pöördusid nad kõige vanema, tüseda kahekümne nelja aastase poisi poole, kes rääkis kõigi eest.
„Kas tõesti on meie kohus oma jumalatest kuninga pärast lahti öelda, isa?”
„Kuninga jumalad on ka meie jumalad. Ma olen tema mees. Essexi kuningas on juba lubanud kuningas Ethelberti eeskujul toimida,” ütles ta neid julgustades.
„Me teame. Kuid kas sa tead, et Essexi kuninga pojad on keeldunud oma isa järgi toimimast? Nad ütlevad, et ei hakka uut jumalat kummardama. “
Cerdic läks näost punaseks. Ta polnud sellest kuulnud, kuid mõistis selle tähendust väga hästi.
„Essexi printsid teevad seda, mida isa neile ütleb,” sõnas ta kindlalt.
„Kuidas sa võid meid käskida seda jumalat kummardada?” pahvatas äkki kõige vanem. „Räägitakse, et ta lasi end puu külge naelutada ja ära tappa. Mis jumal see selline on? Kas me peaksime jätma maha Thunori ja Wodeni ühe mehe pärast, kes ei osanud võidelda?”
Kristlusesse puutuvad üksikasjad olid Cerdicule endale ka veidi segased ja see asi oli tallegi muret teinud. „Kristuse isa suutis saata maale üleujutusi ja mere kaheks lahutada,” kinnitas ta poistele. „Ja Frangi kuningas on saavutanud pärast kristlaseks saamist märkimisväärseid võite.” Kuid ta nägi, et tema jutt ei mõju poegadele. „Siin on teie ema käsi mängus,” pomises ta ja saatis nad käeviipega minema.
Nädal hiljem anti Elfgivale märk.
Ta oli oma noorima poja Wistaniga ratsutama läinud. Nagu sageli, sõitis ta mööda Thamesi kallast veidi maad ülesvoolu kuni koolmekoha läheduses asuva saareni. See paik meeldis talle. Druiidi saarel asunud väike rooma villa oli kadunud ning saar oli võssa kasvanud; ainult teerada viis sealt läbi koolme juurde. Saksid kutsusid seda kohta Thorneyks, sest seal oli palju murakaid. Võib-olla oli mõnevõrra nukker õhkkond see, mis Elfgivat sinna tõmbas.
Päev oli ilus, taevas selge ja sinine ning üksikud valged pilved sõudsid mööda, heites jõele oma liikuvaid varje. Kuna puhus üsna külm tuul, oli Elfgiva mähitud raskesse pruuni villasesse mantlisse. Ülestõstetud vasakus käes kandis ta paksu nahkkinnast ja sellel istus kõverate küüniste ja nokaga röövlind, kott peas.
Nagu paljud anglosaksi naised, nautis ka Elfgiva pistrikuga jahipidamist. Thorneyl oli tal sageli hea jahiõnn. Talle meeldis ka, et Wistan on tema lähedal. Too oli alles kuueteistkümneaastane, kuid sarnanes temaga rohkem kui teised pojad. Kui vennad jahile läksid, läks ta nendega hea meelega kaasa, kuid võis samahästi ka üksi jalutama minna või maha istuda ja mõnd puutükki nikerdada, mis tal hästi välja tuli. Elfgiva arvas, et Wistan armastab teda kõige rohkem; samuti teadis ta, et kui teised kolm suhtuvad usuküsimusse trotsivalt, siis Wistan tunneb selle pärast sügavat muret. Seepärast kasutas ta võimalust, et poissi veenda: „Kuula isa sõna, Wistan. See on sinu kohus.” Kui poeg vastas: „Ma kuulan, kui sina seda teed,” vangutas ta kurvalt pead. „See on teine asi. Mina olen vanem.”
„Kas sa mõtled talle siis ära öelda?” oli poeg küsinud, kuid ema ei vastanud talle veel. Selle asemel alustas ta jahiga, sest nad olid juba Thorneyle jõudnud.
Käe sirutanud ja jahikullil koti peast tõmmanud, jäi Elfgival linnu kollakaspruunide silmade karmi ilu nähes peaaegu hing kinni. Kull laotas tiivad laiali ja tõusis naise kadestava pilgu all kergelt lendu.
Pistrik lendas kõrgele taeva alla. Kui vaba ta oli – vaba nagu tuul vee kohal. Ta hõljus ääretu taeva all, tõmbus tuules pingule nagu puri ning langes siis vaikselt püstloodis saagi poole.
Elfgiva jälgis, kuidas pistrik linnu kinni püüdis. Nähes õnnetu ohvri abitut rapsimist kulli küünte vahel, tundis ta äkilist kurba eelaimust. Kui julm oli elu ja kui üürike. Ja siis mõistis ta kõike äkki absoluutse selgusega.
