tüdruk oli just kolmanda kana nahka pistnud. Abikaasa Rufus, kelle ümar rõõmus nägu oli nüüd punane nagu mari, rääkis oma sõpradele üht naljakat lugu. Aga kus oli poiss?
„Ta jookseb mõne naise järel,” oli Rufus talle naerul näoga öelnud, kui poeg peo alguseks välja ei ilmunud. „Ära muretse.”
Kuid naine polnud Rufusele müntidest veel rääkinud. Ja mismoodi Sextus sellega seotud on? Too paksude kulmudega sell ei meeldinud talle.
Tähed juba paistsid, kui Martina ootama hakkas. Ta ei teadnudki õieti, mida ta hetkel tunneb. Viha Juliuse vastu oli õhtupoolikul lahtunud. Võib-olla oli poisiga midagi juhtunud. Kas ta ei süüdistanud teda liiga vara?
Ja nüüd pidi peagi saabuma Sextus.
Osa temast tundis erutust. Lõppude lõpuks on toogi mees. Mõte mehele sellel soojal suveööl pani teda ootusest värisema. Aga ikkagi, kas ta õieti tahabki seda Sextust, kellel on sügaval asetsevad silmad ja suujooneni ulatuv põskhabe? Võib-olla ei tahagi eriti. „See oli too noor poksija, keda ma tahtsin,” tunnistas ta endale valjult.
Kuid nüüd tuleb Sextus ja tüdruk oli kindel, et kui ta juba kohal on, ei saa temast enam nii kergesti lahti. Ta ohkas. Tol hetkel ei teadnud ta ise ka õieti, mida tahab.
Heledate tähtede all libises väike paat mõõna ajal vaikselt allavoolu. Õhk oli isegi jõel soe. Läbinud Londiniumist allpool asuva suure jõekääru, triivis paat märkamatuna läbi vaikselt mere poole voolavate voogude.
Keha paadipõhjas lebas liikumatult, nägu öötaeva poole. Noahaav, mis oli ta tapnud, oli löödud nii osavalt, et verd polnud õieti tulnudki. Nüüd oli keha külge kinnitatud raskus, et ta vajuks jõepõhja ja jääkski sinna.
Sellegipoolest läks vaja osavust, et keha vette jääks. Jõel olid oma salajased keerised ja voolused, omaenda varjatud tahe, ning ühes kohas uputatud surnukeha, isegi kui raskus selle põhja viis, võis salapärasel viisil kanduda mõnda teise paika, kus see võidakse üles leida. Seepärast pidi jõe saladusi teadma.
Aga kapten tundis jõge väga hästi.
Ta oli alguses üllatunud, nähes, et tema naine ja Sextus teineteist suudlustega tervitavad. Ta tundis Sextust näo järgi ja teadis tema nime. Aga kirjal oli allkirjaks J, meenus talle. Kuid siis arvas kapten, et oli eksinud. See polnud vist mitte J, vaid halvasti kirjutatud S.
Ta oli tapnud Sextuse, kui too jälitas algavas videvikus mööda kõrvaltänavaid oma sõpra Juliust.
Nüüd tuli tal veel otsustada, mida teha Martinaga. Esimese hooga tahtis ta naist sellisel viisil karistada, mis tollel eales meelest ei läheks. Tema ema kodumaal oleks ta kividega surnuks visatud. Kuid kaptenil oli mõttes midagi targemat. Lõppude lõpuks ei pruugi ta Martinale kuigi kergesti asendajat leida. Ta oli oma viha tema armukese peale juba välja valanud. Ta kohtleb naist lahkelt ja vaatab, mis saab.
251. aasta sügisel avastati, et on varastatud suurel hulgal kuld- ja hõbemünte.
Tsentuurio, kellel kästi konsuli vanema ametniku käe all uurimine korraldada, ei suutnud midagi leida.
Veidi pärast seda viis konsul tolle tsentuurio koos hulga sõduritega Londiniumi garnisonist üle Walesi, et aidata seal suurt Caerloni kindlust uuesti üles ehitada. Nende tagasipöördumise kuupäeva ei määratud.
Juliusel aga läks kõik hästi. Ema ei rääkinud kotist sõnagi ja sõber Sextuse salapärane kadumine näis olevat selle asja lõpetanud.
Tema äri kapteniga oli edukas. Veelgi enam, teades, et poisil oli olnud tegemist tema naise armukesega, ei tekkinud kaptenil vähimatki kahtlust armuafääri suhtes, mis algas Juliusel ja Martinal järgmisel kevadel. Ja kui kapten aasta hiljem merel kaduma jäi, ei võtnud Julius üle mitte ainult tema äri, vaid abiellus ka tema lesega.
Oma teise poja sündimisel sai Juliusest isa suureks rõõmuks Mithra templilooži täisliige.
See oli umbes sel ajal, kui Roomas kerkisid uuesti esile tugevad valitsejad ja nii impeeriumis kui ka Londiniumis paistsid asjad mõne aja jälle normaalset rada minevat.
