maha laadinud või oli see ainult ajutine peatus? Ikka veel ei tulnud kedagi.
Kui nad kulla maha laadisid, peaksin ma ringi piiluma, et näha, kuhu nad läksid, arutles Julius. Näis olevat mõttetu seal terve päeva oodata. Ta liikus ettevaatlikult edasi ja lähenes vankrile.
Ta jõudis vankri kõrvale ja vaatas ringi. Kedagi polnud näha. Poiss tõstis katte üles ja vaatas selle alla.
Vanker oli peaaegu tühi. Oli jäänud ainult kolm veiniamforat ja mingi kotiriie. Julius sirutas käe ja kompas selle alt, kuni käsi puutus kokku millegi kõvaga. Ta tõmbas. See oli raske. Endamisi naeratades sirutas ta ka teise käe. Ning tõstis välja koti müntidega.
Kott ei olnud suur. See mahtus kokkupandud pihkude vahele. Aga isegi see oli terve varandus. Pole vaja ülejäänu pärast vaeva näha. Ühest sellisest kotist piisas. Oli aeg minema joosta.
Selja tagant kostis hüüe. Julius pöördus pooleldi ümber. Sõdur oli peaaegu tema kohal. Instinktiivselt lasi poiss kotil kukkuda, tõmbas pea õlgade vahele, põikas vankri taha ja pani jooksu. Seejuures kuulis ta veel üht häält. Ja talle tundus, et ka kolmandat. Tsentuurio oma.
„Võtke ta kinni!”
Kõrvaltänavat mööda otse üles. Vasakule. Siis paremale. Hetk hiljem oli Julius suurel peateel. Ta jooksis sellest üle, otsis pilguga mõnda teist kõrvaltänavat, leidis ühe ja põgenes seda mööda.
Nad teadsid, et ta nägi kulda. Ta oli tunnistaja. Nad peavad ta tapma. Juliuse mõtted tormasid jooksu ajal kiirelt. Kuhu ta läheb? Kuhu end nende eest peidab? Nende hääli oli ikka veel kuulda; nad paistsid olevat ühel ajal nii paremal kui ka vasakul. Siis tuli talle mõte. See oli tema ainus lootus. Poiss rühkis hingeldades edasi ja sõdurite sammud kajasid otse tema selja taga.
Martina ootas silla juures. Ei olnud näha ühtegi hingelist. Otse tema all voolas päikesepaistel helkides aeglaselt jõe selge vesi. Sillalt võis näha hõbedasi ja pruune kalu, kes veepinna all ringi liikusid.
Kaladel olid kaaslased. Tema oli üksi.
Martina oli nii vihane, nagu võib olla ainult naine, kes on valmis, et teda suudeldaks, kuid leiab end selle asemel unustatult. Ta oli juba tund aega oodanud. Aeg-ajalt kuulis ta kaugelt, kus gladiaatorid võitlesid, rahvahulga möirgamist. Talle ei meeldinud tapmine, kuid asi polnud selles. Julius oli kirja saatnud ja kingituse lubanud. Tema oli suure riski peale välja läinud ja nüüd on ta siia alandatuna ja masenduses seisma jäetud nagu idioot, kuni otsustab minema lonkida. Tüdruk ootas veel veidi ja kehitas siis õlgu. Võib-olla oli noore Juliusega midagi juhtunud. Võib-olla.
„Ma andestan talle vaid siis, kui ta on jala murdnud,” pomises Martina endamisi, „kuid muidu mitte.” Kui poiss arvab, et võib temast mitte välja teha, küll ta siis näeb, kuidas talle kätte makstakse.
Seepärast oli tüdruk üsna vastuvõtlikus meeleolus, kui nägi oma üllatuseks varjulisest tänavast lähenevat tuttavat kogu.
Nähes Martinat üksi, läks Sextus loomusunnil tema poole. Ja mis tüdrukusse puutus, siis oli ka täiesti loomulik, et näinud meest, keda ta truudusetu Juliuse pärast vältinud oli, tervitas ta teda nüüd suudlusega. Ta lootis, et kui Julius peaks kusagil läheduses viibima, näeb ta seda. Kindluse mõttes suudles tüdruk Sextust veel korra.
Sextus oli veidi üllatunud, et tüdruk, keda ta oli jahtinud, tema vastu äkki nii lahke paistab olevat. Tema eneseuhkus ütles talle, et seda võis oodata; kogemused käskisid aga põhjuste kohta küsimusi mitte esitada. Ta naeratas lahkelt.
Siis märkas ta, et tüdruk oli tulnud sillalt. Kas ta ei näinud seal tema sõpra Juliust, päris poiss. Ei, vastas tüdruk hapu naeratusega, Julius ei viibinud kindlasti mitte siinkandis. „Võib-olla on ta mängudel,” arvas tüdruk. „Kas läheme ja vaatame järele?” Ning ta võttis poisil käe alt kinni.
See oli Sextusele meeldiv jalutuskäik. Tal oli küll Juliusega asju ajada, kuid ta ei tahtnud seda ettenägematut võimalust käest lasta. Kui nad olid jõudnud amfiteatri lähedusse, oli ta juba kokku leppinud, et tuleb selleks ööks tüdruku juurde.
