada. Juliusele, kes mõistis hästi selle lasti tohutut väärtust, oli see elavaks meeldetuletuseks riigi võimust ja rikkusest. Mõnikord võis paista, et impeerium kaldub kaose poole, kuid Igavese Linna ja selle dominioonide aluseks olev võimsus oli ikka veel aukartustäratav. Poiss naeratas endamisi. Kui ma saaksin vaid mõne hetke seal sees veeta, ütles ta endale, oleksid minu rahamured kõik möödas. Kuid pärast nappi pääsemist leegionäride käest eelmisel päeval tegid ametivõimud Juliuse närviliseks ning ta ei söandanud laohoonest mööda minna.
Laia