Kuid üks asi tegi Juliusele ikka veel muret. Mängude päevast saadik oli ta ikka ja jälle tagasi läinud tuttavasse paika ja seal nii päeval kui ka ööl kõik kohad läbi otsinud. Kui tsentuurio äkki ära saadeti, oli poiss kindel, et mees ei saanud rasket aaret endaga kaasa võtta. Seepärast pidi mitte kaugel kohast, kus ta eeslivankrit viimane kord nägi, olema peidetud sellisel hulgal münte, mille väärtust oli raske isegi kokku arvata. Möödusid kuud ja aastad ning Julius otsis ikka veel. Pikkadel suveõhtutel seisis ta kai ääres või Londiniumi vägeval kaitsemüüril, jälgis loojuvat päikest ja mõistatas.
Kus, kõigi jumalate nimel, oli see kuld?
III PEATÜKK
RIST
Naine vahtis mere poole. Tema pikad juuksed langesid jahirõivastele, mis lehvisid tuules. Ere sügispäike paistis alles idast.
See oli tema viimane hetk vabaduses. Juba kolm päeva oli ta viivitanud selles metsikus pelgupaigas, kuid nüüd peab ta tagasi minema. Ja otsustama. Millise vastuse ta oma abikaasale annab?
Oli haligmonath – püha kuu –, nagu roomlaste septembrit põhjapoolsete paganate mail nimetati.
Paik, kus naine seisis, asus pikal kõveral rannajoonel Thamesi suudme taga, kus Inglismaa ulatub umbes seitsekümmend miili itta külma Põhjamere vetesse. Tema ees oli avar hall meri. Tema taga tasased rabad ja nõmmed, metsad ja põllud, mis ulatusid kuni silmapiirini. Ja paremal pikk tühi liivarand, mis jätkus veel viiskümmend miili lõuna poole, enne kui jõudis välja Thamesi laia suudmeni.
Naise nimi oli Elfgiva – anglosaksi keeles „haldjate and”. Rikkalike tikanditega riided näitasid, et ta on ülik. Ta oli kolmkümmend seitse aastat vana ja tal oli neli täiskasvanud poega. Jume oli tal kaunis, nägu kena ja silmad helesinised. Kuigi kuldsetesse juustesse olid ilmunud hõbedased salgud, teadis naine, et näeb ikka veel hea välja. Ma võiksin saada veel ühe lapse, mõtles ta. Isegi ihaldatud tütre. Kuid mis kasu sellest on, kui see kohutav asi jääb lahendamata?
Kuigi kaks teenrit, kes ootasid hobuste juures, ei näinud ängistust naise näol, aimasid nad tema tundeid. Neil oli temast kahju. Kõik kodakondsed teadsid, et isand ja emand on pärast veerand sajandit kestnud õnnelikku abielu äkki tülli läinud.
„Ta on vapper,” sosistas üks tallipoiss teisele. „Aga kas ta peab vastu?”
„Isandale mitte,” vastas teine. „Too saab alati oma tahtmise.”
„Tõsi,” nõustus tallipoiss. Ja lisas siis imetlusega: „Aga ta on uhke.”
Anglosakside Inglismaal polnud naisel kerge uhke olla.
Viimasel kahel sajandil olid Britannia saarel aset leidnud põhjalikud muutused. Esimene neist oli see, et pärast Rooma impeeriumi täielikku kokkuvarisemist lakkas Britannia olemast Rooma provints. Teine oli see, et nagu suurem osa impeeriumist, nii langes ka Britannia vallutuste ohvriks.
Barbarid olid kogu aeg impeeriumi väravate taga olnud, kuid Rooma oli nad kas tagasi tõrjunud või palgasõdurite ja võõrasunikena endaga liitnud. Kuid alates aastast 260, kui laiutav impeerium lagunes omaette piirkondadeks, oli sissetungidega raskem toime tulla. Ning umbes aastal 400 hakkasid läände rändama Ida-Euroopa hõimud, kes olid liikvele aetud Aasiast pärit kohutavate hunnide poolt. See protsess toimus järk-järgult. Kuid aegamööda rajasid goodid, lombardid, burgundid, frangid, saksid, bajuvaarid, slaavlased ja paljud teised kohaliku elanikkonna hulka elama asudes oma hõimuterritooriumid ning Lääne-Euroopa vana kord ja tsivilisatsioon lagunes täielikult.
See oli varsti pärast aastat 400, kui ränga surve all olev Rooma keiser viis oma väed Britanniast ära ja saatis provintslastele läbinisti rõõmutu sõnumi: „Kaitske end ise.”
Alguses said saarlased sellega hakkama. Tõsi, germaani mereröövlid korraldasid küll ründeretki, kuid saare sadamad ja linnad olid kaitstud. Mõne aastakümne pärast hakati nende kaitsmiseks värbama germaani palgasõdureid. Kuna