Kui ma siis juba vanglas ei ole, ütles ta endale, olen ma taevas.
„Parem, kui mind ei nähta sinuga koos amfiteatrisse minemas,” valetas ta kavalalt, kui nad pärale jõudsid. „Jäägu siis õhtuni.” Seejärel lipsas poiss minema, et oma endist sõpra oodata. Tema käsi puudutas nuga.
Õhtu oli soe, ja kui suur amfiteater tühjenes, rippus õhus lustakas higi- ja tolmuloor. Rahvahulk oli väga rahul. Nad olid pikkadel kaarjatel terrassidel söönud ja joonud, olid näinud lõvisid, härgi, kaelkirjakut ning kõiksuguseid muid loomi; olid näinud, kuidas karu meest väntsutab, ja kaks gladiaatorit olid nende silme ees surnud. Londinium võis Roomast küll kaugel olla, kuid noil hetkedel seal teatri kiviste kaarte all, kui inimesed nägid Euroopa ja Aafrika loomi ning jälgisid meeste võitlust, tundus iidse päikesepaistelise maailmariigi keiserlik pealinn olevat vaid hõike kaugusel lõunapoolse silmapiiri taga.
Julius liikus koos rahvahulgaga. See päästis tõenäoliselt ta elu. Kui tal oli õnnestunud oma jälitajatest umbes sada jardi ette jõuda, oli ta kõrvaltänavalt välja tormanud, munakividega kaetud kitsa platsi ületanud ja amfiteatrisse sööstnud. Ta jooksis mööda müüridevahelist ringikujulist vahekäiku, tormas kahest trepist üles ja jõudis läbi kitsa ukseava ülemisele terrassile. Kaks gladiaatorit võitlesid. Rahvas oli püsti tõusnud, et tapmist näha. Juliusel õnnestus inimeste hulka lipsata ja endale koht leida, ilma et keegi temast välja oleks teinud.
Ta jäi sinna kogu pärastlõunaks. Mitu korda uuris ta pilguga publikut, peaaegu lootes näha teda otsivaid leegionäre. Ta polnud söandanud enne teatrist väljuda, kartes, et mehed ootavad teda, kuid nüüd, kui ta koos rahvahulgaga välja tuli, ei näinud ta neist mingit märki. Õnneks polnud mehed saanud teda korralikult silmitseda.
Võib-olla tulin ma sellest puhtalt välja, ütles ta endale naeratades.
Aga mida edasi teha? Vanemad hakkavad õige pea naabritega koos pidu pidama. Kindlasti imestasid nad kogu päeva, kus ta on, ning ootavad teda nüüd. Tõepoolest, pärast kõiki neid viimaste tundide ohte tundus kodu tujuküllane turvalisus ligitõmbav.
Kuid oli veel see valeraha. Ema teadis sellest. Varem või hiljem tuleb temaga sel teemal jutuajamine – ja isaga ka, pole kahtlustki. Seda poiss kartis, kuid julgustas end. „Igal juhul tuleb emal mulle öelda, mida ta müntidega tegi, siis ma saaksin Sextuse oma turjalt maha raputada,” pomises ta.
Julius ohkas. Sextus oli andnud talle aega kuni päikese loojumiseni. Päike oli just loojumas. Ma pean tema eest lihtsalt kuni hommikuni kõrvale hoidma, otsustas ta. Vahepeal tuleb mul kiiresti raha hankida, ütles ta endale. Ja muide, ta peab mu kõigepealt üles leidma.
Poiss otsustas liikuda koos rahvahulgaga, mis oli valgunud ülemisele peatänavale ja suundus peamiselt idapoolse künka poole. Minnes pöördusid tema mõtted uuesti Martina juurde tagasi. Kas tüdruk on kusagil seal? Ehk oleks võimalik temaga ära leppida? Võib-olla. Lootust polnud kindlasti vaja kaotada.
Ja siis, nagu juba mitmel korral tol pikal pärastlõunal, mõtles ta jälle kullale.
Seda kotti omaenda käte vahel hoida! Teada, et isegi praegu on see kusagil läheduses ja lebab ilmselt mõnes keldris paari jardi kaugusel kohast, kus ta oli näinud vankrit. Kas leegionärid on ikka veel seal ja valvavad seda? Kindlasti mitte. Kui nad olid kulla varastanud, hoiavad nad sellest kohast mõne aja eemale.
Kuid siis tuli talle pähe üks teine mõte. Võib-olla nad ei jätagi seda sinna. Päeva või paari pärast võivad nad tagasi tulla ja hakata kulda laiali vedama. Miks jätta see kõik ühte kohta, kus see võidaks avastada? See on väga vähe tõenäoline, et kuld kauaks sinna jääb. Kui ma tahan sellele käpa peale panna, peaksin kohe otsima hakkama, jõudis poiss järeldusele. Ning hakkas siis tasa naerma. Ma ei lähe üldse koju.
Ta astus kõrvaltänavale ja läks vargsi tagasi sinna, kus oli näinud vankrit. Läheduses olid mõned inimesed, kuid sõduritest ei olnud mingit märki. Julius uuris piirkonda tähelepanelikult. Seal paistis olevat pool tosinat kohta, kuhu raha võis olla peidetud. Ta pidi neisse