Pistrik seal õhus oli vaba. Cerdic samuti. Isegi kui küsimus uuest jumalast ei olnudki mehele pelgalt ettekääne naisest ärapöördumiseks – ja naine oli kindel, et seda see polnud –, ei tähendanud see midagi. Miski oli temas muutunud. Mees oli astunud temast sammukese eemale vabaduse poole, ja kui see samm kord tehtud on, saab julm, kuid vältimatu loodus mehest võitu. Isegi kui ma praegu järele annan, mõtles naine, leiab ta aasta või kahe pärast mõne teise ettekäände. Või jätab mu alles, aga võtab endale ka nooremaid naisi. Mind rebitaks puruks nagu see lind kulli küünte vahel. Mitte seepärast, et Cerdic on julm, vaid et ta ei saa sinna midagi parata nagu kullgi.
See oli wyrd. Naine teadis seda põhjamaa jumalate iidsest paganlikust tarkusest.
Mida ta siis tegema peaks? Keelduma. Lõppude lõpuks, kui ta jumalatele ustavaks jäämise pärast kõrvale heidetakse, on see ikkagi väärikas. Vaadates selgest sinisest taevast allalaskuvat pistrikku, karjatas ta oma sisimas nagu abielunaised enne teda läbi aegade: kui mind ei armastata, jätke mulle vähemalt minu väärikus.
Kui nad tol päeval koju ratsutasid, sundis ta endast võitu saades veel kord Wistanit: „Mis ka ei juhtuks, luba mulle, et sa kuulad isa sõna.” Rohkem ta ei öelnud.
Offal oli ikka veel rohkesti plaane, kuid ka temal oli nende elluviimiseks üks takistus – tema naine.
Kui Offa oli juba kümme päeva Lundenwicis viibinud, läksid Wistan ja üks ta vend paadiga ülesvoolu paari miili kaugusel asuvast talust moona tooma ning võtsid ta endaga kaasa. Poiss oli rõõmus, et saab ümbrust näha. Varsti pärast koolmekohta ja jõekäänakut muutusid kaldad soisteks saarteks.
„See seal paremal on Chalki saar,” ütles Wistan talle. Aga kuna „saar” on anglosaksi keeles eye, kõlasid sõnad Chelch Eye umbes nagu Chelsea. „Teisel pool on Badrici saar.” Badric’s Eye tuli välja nagu Battersea. Offa avastas, et kõikjal piki Thamesi soist kallast on veel palju neid eye’sid ja veelgi väiksemaid saari, õieti mudamülkaid, mille kohta öeldi eyot.
Kallastel oli juba hulgaliselt tillukesi asundusi – talu siin, külake seal. Ka need kandsid tüüpilisi saksi nimesid, mis lõppesid külakese puhul ham’iga, talu puhul ton’iga ja sadama puhul hythe’iga. Varsti pärast Chalki saarest möödumist näitas Wistan uuesti põhjakalda poole, kus puude vahelt tõusis suitsu. „See on Fulla’s-ham,” seletas ta. „Ja seal ülalpool” – ta näitas kõrgemat kohta paar miili põhja pool – „on Kensing’s-ton.”
Kuid kui nad ülesjõge edasi sõitsid, avaldas Offale kõige sügavamat muljet maa lopsakas viljakus. Soo ja mudaväljade taga nägi ta heina- ja karjamaid ning kaugemal laugjaid nõlvu. „Kas maa jätkub kaugele sellisena?” küsis ta Wistanilt ettevaatlikult.
„Jah,” tuli vastus. „Ma arvan, et kuni jõe lätteni välja.”
Kui nad õhtul tagasi jõudsid, ütles Offa Ricolale: „Kui sa tunned, et oled valmis, siis ma arvan, et võime minema joosta. Ülesjõge. Seal elatakse hästi. Ma olen kindel, et kui läheme küllalt kaugele, võtab keegi meid enda juurde.”
Kuid poisi üllatuseks oli Ricola otsustavalt selle vastu.
Kuigi naine oli alles väga noor, oli Offa juba märganud tema reipalt sõltumatut hinge, mis tundus tallegi ligitõmbav. Ricola lõõpis muretult meestega. Ükskord tegi ta Offa õuduseks töödejuhatajalegi lugupidamatu märkuse, kuid sellise hea tujuga, et too vangutas vaid pead ja naeratas. „Ricola ei aja oma lollustega kedagi vihale,” ütlesid mehed naerdes.
Sellepärast oli poiss arvanud, et naine ihkab samuti vabadust nagu tema. Kuid ta eksis.
„Sa oled vist hull,” ütles Ricola talle. „Miks sa tahad metsi mööda rändama minna? Kas selleks, et hundid meid ära sööksid?”
„Seal ei ole metsa,” vaidles poiss vastu. „Mitte nagu Essexis.”
Naine raputas pead. „See ei loe,” lausus ta.
„Aga siin me oleme orjad,” protesteeris Offa.
„Ja mis siis? Me sööme hästi.”
„Aga kas sa ei taha siis vaba olla?” küsis poiss.
Ja nüüd üllatas Ricola